Pakendiseaduse muudatuste seaduseelnõu vajab kooskõlastusi nii Eestis kui ka Euroopas ja kõige varem võivad muutused poodidesse jõuda järgmise aasta suvel. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek loodab, et kilekottide kättesaadavuse piiramine õpetab inimesi tarbimisharjumusi muutma, sest kilekott on üks tarbimiskultuuri sümboleid. Seni on eestlased taaskasutuse mõistes näiteks Põhjamaadest maha jäänud. “Meil peetakse neid, kes õhukesi kilekotte taaskasutavad, natuke imelikeks, aga mujal võib see olla täiesti normaalne,” toob Eek näite.
Kõige rangema seadusliku meetmena kehtestatakse praegu poes müüdavatele kilekottidele miinimumhind: 30 senti kuni üks euro. Selles vahemikus määrab keskkonnaminister täpse miinimumi, mida saab vajaduse korral muuta. Seega kerkivad pärast seaduse jõustumist kilekottide hinnad kassas vähemalt 30 sendini, mis on praegusega võrreldes umbes kaks korda kõrgem hind.
Kaupmeeste liit on sellisele hinnastamispoliitikale vastu. Liidu tegevjuhi Riin Savi sõnul on nende jaoks tegemist põhimõttelise küsimusega. “Toetame liberaalset ettevõtluskeskkonda ja turumajandust ning see, mis hinnaga mingit kaupa müüakse, peaks jääma äriettevõtete otsustada,” ütleb Savi. Kaupmeeste liit on seisukohal, et keskkonnapoliitilisi eesmärke saab saavutada riigipoolse teavitustegevuse ja vajaduse korral aktsiisipoliitikaga.
Kuid miinimumhinna seadmine on poodnikele kasulikum kui aktsiis, sest kõrgemast hinnast saadav lisatulu jääb ettevõttele. Eek märgib, et tänu sellele lisatulule peaksid kaupmehed saama teha ka lisainvesteeringuid tasuta jagatavatele kilekottidele alternatiivide loomiseks. Sellelt tootegrupilt aktsiisi kogumine poleks aga riigile mõistlik, sest kogu süsteemi üleval pidamine maksaks sama palju, kui aktsiis sisse tooks, sõnab Eek.
Eesti on eesmärgile lähedal
Kaupmehed ei näe kilekottide tarbimise koguses suurt probleemi. Nimelt on seadusemuudatusele tõuke andnud Euroopa Liidu direktiivi eesmärk see, et 2025. aasta lõpuks kasutaks inimene alla 40 tavalise kassast ostetava kilekoti aastas. Eesti on sellele eesmärgile juba praegu lähedal ja plastkottide kasutamine on viimaste aastate jooksul näidanud niigi selget langustrendi, kinnitab Savi. “Seega ei ole kilekottide kasutamisega sellist probleemi, mis nõuaks seaduse tasemel sekkumist. Miks seaduse tasemel reguleerida ettevõtlus- ja majanduskeskkonda, kui probleemi ei ole?” küsib kaupmeeste esindaja.
Eek aga ei nõustu mõttega, et kui sihtarv peale ei sunni, siis ei peagi midagi tegema. “Vaja on pidevat arengut, mitte rahulolu. Meil on valik, kas oleme keskkonnapoliitikas mugavad järele lohisejad või aktiivsed arenejad,” ütleb Eek.
Teine Euroopa Liidu direktiivist lähtuv seadusemuudatus näeb ette poodide kassades tasuta õhukeste kilekottide jagamise keelustamist. Sellega kaob inimestel ära mugav võimalus toidukauba kaasa viimiseks haarata kassalindi lõpust pisike tasuta kilekott, mis hiljem leiab kiiresti tee prügikasti.
Pikemas perspektiivis soovitakse kaotada väiksed kilekotid ka poodide seest, näiteks puuvilja lettide juurest, sest ligikaudu pooled eriti õhukesed kilekotid lähevad kasutusse just puu- ja köögiviljade pakendamiseks.
Eek sõnab, et kõigepealt tuleb leida võimalikud alternatiivid, näiteks võrkkottide kasutamine. Kauplejatele tekib kohustus pakkuda tarbijale kauba pakendamiseks kilekottide asemel muid võimalusi. Seega tekib alguses olukord, kus klient saab sibulad, õunad ja kartulid visata kilekottidesse, kuid ei saa kilekotte pärast kassa läbimist enam juurde võtta. Eelnõu kohaselt lubatakse jätkata eriti õhukeste kilekottide kasutamist hügieenilistel eesmärkidel, näiteks lahtiste liha- ja kalatoodete pakkimiseks.
Mõttetutele kilekottidele leiab poodidest tegelikult praegugi alternatiive. EMOR-i küsitluse järgi on probleem selles, et inimesed ei ole neist alternatiividest piisavalt informeeritud. Kindlasti mõjutab otsust ka see, et võrkkott maksab, aga kilekott on tasuta.
Eriti õhuke ja õhuke kilekott
Mis need on? Õhuke kilekott on tavaline poekott, mida saab kassast osta. Sellele kehtestatakse miinimumhind ja tasuta neid jagada ei või.
Eriti õhuke kilekott on pisike läbipaistev kotike, mis on tavaliselt saadaval puuviljade pakkimiseks ja ka kassades. Seaduse jõustudes ei tohi neid kassalindi lõppu tasuta võtmiseks enam panna. Poe sees jäävad nad aga kauba pakkimiseks kasutusele.
Direktiivist jäävad välja tavalisest poekotist pisut paksemad kilekotid, millega kauplemist seadus ei reguleeri. Kasutada ei soovitata ka oksüdantide toimel lagunevaid kilekotte, sest nende nimetus on eksitav ja tegemist ei ole biolaguneva kotiga.
Allikas: Epl.delfi.ee
