Taro on oma olemuselt nagu mandala – see on terviklik inimhinge, universumi, inimelu – siin- ja teispoolsuse süsteem. Süsteem, mis on süsteemne oma süsteemituses, harmooniline oma kaoses, valge oma pimedusega. See on valguse ja varjude tants, mis kulgeb elu tsüklilisuses, lihtsuses ja keerukuses.
Minu kogemus taroga on, et kaardid ei valeta kunagi. Aga nad ka ei ennusta, nagu tihti reklaamitakse või arvatakse. Nad näitavad lihtsalt olevikureaalsust, mis mõjutab tulevikku. Ei ole mõtet püüda taro sõnumit eirata või endale sobivaks manipuleerida. Ainus, mida teha, on see täielikult vastu võtta.
See on see punkt, millest alates saab hakata tegema valikuid ja otsuseid, kuidas oma olevikureaalsust siin ja praegu kujundada. Kõigepealt aktsepteerimine ja alles siis muutmine, kui vaja. Sest kogu jõud on praeguses hetkes. See on kõik, mis meil on.
Minu tänane kaart oli taropaki kõige esimene, 0-kaart (mõnes pakis ka kõige viimane, 22), milleks on Narr (The Fool), keda näiteks Egiptuse taros nimetatakse ka Pime. Öeldakse, et see on kaart, milles on kogu inimkogemuse peegeldus, sest see on alguspunkt ja realiseerumata potentsiaal ning samal ajal ka selles tühjuses peituv lõpp. Selles kaardis on olemas kõik ja ei ole (veel) mitte midagi, mis annabki võimaluse kõigeks. Ja nii on Narr mõnes mõttes ka kogu taropaki essents just täieliku kohalolu, täieliku elamise, täieliku hetkereaalsuse vastu võtmise mõttes. See on valmisolek hüpata tundmatusse, sest puudub mure tuleviku pärast või kinni hoidmine minevikust. On vaid Praegune Hetk, milles on kõik olemas, ja see annab vabaduse hüpata kaljult, usaldades tundmatust.
Võib küsida, millal on julguse ja spontaansuse asemel tegemist rumaluse või hulljulgusega. Retsepti ega valemit ei ole – see on igaühe tunnetuse koht. Igal juhul on see võimalus arendada oma intuitsiooni ja teadlikkust, tunnetades, kas ettevaatlikkus on tingitud vabaduse asemel hirmust või mitte, kas riskimine ja julgus lähtuvad vabadusest ja südamehäälest või meeleheitest ja survest.
Narris on võimalused mõlemaks, aga selge on ka see, et mõnikord lihtsalt tuleb riskida. Ja mõnikord on see soov ja tung tugevam kui miski muu. Sellest rääkis ilmselt keegi minu sees, kui kirjutasin selle luuletuse. Praegu tundub see mulle nagu luulevormis selgitus taro-paki olemust kandvale kaardile – meie teekonna algus- ja lõpp-punktile.
Imedeni
“Kui hüpata, siis kaljult!”
ütles hiljuti üks imeline naine.
See meeldib mulle palju rohkem
kui tüütu mantra, mida korratakse nii valjult:
“Ole ettevaatlik! Ole mõistlik! Ole kaine!”
Olge, kes tahate, mõistlikud ja kained!
Ärge unustage kiivrit!
Mina lasen valla juuksed kui tulise laine,
koguma väge hapnikust, kui vuhisen tuuleiilis
lennates täies purjes alla
sinise vee kohal kõrguvalt kaljult,
silmad pärani ja süda avali.
Ma ei karju.
Ma lihtsalt hingan täiel rinnal
ja nutan ja naeran ja laulan,
sukeldun julgelt sinna,
kus nii paljud hirmud leidnud on haua.
Olla julge on vaja täna –
nüüd ja kohe, siin ja praegu
pole võimalik oodata ära
“õigemat hetke” või “paremaid aegu”.
Kivid meres ohtlikena võivad näida,
vastupidist ju keegi ei väida.
Kuid surm armastuse teravail rahnudel
igal juhul parem on kui elutu käsk “Rahune!”
Poleks Alice ju iial imede maad leidnud,
kui poleks olnud julge
kui poleks end tundmatusse heitnud
ja vabalanguses lihtsalt kulgend…imedeni…
Autor: Mariann Kiidron, psühholoogiline nõustaja ja hüpnoterapeut
Loe lisaks: Taro ennustuskaardid: kuidas valida endale sobivat kaardipakki ja kuidas kaarte puhastada?
Nõid Anete kirjanurk: ennustaja vs psühholoog
