Kui Eestis teha juttu tantrast, siis esmalt seostub see sõna millegi seksuaalsega, naudingu piirituseni venitamisega, ekstaasiga. Avatud on mitmekülgsete võimalustega tantratöötoad, toimub hulk kursusi. Ja nagu juba traditsiooniks saanud, on ka sellel aastal kõik oodatud kohe algavale tantrafestivalile, mille tutvustus ei jäta mitmetimõistmise võimalust. Võib öelda, et “tantraelu” Eestis keeb. Kummastavaks jääb ainult see, miks räägitakse justkui ilmsüütult tantrast kui ekstaasi viimase piirini lihvimise meetodist. Süütult ehk siiski mitte. Juulikuus on nähtud ja nähakse Eestis ka hoopis teistsugust tantrat. Äsja külastas Pärnu lähedal Tiibeti meditsiini keskust 20 aastat eralduses mediteerinud joogi ja õpetlane Gendun Sherab, juuli lõpus räägib Tallinnas ja edasi Põltsamaa vallas Umbusil tantrateest Bhutani üks tähtsamaid budismiõpetajaid Gangteng rinpotše.
Etteruttavalt võib öelda, et budistlike õpetajate poolt õpetataval tantrateel pole mingit seost tantrafestivali ja seal pakutavaga. Nii India iidsetes traditsioonides kui ka budismis räägitakse tõelisest tantrast, mitte ritualiseeritud seksist. Hindu ja budistliku traditsiooni vahel on erinevusi, kuid lühidalt öeldes on tantra õpetus, mis sisaldab vahendeid vaimsel teel maailma ja enese olemuse mõistmiseni jõudmiseks, maise naudinguihalusega see kokku ei käi.
Vaimsel teel käijal on üldiselt valida kahe suuna vahel – ühelt poolt on aukohal askees ja selle maailma lõbudest loobumine. Joogatraditsioonis öeldakse otse – võid leida maise maailma varandused või vaimse tee varandused, kuid neid kahte korraga mitte. See ongi iga tavalise vaimsel teel püüdleja dilemma – proovitakse naudingutele suunatud meelt alla suruda ja uhkeldada askeesiga, kuid lõpptulemuseks tihti midagi üle silmakirjalikkuse ei saavutata. Teiseks teeks on tantratee, mis on näiliselt vastupidine – tavaelust ei pea loobuma, see tuleb ühendada vaimse teega, nii et iga tegevus, tunne ja mõte pannakse teenima ülimat eesmärki – oma meele olemuse mõistmist, mille loomulikuks väljenduseks on täielik kohalolek ja kõigist olendeist hoolimine. Kuidas täpselt, selgitatakse vastavalt konkreetse traditsiooni eripäradele.
India tantrates räägitakse näiteks šaktist, sisemisest eluenergiast, mis tuleb üles äratada, et tõeliselt osa saada välisest ning samal ajal jõuda ka sisemise mõistmiseni. Budismis räägitakse aga kõike mõistnud olendi, virgunu, meelevooluga ühtesulamisest. Kui jõutakse seisundini, kus kujustatud õpetaja meel ja enese meel on samad, väljendub see kiindumustest, ängidest ja ärritusest vaba olekuna, täieliku meelerahuna.
Alati on tantratee osaks puhastumine, negatiivsete emotsioonide muundamine, lõppeks nende ületamine. Vahendid hõlmavad erinevaid aspekte – keha, kõne ja meelt, rituaaliesemete ja substantside kasutamist, mantralausumist, vaikset keskendumist, virgunud või jumalike olendite kujustamist ning ka igasugusest toetuspunktist vaba keskendumist. Seda selleks, et lõhkuda näilise ja tõelise olemise vahelist müüri, mõistmaks, et tegelikult pole egost lähtuvat mina, mis neid piire kunstlikult loob.Kui ollakse erinevate harjutuste abil vabanenud kiindumusest ja vihast, töötavad mõned aastakümneid meelt avardanud õpilased pärast õpetaja käest juhiste saamist ka energiatega, üliharvadel juhtudel ka seksuaalenergiaga. Kuid siinpuhul ei ole eesmärgiks maine või ebamaine nautlemine, ka seksuaalenergia puhastatakse – see muundatakse kaastunde ja täieliku teadveloleku energiaks. See kõik ei tähenda, et tantrafestivaliga peale nime midagi valesti oleks. Inimesed otsivad erinevaid asju ja üldjuhul seda, mida otsitakse, ka leitakse. Kes aga huvitub tõelisest tantraõpetusest, peaks pilgu pöörama pigem India iidsete traditsioonide või budismi poole. Ja kui hinge jääb kõhklusi, siis ehk läbi astuma nii tantrafestivalilt kui ka Gangteng rinpotše õpetustelt, et tõeliselt kogeda, milline see vahe on.
Vaata õpetustel osalemise võimaluste kohta lähemalt SIIT.
Autor: Kadri Raudsepp, Eesti-Tiibeti Kultuuriseltsi juhataja
