Kui Eestis teha juttu tantrast, siis esmalt seostub see sõna millegi seksuaalsega, naudingu piirituseni venitamisega, ekstaasiga. Avatud on mitmekülgsete võimalustega tantratöötoad, toimub hulk kursusi. Ja nagu juba traditsiooniks saanud, on ka sellel aastal kõik oodatud kohe algavale tantrafestivalile, mille tutvustus ei jäta mitmetimõistmise võimalust. Võib öelda, et "tantraelu" Eestis keeb. Kummastavaks jääb ainult see, miks räägitakse justkui ilmsüütult tantrast kui ekstaasi viimase piirini lihvimise meetodist. Süütult ehk siiski mitte. Juulikuus on nähtud ja nähakse Eestis ka hoopis teistsugust tantrat. Äsja külastas Pärnu lähedal Tiibeti meditsiini keskust 20 aastat eralduses mediteerinud joogi ja õpetlane Gendun Sherab, juuli lõpus räägib Tallinnas ja edasi Põltsamaa vallas Umbusil tantrateest Bhutani üks tähtsamaid budismiõpetajaid Gangteng rinpotše.
Etteruttavalt võib öelda, et budistlike õpetajate poolt õpetataval tantrateel pole mingit seost tantrafestivali ja seal pakutavaga. Nii India iidsetes traditsioonides kui ka budismis räägitakse tõelisest tantrast, mitte ritualiseeritud seksist. Hindu ja budistliku traditsiooni vahel on erinevusi, kuid lühidalt öeldes on tantra õpetus, mis sisaldab vahendeid vaimsel teel maailma ja enese olemuse mõistmiseni jõudmiseks, maise naudinguihalusega see kokku ei käi.Vaimsel teel käijal on üldiselt valida kahe suuna vahel – ühelt poolt on aukohal askees ja selle maailma lõbudest loobumine.
