Hiljuti viidi Rutgersi ülikoolis läbi uurimus, kus grupil vallalistel inimestel vanuses 20-29 paluti kas nõustuda või mitte nõustuda järgneva väitega: “Kui te abiellute, on teile esmatähtis, et teie abikaasa oleks teie hingesugulane”. Valdav enamus, tervelt 94%, nõustus selle väitega. Enamik meist ei otsi lihtsalt “kedagi”, vaid seda “ühte ja õiget”.
Thomas Moore defineerib oma raamatus “Hingesugulased” (“Soul Mates: Honouring the Mysteries of Love and Relationship”) hingesugulast kui inimest, “kelle suhtes tunneme suurt lähedust ja kellega suhtlemine ei nõua mingit pingutust, vaid toimuks nagu kõrgemal tasandil”. Hingeline lähedus on eriline kingitus, seda võib leida erinevatest suhetest sõprade, pereliikmete, töökaaslaste ja naabrite vahel.
Oma igikestvas igatsuses romantilise armastuse järele keskendume eelkõige romantilise partneri otsingule, kellega saaksime armastust jagada. Võime veeta tunde kujutledes, milline meie tulevane partner on ja milliseid omadusi loodame temas leida. Laialt levinud harjumus koostada nimekirju nendest omadustest, mida sooviksime oma partneris näha, on minus alati ebamugavust tekitanud. Kütkestav, edukas, ambitsioonikas, rikas, kõrgharidusega jne, jne… Peame küll õppima selgelt väljendama seda, mida oma ellu soovime, kuid ometigi on mõned nimekirjad, mida näinud olen, kirja pandud liigagi detailselt, nimetades konkreetset elukutset (“tahan armuda kirjanikku”), elukohta (“tahan meest, kes elab Beverly Hillsis”), auto tüüpi (“vajan lõbusat meest, kes sõidab sportautoga”). Kuid partneri leidmine ei ole sama, mis lõunasöögi tellimine – kastet mitte, aga lisaports tomateid, ja ilma juustuta, palun.
Välistel tunnustel, mida nii olulisteks peame, on tegelikult vähe seost sellega, milline see inimene oma südames on või milliseks kujuneb meie suhe, välisel on vähe seost kõige sellega, mida nimetame hingeks. Harva näeb elu armastus välja täpselt selline, nagu me endale ette kujutame. Sageli loobume suhtest, mis annaks võimaluse kogeda erakordset armastust, kuna selle inimese välimus ei vasta meie ettekujutusele, sest me oleme niivõrd haaratud oma romantilisest fantaasiamaailmast.
Kui rääkida minu ja mu abikaasa kohtumistest, siis ma kaks korda katkestasin selle suhte, kuni ma lõpuks kuus aastat hiljem temas selle “õige” ära tundsin. Imestan sageli tol ajal tehtud valikute üle. Kui te oleksite mult toona küsinud, oleksin vandunud, et otsin meest, kellega abielluda. Olin kolmekümnendates eluaastates, soovisin last ja arvasin, et olen valmis. Möödunut meenutades imestan sageli, et kuidas ma küll ometi temas kohe seda õiget ära ei tundnud? Vahetult enne seda, kui kohtusin ootamatult kolmandat korda Markiga, mediteerisin parajasti ühel õhtul, kui kuulsin sisehäält selgelt ütlemas: “Ta ei näe välja selline, nagu ta sinu arvates peaks välja nägema.” Ehmatasin end meditatsioonist välja. Mõtlesin sellele enne, kui vastasin: “Hästi siis, okei. Aitäh hoiatamast.”
Oma ema poolt olen sitsiilia ja inglise juurtega. Mu isa on Skandinaaviast pärit juut, kuigi tema mind ei kasvatanud. Kasvasin üles koos ema ja saksa päritolu kasuisaga Long Islandi äärelinnas. Kõik sealsed pered olid etnilise tausta poolest sarnased. Meie koolis oli ainult kaks mustanahalist last ja kuigi ma olin mõlema vastu sõbralik, oli mind üsnagi rassivaenulikult kasvatatud. Olin raske laps – ennasthävitav, impulsiivne ja mässumeelne. Mul oli vajadus teha kõike teistmoodi kui teised, ja ema pahandas minuga pidevalt. Paar korda hoiatas ta isegi: “Tee, mida iganes sa teed, aga vaata, et sa ei too musta meest koju.” Seda tagantjärgi meenutades mõistan, et eks see oli tema katse kaitsta mind mu metsiku ja hoolimatu käitumise eest. Toona näis mulle, et pean sellest käsust kindlasti kinni pidama, et mitte ema traumeerida. Ja kuna mul polnud soovigi mõne tumedanahalise mehega kohtama minna, siis ei tundunud see just olulise teemana. Lükkasin selle informatsiooni lihtsalt oma alateadvusesse.
Niisiis, nüüdseks olete kindlasti juba taibanud, et mu abikaasa Mark on tumedanahaline. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et tundsin Markiga sidet juba algusest peale, aga kuna ta ei näinud välja selline, nagu ta minu arvates pidi välja nägema, siis lükkasin ta kohe kõrvale. Temaga esimesi kordi kohtamas käies ei olnud ma tegelikult valmis mõtlema selle üle, et võiksin temaga abielluda. Olin piisavalt liberaalne, et mitte lasta end häirida stigmadest, mis olid seotud teisest rassist mehega kohtamas käimisega, aga abiellumine oleks tähendanud juba hoopis midagi muud. Alles pärast neljakümneseks saamist tundsin end piisavalt enesekindlana, et riskida oma perest võõrdumisega, valides tema. Olgu siinkohal lisatud, et mu ema ei ole Marki mitte ainuüksi perre vastu võtnud, vaid on ka õppinud teda armastama ja austama. Ja ta lausa jumaldab oma esimest lapselast.
Liiga sageli peame “tõmmet” ekslikult hingesugulase leidmiseks, kuigi tegelikult ei pruugi meil olla eriti midagi ühist inimesega, kelle poole kohest tõmmet tunneme. Hingesugulaste vaheline suhe tähendab ühist eluteed, kerget ja helget olemist ning tõelist klappi, mitte niivõrd põnevust ja iha. Loomulikult võite põnevust ja iha kogeda ka oma hingesugulasega, kuid see ei ole teievahelise suhte alustalaks.
Dr Carolyn Miller kirjeldab oma raamatus “Hingesugulased” seda järgmiselt: “Meie hing … [püüab] meid juhtida nende inimeste poole, kes jagavad meie elueesmärki, täiendavad meie tugevaid ja nõrku külgi. Kuid ei ole mingit garantiid, et need täiuslikud partnerid näevad välja sellised, nagu me kujutlesime või et neil on sama taust, mis meil endal. Seepärast jäävadki nad kergesti märkamata, eriti kui me ei kuula oma sisehäält ja sellelt saadud juhatust.”
Otsitavat suhet ei saa taandada nimekirjaks. Käisin kord kohtamas mehega, kellel olid kõik need omadused, mida vajalikuks pidasin. Ka tema arvates olid minul kõik need omadused, mida tema oli soovinud. Meil kulus kuus kuud, et tunnistada teineteisele, et vaatamata sellele, et meie suhe näis nii õige, polnud see ometigi seda. Tõde oli see, et me ei armastanud üksteist. Meie vahel ei olnud seda sügavat ja tähendusrikast sidet. Tänan Jumalat, et meil jätkus tarkust eraldi oma teed minna.
Te peate otsima seda “Õiget” oma südamega, mitte oma ootuste ja hormoonidega. Teistega suheldes keskendugem südamele ja ärgem laskem oma ülekoormatud mõistuse hinnangutel ning otsustel meid juhtida, vaid harjutagem suhtlemist avatud südame ja meeltega. Peame välja tulema oma kindlusemüüride tagant ning näitama oma olemusepehmemat ning vastuvõtlikumat ja avatumatpoolt.
Täna hommikul teeme ühe lihtsa meditatsiooni. Lugege see meditatsioon esmalt lihtsalt läbi ja seejärel proovige seda mälu järgi teha nii hästi, kui suudate. Istuge sirge seljaga, käed põlvedel puhkamas. Sulgege silmad ja lõdvestage kogu oma keha. Alustage jalataldadest ja liikuge ülespoole: varbad, pahkluud, sääred, põlved, reied ja nii edasi, kuni jõuate pealaeni välja; vabastage kõik kogunenud pinged. Hingake ilma pingutuseta sisse ja välja, suu kergelt avatud.
Tundke, kuidas hingate, ilma et üldse reguleeriksite oma hingamist. Nüüd kujutlege, millisena võiks tunduda suhe selle “Õigega”. Ärge püüdke kujutleda, milline on teie partneri välimus või kes ta on. Selle asemel kujutlege, millist tunnet see suhe teis tekitab. Kujutlege, et see inimene istub teie vastas, hingab teiega samas rütmis, ta süda lööb teie südamega samas rütmis. Kujutlege, et te naerate vabalt, nutat evabalt ja räägite talle enda kohta ühe saladuse, teades, et teile ei anta ühtki hinnangut, ainult armastust ning tuge. Kujutlege, mida tähendab tunda ennast nii turvaliselt, nii hoituna ja imetletuna. Seda te otsitegi. Selleks avategi end.
Praktiline ülesanne
Tänase päeva jooksul, selle asemel et anda inimestele mõistusega hinnanguid, liikuge südamesse ja küsige endalt pigem, millised need inimesed teile tunduvad? Soojad ja avatud? Hirmutavad ja vihased? Kurvad ja üksildased? Rõõmsad ja lõbusad? Tunnetage ja kasutage oma intuitsiooni, et teha kindlaks, milline on ühendus teie ja nende inimeste vahel, kellega kokku puutute. Kas võiksite selle või teise inimesega sõbraks saada? Naerda koos? Usaldada talle saladuse? Kas tunnete end selle inimesega turvaliselt? Kas tunnete, et ta on hinnanguline? Kas tundub, et meeldite talle sellisena, nagu olete? Kellele te ei meeldi?
Täna õhtul, enne kui magama heidate, kirjutage üles oma mõtted ja muljed, mis tekkisid teistega suheldes. Ärge kirjeldage neid suhteid väliste tunnuste põhjal nagu sugu, rass, vanus, haridus, majanduslik staatus või positsioon, vaid pigem selle põhjal, millise tunde nendega suhtlemine teis tekitas.
Allikas: 11 märki, mis näitavad eksimatult, et mees on sinusse armunud
Tunnete müsteerium: mis on tõeline armastus?
Vastamata armastus: põhjused ja kuidas selle vastu võidelda?
Kuidas usaldada elu loomulikku käiku ja tunnetada, millal on õige aeg?
Muutes oma sagedust, muudad maailma enda ümber
