Elav taim kujutab eneses keerulist looduse loomingut. Taimes valmistatakse määratu hulk keemelisi aineid, millest osa leidub kõigis taimedes, teine, spetsiifilisem osa aga valmib vaid mõningas neist.
Meie laiuskraadil kasvab aedades ligikaudu 200 tervistavat taime. Hoolimata sellest, et siin tutvustatakse kõigest viitkümmend, on kõigis taimedes midagi põhjapanevalt ühist. See on fotosüntees.
Rohelistes taimedes leiab aset üks imepärasemaid protsesse maailmas – valgusenergia ülekanne elavasse rakku. Taimeraku kloroplastides on lahendatud käratult Maa suurim problem – energia hankimine. Valgusallikas on 150 miljoni kilomeetri kaugusel paiknev Päike, mille energia püüdjaks-sidujaks on taimelehtede roheline pigment – klorofüll.
See põnev protsess on väärt kirjeldamist. Kui valguskild – footon – tabab taimes klorofülli molekuli, tekib selles ergastatud olek. Nimelt tõstetakse valguskiirest tabatud electron energeetiliselt kõrgemale tasemele, ta muutub nii energiarikkaks, et paiskub klorofülli molekulist välja. Energiat täis elektron ei lähe kaotsi, ta seotakse otsemaid samas rakus teiste süsteemide poolt.
Taim kasutab ergastatud elektroni energia oskuslikult ära. See energia liidab õhust saadud süsihappegaasi (CO2) ja mullast imatud vee (H2O) uueks molekuliks. Seejuures vabaneb veest hapnik. Kuue CO2 ja kaheteist H2O molekuli kokkusõlmimisel valmib glükoosi molekul. Niimoodi algab elutu maailma muutumine elusaks aineks.
Klorofülli valmistamiseks peaks taime toitev muld lisaks veele sisaldama veel mineraalaineid, eriti magneesiumi, lämmastikku, rauda, mangaani, kaaliumi ja fosforit. Kui mõnda neist elementidest on vähem, kui taim vajab, pidurdub taime kasv, energia kogumine kulgeb vaevaliselt ning taim on võimetu võitlema kahjuritega. Väliselt avaldub see taime kiduruses, kollakasrohelistes haigusesse nakatunud lehtedes. Niisugused jõuetud taimed ei kõlba ravimtaimedeks, haigete inimeste ravimiseks.
Roheline taim on võimeline valmistama umbes 20 korda rohkem toitaineid ja vabastama 20 korda enam hapnikku, kui ta ise tegelikult vajab. Põhilised tarbijad on inimesed ja loomad.
Põhimõtteliselt nõnda luuakse alus tohutu hulga taimedes valmistatavate ainete tekkele. Igas taimes leidub suuremal või vähemal määral süsivesikuid, mineraalsoolasid, vitamiine, rasvu, valke, lühidalt öeldes kõike taimede eluks vajalikku. Meditsiinilises mõttes muutuvad need ained tähelepanuväärseks just seetõttu, et kõik ravimtaimes leiduvad ühendid on valminud elusas rakus ja pidevas kokkupuutes keskkonnaga. Nende lähtematerjalideks on alati maapinnast imatud vesi ja mineraalsoolad, õhust saadud süsihappegaas ja päikeseenergia. Pealegi valmivad need ained suhteliselt madala temperatuuri (10-30C) ja normaalse õhurõhu korral. Haige inimese seedekulglal on neid elutekkelise päritoluga aineid kergem töödelda ja omastada, need muutuvad inimese enese osisteks ilma, et tekiks negatiivseid kõrvalnähte või kahjustuksid elundid.
Pealegi ei määra ravimtaime toimet mingi üks aine; see tuleneb sageli erinevate ainete koosmõjust. Kui täiuslik üks või teine element ka ei tunduks, terviklik biosüsteem on alati midagi enamat kui üksik ainete summa. See põhimõte kehtib ka taimeriigis. Järgnevalt lihtne näide. Küüslaugu raviefekt (ka lõhn) johtub peamiselt ühest ühendist – allitsiinist. Kuid puhtal allitsiinil ei ole seda võimsat toimet, mis küüslaugus sisalduval allitsiinil, sest küüslaugus kuuluvad ta “saatjaskonda” vitamin C ja B-rühma vitamiinid, fütosteriinid ning mikroelemendid jood, räni, seleen ja germanium, mis üheskoos mõjuvad hingamisensüümidele ning aju ja südame veresoonte ainevahetusele.
Aiataimede keemilisest koostisest
Meditsiini üks tähtsamaid ülesandeid on haiguste ennetamine. Inimese ainevahetuse korrastamiseks ja esimeste haigustunnuste kõrvaldamiseks sobivad igati need taimed, mis kuuluvad toiduainete hulka. Aias kasvavaid ja raviks tarvitatavaid taimi võib tinglikult jaotada nelja rühma.
1. Neist esimesse kuuluvad toidutaimed, nagu köögiviljad (kartul, peet, porgand, kapsas, kurk jt.) ja puuvili (õun, ploomid, pirnid jt.).
2. Teise rühma kuuluvad taimed, mida tuntakse toidulisandina ja millel on ainevahetust ergutav ja organismi vastupanu suurendav toime. Neis leidub kontsentreeritult toimeaineid, eeterlikke õlisid, mõru- ja parkaineid, glükosiide (rõikad, sibul, küüslauk).
3. Kolmanda rühma moodustavad ravimtaimed, mis sisaldavad hulganisti bioloogiliselt aktiivseid aineid , kuid mitte mürke. Aias kasvavatest kuuluvad siia maitsetaimed (aed-liivatees sigurini), samuti umbrohuks peetav kõrvenõges, võilill, takjas, teeleht jt.
4. Neljandasse rühma võib paigutada tugevatoimelised, mürke (näiteks mõningaid alkaloide) sisaldavad ravimtaimed, mida tarvitatakse väljakujunenud haigussümptomite korral kindla ründepunktiga teatud elundi tegevuse parandamiseks. Siia kuulvad ka glükosiide sisaldavad maikelluke, käoking, oleander jt. Neid taimi võib raviks tarvitada üksnes arsti loal.
Niisiis: toimeaine→toidulisand→maitsetaim→ravim (mürk)
Kui esitatud rea vasemat poolt iseloomustab leebe mõju organismi ainevahetusele, siis rea parempoolsed ravimtaimed sisaldavad tugevatoimelisi ühendeid, mis mõjutavad kindlat elundit. Kui toiduaine, -lisandi, maitsetaime omastab organism peaaegu täielikult (ravitoimega komponendid lülituvad üldisse ainevahetusse), siis tugevatoimeliste kindla ründepunktiga ravimtaimede korral käitub organism valikuliselt. Mürk kas eemaldatakse kiiresti või seotakse neutraliseerivate ainetega, teine, indiferentsem osa taimest lülitatakse ainevahetusse.
Mineraalained
Mineraalainete peamised allikad on köögi- ja aedviljad. Ainevahetuse korrashoidmisel on neil niisama suur tähtsus kui alati rõhutamist leidnud vitamiinidel või valkudel. Kõige ilmekamalt avaldub mineraalsoolade mõju ainevahetusele siis, kui inimesel tuleb tugevasti pingutada.
Aastaid tagasi läksime mägimatkale. Kolmandaks päevaks olime jõuetusest ümber kukkumas, vedasime vaevu jalgu järel. Siis meenus kellelegi meist seljakotti pandud hoidis aedviljadest (kurk-küüslauk-mädarõigas-till). Korrapealt teadsid kõik, millest puudus oli olnud. Kes lutsutas tillivart, kes küüslauku, kel õnnestus purgist õngitseda kurgiviil. Rühm elavnes silmanähtavalt, janu, muuseas, ei tekkinudki.
Mineraalained kuuluvad luukoe ja raku protoplasma, hormoonide, vitamiinide ja ensüümide koostisse. Neist sõltub kõige otsesemalt südamelihase jõudlus, närviimpulsi edasikanduvus, samuti organismi sisekeskonna (pH) püsivus. Inimese toit peaks sisaldama mineraalsooladest umbes 15 elementi. Mineraalained on organismis pidevas ringluses. Ööpäevas eemaldatakse keskmiselt 20-30grammi mineraalaineid, kehaliste pingutuste korral ja haiguste ajal suureneb nende eritumine kümneid kordi, mida sageli ei märgata. Niisama palju, kui eritatakse mineraalaineid, peab inimene neid toiduga tagasi saama.
Juhtub sedagi, et toit kas sisaldab vähe mineraalsooli või kaotab inimene neid väga ohtra higistamisega (nagu juhtus meiega mägedes). Sel juhul püüab organism iga hinna eest hoida soolade hulka ringluses püsivana. Soolad suunatakse luukoest ja vähem töötavatest elunditest verre. Mis see organismile maksma läheb, see on iseküsimus, pealegi ei saa niisugust võtet lõpmatuseni rakendada.
Allikas: Raamatust “Aed kui apteek” kokku kirjutanud Mirko Miilits
