Kujundite keeles võib pere meesliinis antud pärandväärtusi vaadelda varalaekana, milles on kõikide eelnevate põlvede poolt kogutud tarkus ning mis annab võimaluse mehel tunnetada end oma suguvõsa täisväärtusliku osana. Kui üks põlvkond mehi sellest varalaekast ilma jääb, siis on see kõikidele järgnevatele põlvedele suur kaotus. Seega lasub igal mehel vastutus selle eest, et temale pärandatud varalaegas saaks võimalikult külluslikult ja ka oma panuse poolest rikastatult järgmisele põlvele edasi antud.
Erinevatel põhjustel on tänapäeva ühiskonnas kunagine vägev isade-poegade põlvkondadevaheline liit murenenud. Robert Bly peab raamatus “Ürgmees” selle peamiseks põhjuseks ühiskondliku korra muutust. Poja kasvatamise aastatuhandete pikkune traditsioon püsis sellel, et isad ja pojad elasid külg külje kõrval ja isal tuli pojale ametit õpetada: põlluharimist, puusepatööd, sepatööd või rätsepa oma. Tööstuslik revolutsioon muutis kõigist perekondlikest suhetest kõige negatiivsemalt just isa ja poja suhet. Pojal ei olnud erinevalt varasemast enam võimalust isaga külg-külje kõrval olla ja isa ametit ning elukogemust kogeda. Isa nägemine põgusalt vaid õhtutundidel ei pruugi aga anda pojale isast piisavalt head tunnetust.
Sellistel sündmustel on väga pikaajaline mõju. Paljudest sõjajärgsel ajal emade poolt üksinda üles kasvatatud poegadest on nüüd saanud vanaisad, aga nende isade kaotuse tõttu kaduma läinud varalaekast tunnevad puudust veel ka nende pojapojad. Võimalik, et sellistest mehelikest väärtustest ilmajäämisega on selgitatav ka see, miks need praegu juba ise pereloomise eas olevad pojapojad kipuvad kohati kandma pigem pehmemaid (emalikumaid) väärtusi.
Kuidas aga varalaeka väärtustele ligi pääseda ja neid oma pojale edasi anda? Üheks võimaluseks on esmalt laeka sisu ise kogeda ja seejärel pojale vahendada. Selleks võib leida mõne rikkaliku varalaekaga mehe, eelistatult oma suguvõsast ja temalt õppida. Viimastel aegadel on hakatud korraldama ka meestevahelisi vestlusringe, mille käigus üksteist toetades saadakse iseendaga parem kontakt ning mõtestatakse lahti meheks olemise väärtusi. Sellistes vestlusringides osalemine aitab meil leida iseennast ning aitab näha maailma terviklikult.
Teiseks võimaluseks on pojale antavat laegast täita vahetult teiste meeste kaasabil. Kunagi olid selleks initsiatsiooniprotsessi juhtivad teadmamehed, tänapäeval võiks seda rolli osaliselt kanda isade-poegade laagrid. Üks selline isade-poegade sidemeid tugevdav kolmepäevane laager toimub ka 20.-22. juulil 2012. a Pesa talus Harjumaal (www.ardoingar.com). Sellises laagris oleks isadel ja poegadel üheskoos olles võimalik koos teiste meestega üksteisega oma uskumusi, teadmisi, kogemusi ja väärtushinnanguid jagada ja seeläbi üksteise varalaegast rikastada.
Olen paljudelt isadelt kuulnud, et soov oleks pojaga lähedasemaks saada, aga kiires elutempos on see keeruliseks osutunud. Moodne aeg justkui ei soosiks traditsiooniliste isadele ja poegadele vastastikku rõõmupakkuvate tegevuste kujunemist. Aeg aga läheb, pojast sirgub mees ja ühel hetkel märkame, et oleme oma elus midagi olulist tegemata jätnud.
Selliste jutuajamiste käigus sündis ka isade-poegade laagri korraldamise idee. Laagris kogetud ühised tegevused ja elamused on piltlikult vundamendiks, millele saab hiljem oma elurütmi kohaselt juba ise põlvkondi ühendava maja (isa ja poja vaheline usalduslik suhe) ehitada.
Võimalusi oma varalaegast täita on tegelikult lõputult palju ja me saame seda teha igal sammul. Kui sa seda soovid ja elu usaldad, siis kindlasti näitab elu sulle kätte õige suuna, niisamuti nagu ta juhtis sind käesolevat lugu lugema.
Autor: Ardo-Heiki Ingar, holistiline psühhoterapeut
