Enamasti näeme üksinduses vaenlast. Vabatahtlikult me endale südamevalu ei ihalda. Südamevalu on rahutu, tulvil kuuma pagemissoovi ning kellegi või millegi endale seltsiks leidmise ootust. Keskteel püsides kujuneb meil üksildusega mitteähvardav suhe. See on lõdvestav ja jahutav üksildus, mis pöörab meie hirmu täis harjumused täielikult pea peale. Niisugust rahulikku üksindust võib kirjeldada kuuel viisil: vähem ihasid, rahulolu, ülearuse tegevuse vältimine, täielik distsipliin, ihade maailmas rändamise lõpetamine ning oma laialivalguvate mõtete eest varjumisest loobumine.
Kui tunneme end üksikuna, kui oleme kaotanud lootuse, siis tahame pöörata kas paremale või vasakule. Me ei taha paigal püsida ja tunda, mida tunneme. Me ei taha puhastumiskuuri läbi teha. Kuid kesktee meid just seda tegema julgustab. Julgustab ellu äratama vaprust, mis on olemas eranditult kõigis, ka sinus ja minus. Meditatsioon pakub meile võimaluse harjutada keskteel olemist, paigalpüsimist. Meid julgustatakse meis esilekerkivale mitte hinnangut andma. Tegelikult julgustatakse meid seda isegi mitte mõttega haarama. Näeme tavapäraselt heaks või halvaks liigitatus lihtsalt mõtlemist ega korralda seda draamat, mis õige ja valega harilikult kaasneb. Meil soovitatakse lasta mõtetel tulla ja minna, otsekui udusulega seebimulli puudutades. Sellele sirgjoonelisele korrale alistumine valmistab meid ette võitlust lõpetama ning värsket, kallutamata seisundit avastama.
Teatud tunnete kogemisel tajume eriti suurt soovi lahenduseni jõuda. Niisugused tunded on näiteks üksildus, tüdimus, ärevus. Nende tunnete juures lõdvestumata on väga raske neid kogedes keskteel püsida. Me tahame võitu või kaotust, kiitust või süüdistust. Kui meid näiteks maha jäetakse, ei soovi me seda toorest ebamugavust taluda. Kujutame end selle asemel harjumuspäraselt õnnetu ohvrina. Või väldime toorest tunnet end välja elades ja – ise õigust täis – teisele inimesele teatades, kui sassis ta omadega on. Tahame automaatselt valu varjata, ühel või teisel moel, võidu või ohvriks olemisega samastudes.
Rahuliku üksilduse kuus liiki
Rahulikku üksindust võib kirjeldada kuuel viisil: vähem ihasid, rahulolu, ülearuse tegevuse vältimine, täielik distsipliin, ihade maailmas rändamise lõpetamine ning oma laialivalguvate mõtete eest varjumisest loobumine.
Vähem ihasid tähendab valmidust tunda end üksikuna ja ilma lahenduseta, samal ajal kui kõik meis igatseb millegi järele, mis meid rõõmustaks ja meie meeleolu muudaks. Sellise üksinduse harrastamine annab võimaluse panna alus põhimise rahutuse vähenemisele. Kui me näiteks mõtete lõputus oravarattas tiirlemise asemel mediteerides “mõtlemise” silti kasutame, harjutame seeläbi lihtsat kohalolekut, end olukorrast lahutamata. Praegu ei suuda me seda teha, nagu ei suutnud ka eile või üleeile või eelmisel nädalal või eelmisel aastal. Vähemate ihadega elamist puhtsüdamlikult ja järjekindlalt harjutades saavutame mingi nihke. Me tunneme vähem iha, mis tähendab, et Väga Olulised Lood ei köida meid enam nii tugevalt. Seega, isegi kui kogeme kuuma üksindust ja püsime rahutust tundes 1,6 sekundit paigal (kusjuures eile ei suutnud me paigal püsida sekunditki), siis selline ongi sõdalase tee. See on vapruse rada. Mida harvem me enesevalitsuse kaotame ja pööraseks läheme, seda sagedamini naudime rahulikku üksindust. Zen-õpetaja Katagiri Roshi ütles sageli: “Inimene võib olla üksildane ja sellest mitte heituda.”
Teiseks üksinduse liigiks on rahulolu. Kui meil midagi ei ole, pole meil ka midagi kaotada. Võime kaotada vaid oma sissesündinud kõhutunde, et meil on palju kaotada. Meie tunne, et kaotada on palju, põhineb hirmul. Hirmul üksinduse, muutuste ja kõige lahendamatu ees, mitte-eksisteerimise ees. Meid hakkavad suunama lootus, et suudame seda tunnet vältida, ning hirm, et ei suuda.
Tõmbame lehekülje keskele joone. Me teame, kes oleme paremal paiknedes, ja teame, kes oleme vasakul paiknedes. Aga me ei tea, kes oleme siis, kui ei aseta end kummalegi poole. Siis me lihtsalt ei tea, mida teha. Me lihtsalt ei tea. Puudub suunaviit, käsi, millest kinni hoida. Võime sel hetkel kas närvi minna või end hästi tunda. Rahulolu on sünonüümiks üksindusele, rahulikule üksindusele ning sellega kaasnevale heale enesetundele. Me ei usu enam, et üksindusest pääsemine võiks kaasa tuua kestva õnne või rõõmu või heaolutunde või julguse või jõu. Üldiselt tuleb meil sellest usust loobuda mustmiljon korda, ikka ja jälle oma närvilisuse ja kartustega sõbraks saades. Teeme sama vana asja teadlikult mustmiljon korda. Ja toimuma hakkab mingi nihe – ilma, et ise seda märkaksimegi. Võime olla üksildased ilma ühegi alternatiivita. Oleme rahul, et oleme just siin, hetkes, mille meeleolu ja tekstuuri kujundab praegu toimuv.
Kolmas üksinduse liik on ebavajalike tegevuste vältimine. Otsime “kuumas” üksinduses midagi, mis meid päästaks, otsime väljapääsu. Meid tabab see tülgastav tunne, mida nimetatakse üksinduseks, ja me läheme lihtsalt pööraseks, püüdes leida kaaslasi, kes meid meeleheitest päästaks. See ongi tarbetu tegevus. Hoiame end sel moel tegevuses, et valu mitte tunda. Võime seda teha mitmel viisil: unistades ohjeldamatult tõelisest romantilisest suhtest, tehes tühisest kuulujutust päeva peauudise või isegi üksi ära looduse rüppe minnes. Me lihtsalt otsime kõigi nende tegevuste kaudu harjumuspärasel viisil seltskonda, kasutades neidsamu korduvaid võtteid end deemonlikust üksindusest eemaldamiseks. Kas me võiksime lihtsalt rahuneda ja enese vastu veidi osavõtlikkust ja lugupidamist ilmutada? Kas võiksime loobuda püüdlusest pageda iseendaga üksioleku eest? Äkki poleks vaja paanikasse sattudes rabeleda ja millegi järele haarata? Üksinduses lõdvestumine on väärikas tegevus. Jaapani poeet Ryokan on öelnud: “Kui soovid leida tähendust, pole vaja nii paljusid asju taga ajada.”
Järgmiseks rahuliku üksinduse osaks on täielik distsipliin. Täielik distsipliin tähendab, et oleme valmis igal võimalikul juhul õrnalt olevikuhetke tagasi pöörduma. Selline on üksindus kui täielik distsipliin. Oleme nõus paigal istuma, lihtsalt kohal olema. Üksinda. Sedalaadi üksindust ei pea spetsiaalselt edendama. Aitab, kui püsime paigal nii kaua, et olukorda mõistame. Oleme oma põhiolemuselt üksinda ning kusagil pole midagi, millest kinni hoida.
Kuid see polegi probleem. Tegelikult annab see meile võimaluse avastada lõpuks seisund, milles pole midagi kunstlikku ega võltsi. Meie tavapärased oletused (kõik meie ettekujutused asjadest) ei lase meil midagi värske ja avatud meelega vaadata. Ütleme: “Jah, muidugi, ma tean.” Aga me ei tea. Lõppude lõpuks ei tea me midagi. Miski pole kindel. See alustõde teeb haiget ning me tahame selle eest põgeneda. Kuid tagasipöördumine ja lõdvestumine millegi nii tuttavliku juures, nagu üksindus, on hea harjutus, mõistmaks elu lahendamata hetkede sügavust. Üksinduse ebamäärasuse eest põgenedes tegeleme me enesepettusega.
Rahulikku üksindust saab kirjeldada ka ihade maailmas rändamata jätmisena. Ihade maailmas rändamisega käib kaasas alternatiivide otsimine, soov leida midagi, mis meid lohutaks, olgu selleks siis söök, jook või inimesed. Sõnaga “iha” haakub sõltuvus. Me haarame millegi järele, sest tahame leida võimaluse kõike jälle korda saada. Nii juhtub sellepärast, et me pole kunagi suureks kasvanudki. Tahame ikka veel koju minna ja leida sealt eest meie lemmiktoite täis külmkapi. Kui lood karmiks lähevad, tahame ikka ema appi kutsuda. Kuid vaimset rada edasi käies lahkume kodust ja muutume kodutuks. Ihade maailmas rändamata jättes suhestume me vahetult asjade tegeliku seisuga. Üksindus pole probleem. Üksindust pole vaja lahendada. Ja see kehtib ka kõige muu kohta, mida me kogema satume.
Rahulik üksindus väljendub ka selles, et me ei otsi oma laialivalguvatest mõtetest kindlustunnet. Vaip on alt ära tõmmatud. Laul on lauldud. Sellest pole pääsu! Me isegi ei püüa seltsi leida pidevast vestlusest iseendaga, et vaagida, kuidas asjad on või ei ole, kas on või ei ole, kas peaks olema või ei peaks, kas saab või ei saa. Rahulikus üksinduses me ei eelda oma sisemiselt jutu vadalt kindlustunde pakkumist. Mistõttu meid ongi õpetatud seda mõtlemiseks nimetama. Selle taga pole objektiivset tegelikkust. See on läbipaistev ja haaramatu. Meid julgustatakse seda jutuvada vaid puudutama ja sel minna laskma, tegemata palju kära eimillestki.
Rahulikus üksinduses võime oma mõttemeelt vaadelda ausalt ja ründamata. Võime vähehaaval loobuda enda ideaalkujutlustest: kes ma peaksin enda meelest olema, kes ma tahaksin enda meelest olla või kes ma arvan, et tahaksin teiste arvates olla või peaksin olema. Jätame selle ja vaatame lihtsalt osavõtlikult ja huumoriga, kes me oleme. Üksindus pole ähvardav oht ega südamevalu ega karistus.
Rahulik üksindus ei paku mingeid lahendusi ega anna jalge alla kindlat pinda. Rahulik üksindus kutsub meid astuma suunaviitadeta maailma, poolt valimata ja midagi kinnistamata. Seda nimetataksegi keskteeks ehk sõdalase pühaks teeks.
Kui sind hommikul ärgates heast peast tabab võõrandumise ja üksinduse südamevalu, kas suudad seda kasutada kui kuldset võimalust? Kas suudad selsamal kurbus- ja igatsushetkel (end kiusamata ja tundmata, et midagi on väga valesti) lõdvestuda ning puudutada inimsüdame piiritut avarust? Proovi järele, kui selline võimalus jälle tekib.
Allikas: Pema Chödron “Kui kõik variseb kokku”, kirjastus Pilgrim
Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas
• kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks
• luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust
• muuta oma negatiivseid käitumismustreid
• töötada kaootiliste olukordadega
• õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust
PEMA CHÖDRÖN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey’s (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt “The Wisdom of No Escape” ja “Start Where You Are”). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos “Rahu sõja ajal”, mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.
