“Laps oli väga hoolitsetud, sest ma püüdsin ju väga teiste eest varjata oma küündimatust ja ebaõnnestumist. Ma olin üsna sotsiaalne – käisin lastegruppides nagu üks korralik ja armastav ema ja tegin head nägu. Mis siis, et koju tulles panin esimese asjana lapse voodisse ja läksin teise tuppa nutma,” räägib värske ema Kertu sünnitusjärgsest depressioonist.
Kerli lugu
Kui rasedusest teada saime, olime väga õnnelikud. Veeresin sõna otseses mõttes rõõmsalt läbi raseduskuude. Seinale kleepisin spetsiaalse kalendri, kuhu iga päev tegin märkmeid nii oma enesetunde kui beebi liigutuste kohta. Olin umbes aasta enne rasedust kolinud Rootsi kallima juurde, olime abiellunud ning elu näis nii õhkõrn roosa.
Esimene šokk tabas mind, kui ühes kontrollis ämmaemanda juures avastati, et laps pole end kõhus ringi keeranud. Nädalaid võis olla kuskil 34 või 35. Mind kutsuti tagasi tegema välispidist pööramist. See ebaõnnestus. Määrati plaaniline keiser ja midagi polnud teha, leppisime abikaasaga sellega kui paratamatusega. Rääkisime kodus omakeskis, et võib-olla ongi just niimoodi hea, see tavasünnitus oma valudega ei olnud ausalt öeldes eriti ahvatlev. Meie ettekujutus sünnitusest oli ju vaid see, mida oleme filmidest näinud või inimestelt kuulnud.
Kui umbes kahekümnendal nädalal rääkisin ämmaemandaga sünnitusest üldiselt ja oma hirmudest seoses valudega, siis sain vastuseks: “Armas laps, oota, liiga vara veel, kindlasti saad sa sellega hakkama.” Ja suunas ehk mõnd raamatut lugema. Rootsis antakse igale rasedale väike raamat nädalatest, rasedusest ja toitumisest ning põgusalt ka sünnitusest. Enne sünnitust on ka spetsiaalsed klassid tulevastele vanematele, aga nüüd olime ju saanud aja plaanilisele keisrile, seega polnud meil seda vaja. Või tegelikult oleks just olnud vaja, sest seal räägitakse ka, mis saab naisest, perest ja lapsest PÄRAST sünnitust.
Esmaspäeva hommikul, 17. novembril 2003 kell 7:00 sõitsime haiglasse. Operatsioon läks hästi. Nüüd aga algas mure. Me pisipoiss oli loid ja tahtis vaid magada. Küll ma mässasin, et piim hakkaks rindadesse kogunema. Küll ma kasutasin rinnapumpa ja lasin poisil võimalikult palju rinnal olla, aga mida ei tulnud, oli piim. Ämmaemandad olid külmad ja kalgid, tulid peretuppa sisse ja ainult kritiseerisid – sa hoiad valesti, nii see piim küll ei tule -, ilma näpunäiteid või juhiseid andmata. Minu jaoks oli viimane piisk see, kui üks neist toast väljudes endamisi nähvas: “Mis ema see on, isegi piima ei tule!”
Nüüd ma tean, et pärast keisrit läheb 3-5 päeva, enne kui piim üldse hakkab kogunema, aga tol hetkel, esmasünnitajana, ei teadnud ju, ei pidanudki teadma. Pisipoiss võttis kaalus tugevalt alla, läks kollaseks, üks igavene sagin ja sigin. Tundsin end emana täielikult läbikukkununa. Haiglas määrati lapsele lisapiima – seal ma siis seisin voodi kõrval kui üks suur õnnetusehunnik, samal ajal kui üks ämmaemand püüdis lapsele lonkshaaval piima sisse sööta.
Viimaks tuli üks ämmaemand, kes oli oma suhtumises väga inimlik ja kes võttis aega, et minuga istuda ja rahulikult rääkida, näidates ka erinevaid imetamisvõtteid. Tema arvas, et kõik on nii, nagu peab, aga kahjuks olid eelmised töötajad juba oma vea teinud ja ma olin lihtsalt segaduses, lisaks möllasid vist ka hormoonid.
Koju saabudes puhkesin ulguma. Olin haiglas oma tundeid talitsenud, kuid nüüd langesid kõik piirangud. Ma olen halb ema! Ma ei oska midagi! Laps sureb ära!
Mu mees oli sunnitud helistama oma emale, kes tuli meile, et olla mulle ja meile abiks. Ka minu ema lendas esimese lennukiga kohale. Nende abi oli kindlasti heasoovlik, kuid see pidev õpetamine ja soovitamine oli minu jaoks sel hetkel väga kurnav. Minu ema sai aru, et ma tahan rääkida, ja lasi seda teha ning võttis kohe mõned sammud tagasi. Minu ämm aga ei saanud sellest aru. Mäletan, et tõusin söögilauast ja lukustasin end vetsu nutma, kuna ta küsis juba mitmendat korda: “Oled sa ikka kindel, et poisil kõht tühi ei ole …?”
Lõpuks oli see mu oma mees, kes aina kuulas mu hädaldamist ja püüdis jääda rahulikuks, kui ma võisin käituda täiesti segaselt. Näiteks kui poiss oli kahekuune, olime kuskil suures kaubanduskeskuses. Keegi köhis meist möödudes ja ma käskisin mehel meid kohe koju sõidutada, kuigi olime alles sinna saabunud. Ma olin masenduses kõik järgnevad kaksteist kuud. Närviline ja kurb. Nutsin iga päev. Kindlasti oli ka magamatusel suur osa, poisil olid koolikud kuni kuuenda elukuuni välja. On väga kurb, et kui ma praegu avan lapse albumi, siis vaatan – oi, kui ilusad riided tal olid, nii rõõmsavärvilised. Mina mäletan sellest ajast, et kõik oli hallides ja tumedates toonides …
Laps oli väga hoolitsetud, sest ma püüdsin ju väga teiste eest varjata oma küündimatust ja ebaõnnestumist. Ma olin üsna sotsiaalne – käisin lastegruppides nagu üks korralik ja armastav ema ja tegin head nägu. Mis siis, et koju tulles panin esimese asjana lapse voodisse ja läksin teise tuppa nutma.
Alles teise lapsega sain aru, missugune imeline aeg võib olla kodus koos beebiga. Seekord teadsin ka, mida haiglas teha, seega ei lasknud kellelgi endale öelda asju, mis võiksid mind mõjutada või segadusse ja ähmi täis ajada. Mäletan, et ka sel korral oli üks töötaja natuke kohmaka ütlemisega, kuid sedapuhku ütlesin talle otse, et sedasi pole vaja minuga rääkida. See aitas. Eks olin ilmselt ise ka pisut kaitsepositsioonil.
Tuleb tunnistada, et teine laps tuli alles siis, kui esimene oli seitsmeaastane, sest varem ma lihtsalt ei julgenud – kartsin, et kõik hirmud ja mured korduvad taas.
Raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta-Forresteri kommentaar
Kerli, sinu lugu räägib suurel määral sellest, kui tundlikud me naistena oma raseduse ja sünnitusprotsessi käigus olema. Jah, oma emade sünnituslugusid kuuldes teame, et Nõukogude aeg oma traumaatiliste ja hinge sügavaid haavu jätnud sünnitushaiglalugudega on jäänud seljataha, et võrreldes selle ajaga on ju palju seda, mille eest võiksime südamest tänulikud olla. Samal ajal on aga meist igaühe jaoks kõige tõelisem isiklik valu ja haigetsaamine. Kes oskab väljastpoolt hinnata teise inimese valu suurust? Sageli piisab näiliselt väga vähesest, kui haavatav pinnas on vastuvõtuks valmis. Ärgem unustagem ka seda, et kui meie emad vaevlesid sünnitusvaludes ja üksilduses, siis olime meie ju need beebid, kes said sellest süsteemist samuti osa. Seetõttu on tänapäeval võimalik töötada ämmaemanda-raseduskriisinõustaja juures läbi oma eelmised sünnituslood, et mõista, mis täpselt ja kustkohast hakkas midagi selles protsessis viltu kiskuma. Samuti selleks, et leppida millegagi, mida keegi poleks suutnud muuta. Kui suudame oma meeles pisutki hakata haldama seda, mis meiega tolles ajahetkes käsitamatutes olukordades tegelikult juhtus, avab see ukse julgusele proovida järgmisel korral uuesti ja veelgi enesekindlamalt. Eelmistest läbitöötatud või töötamata jäänud sünnituskogemustest sõltuvad sageli naiste järgmised sünnitusotsused.
Müüdid on visad kaduma
Tähtis on mõista, et sünnitusjärgne depressioon on haigus, naine pole seda ise esile kutsunud. Selle sagenemist on üha rohkem hakatud seostama ka tehnoloogia kasutamisega sünnitusabis. Kuigi sünnitus on ohutum kui kunagi varem, on sellega seotud psühholoogilised probleemid. Koos tehnika arenguga on muutunud suhtumine nii emadusse kui sünnitusse. Sünnitusest on saanud meditsiiniline sündmus. Selle tulemusena kaotavad naised kontrolli oma keha ja sünnituse üle. Enda mitteusaldamine põhjustab masendust. Segadust mõtetes ja tunnetes emaduse kohta süvendavad ka mitmed müüdid, mis võivad naises süvendada rusutuse ja elus läbikukkumise tunnet. Näiteks usuvad naised, et:
- emaoskused on instinktiivsed;
- ema ja lapse vaheline side tekib otsekohe;
- beebi on täiuslik ega ole kunagi rahutu;
- värske ema peab tulema kõigega suurepäraselt toime.
Tegelikus elus pole see aga sugugi nõnda. Emaoskusi tuleb õppida, sideme tekkimine võtab tihti aega, üht beebit on kergem hoida kui teist ning superemasid ehk täiuslikke emasid pole olemas. Vahetult pärast sünnitust võivad pisiprobleemid energiapuuduse ja magamatuse tõttu paista palju suuremad ja naised võivad olla eneses pettunud, kui näevad, et neil on raske saada hakkama kõigesellega, millega nad tulid hästi toime enne sünnitust.
Esimene sünnitusjärgne kuu on nii esmakordsetele kui ka juba kogenud emadele kõige keerulisem. Kõik on (jälle) uus ja oma elu sättimine kellegi teise pilli järgi võib osutuda keeruliseks. Raske võib olla leppida asjaoluga, et värske ema kogu vaba aeg kulub lapse eest hoolitsemisele. Uue ilmakodaniku sünd tekitab perekonnas ja tutvusringkonnas palju elevust, kõik aina pärivad, kuidas beebil läheb, ema näikse justkui tähelepanuta jäävat. See võib tekitada küsimusi, aga kes siis mina olen, kas minu suhtes ka huvi tuntakse või küsitakse kuidas MINUL läheb?
Isoleeritus ja üksiolek süvendavad ärevust. Parim, mida tugivõrgustik saab pakkuda, on osavõtlik kuulamine, värske ema ebakindluse ja hirmude hajutamine ning hoidumine kritiseerimisest või hukkamõistust. Sünnitusjärgse depressiooni määravamaid faktoreid on väljapuhkamatus. Esmane abivahend, mida raskustesse sattunud noored pered peaksid rakendama, on paluda abi sõpradelt või sugulastelt. Kui värsketel vanematel on soov olla natukene omaette, siis pole selles midagi ebaloomulikku. See ei tähenda kuidagi, et ma olen halb vanem. Inimene ei pea ega saa ning tohigi unustada iseenda vajadusi. Olen naistele pannud juba sünnitusmajas südamele, et ema ja isa on pere alus ja seega kõige olulisemad. Tundub kuidagi imelik seda öelda, kuid nii see on. Kui ema ja isa murduvad, siis pole lapsel kõige olulisemat – tugisüsteemi. Seega tuleb julgemalt panna rõhku enda vajadustele.
Uuringutepõhjal esineb sünnitusjärgset depressiooni palju harvem seal, kus toimiv tugivõrgustik on alati valmis jõu ja nõuga aitama. Kui tarkused otsas, otsige alati abi spetsialistidelt – ämmaemandalt, raseduskriisinõustajalt, hingehoidjalt, perearstilt või psühholoogilt.
Ja veel üks väikse ja ebaolulisena tunduv asi, mida noored vanemad võiksid rohkem teha – vastastikku teineteist tunnustada! Ladusalt sujuv elu on justkui nii normaalne, et seda pole vaja märgata ja tunnustada. Ometi on see nii vajalik ja oluline, sest selletaga on tõeline, ent varjatud pingutus.
Margit Luiga, ämmaemand-raseduskriisinõustaja, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik
Autor: Kerttu Vesik
Allikas: Kerttu Vesik “Vikerkaare taga vangis”, kirjastus Pilgrim
