Sõnajalaõis hoiab pikse noole ja hundi hamba eest. Ta särab nagu päike ja helendab kõigis vikerkaarevärvides, on ilusam kui vesiroos Amazonase jõel ja Koidutäht taevas.
See on õis, mis puhkeb vaid üks kord aastas, jaaniööl, lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Imeline õis avaneb keskööl vaid minutiks, tema vägi õnnistab leidjat see-eest igavesti, kõneleb rahvapärimus.Tänapäeval usutakse, et sõnajalaõie nägemine, olgu unes või ilmsi, on armuõnne märk. Vanarahvas aga teadis, et see sumedal suveööl metsaalust valgustav imekaunis õis kindlustab leidjale lõppematu rikkuse.Räägitakse, et kui õnneotsijal õnnestub õis kätte saada, see kohe metsast välja viia ja hoolsasti hoida, saab temast kõige õnnelikum inimene maa peal.
