Sõnajalaõis hoiab pikse noole ja hundi hamba eest. Ta särab nagu päike ja helendab kõigis vikerkaarevärvides, on ilusam kui vesiroos Amazonase jõel ja Koidutäht taevas.
See on õis, mis puhkeb vaid üks kord aastas, jaaniööl, lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Imeline õis avaneb keskööl vaid minutiks, tema vägi õnnistab leidjat see-eest igavesti, kõneleb rahvapärimus.
Tänapäeval usutakse, et sõnajalaõie nägemine, olgu unes või ilmsi, on armuõnne märk. Vanarahvas aga teadis, et see sumedal suveööl metsaalust valgustav imekaunis õis kindlustab leidjale lõppematu rikkuse.
Räägitakse, et kui õnneotsijal õnnestub õis kätte saada, see kohe metsast välja viia ja hoolsasti hoida, saab temast kõige õnnelikum inimene maa peal. Kas keegi on sellist inimest kohanud? Või teab kedagi, kes teab kedagi, kes on?
Ja nüüd hüüavad skeptikud kooris: “Sõnajalaõis – see on ju väljamõeldis! Kõik kainelt mõtlevad inimesed teavad, et sõnajalad ei kuulu õistaimede hulka ega õitse seepärast iialgi. Mingit teaduslikku alust neil õie-juttudel pole.”
“Kuid õitsevat sõnajalga võib näha unenägudes,“ lohutab botaanik Urmas Laansoo Sakala veergudel romantikuid.
Luuletaja Contra läheneb sõnajalaõiele aga hoopis teise nurga alt, pakkudes, et ehk on tegemist kodeeritud sõnumiga. ÕIS, see võib kõige muu kõrval tähendada ka Õrnade Idiootide Saladust.
Contra mõtisklust sel igal jaaniaajal erutust tekitaval teemal saad kuulata SIIT.
Head sõnajalaõie otsimist!
