Sõnadel on uskumatult suur jõud ning seetõttu on mõistlik õppida nende väge tundma ja õigesti kasutama. Maailm ootab meilt selgeid sõnu, ausust ja otsekohesust. Ainult nii saame me väljendada oma tõelist tahet ja arvamust.
Meie igapäevane kõne muutub üha ebakindlamaks ja jõuetumaks. Me kasutame aina sagedamini sõnu ‘nagu’, ‘võib-olla’, ‘ehk’ ning umbmäärasust ja tingivat kõneviisi seal, kus selleks mingit vajadust pole. Meile tundub, et nõnda kõnelda on peen ja viisakas, et me ei suru oma tahet ja arvamust peale ning jätame kõik lahtiseks. Püüame olla nagu terapeudid, kes ei traumeeri oma patsiente. Me oleme õppinud vältima selgeid sõnu. Kuid maailm ootab meilt ausust ja otsekohesust.
Üks võimalus selle taastamiseks on otsida eneseusaldust šamaanirännaku abil. See võimaldab näha maailma laiemalt koos selle kõigi nähtavate ja nähtamatute külgedega. Nõnda on seal vähem ootamatusi, sest oleme valmis üllatusteks. Lausutud sõnad loovad helindeid, mille me saadame enda nimel maailma.
Me võime seda teha targalt ja teadlikult. Ja me oleme vabad kanduma teadmatusse. Kuid me naaseme sealt õppinuna. Lihtsate sõnade leidmine juhib meid tagasi koju muistsete teadmiste juurde.
Sõnade jõud väljendub õnnistustes, lauludes, palvetes ja loitsudes, kuid ka needmistes ja kirumistes. Lausutud sõna muudab ka lausujat, teda õilistades või määrides, sõltuvalt öeldud sõnadest. See on põhjus, miks vältida kirumist ja vandumist oma kõnes. Kindlasti tuleb seda taunida ka avalikus meedias – raadios, televisioonis, ajakirjanduses.
Hästi ja jõuliselt seatud sõnad annavad jõudu ning innustavad. Meie valitsusjuhtide sõnad on meid innustanud loobuma hüvedest julgeoleku ja kindlustunde nimel, oodates liitumist NATOga, Euroopa Liiduga, eurotsooniga. Kui kõik oodatu on kätte jõudnud, on nii iseenda kui teiste jaoks vaja uusi sõnu eneseusu toetamiseks. Ja kui õigeid sõnu ei tule, lahvatab vimm, mis kogunend salaja. Kui raha lendab tuulde, kuid seda ei jagu õpetajatele, päästjatele, arstidele, on vaja väga vägevaid sõnu, mis tasakaalu taastaks. Ning kui neid sõnu ei leidu, tuleb raha ümber jagada.
Keel, meel ja süda toimivad üheskoos. Keel seab sõnu ja nende kaudu sihte ning eesmärke inimesele. Meel hoiab neid meeles ning aitab teha valikuid, mida võtta ja mida jätta. Süda annab söakust sõnastatu ja meeles hoitu tegudega teoks teha. Häda algab siis, kui mõni neist kolmest ei kanna. Kui rahvajuhil lõpevad sõnad, millega sihte seada ja selle asemel kõlavad pilkavad, halvustavad ja mahategevad sõnad. Kui kunagi öeldud sõnad ja lubadused enam meeles ei püsi ning valikud rahvaga sama sammu enam ei käi. Ja kui teokstegemised pole enam kohased, vaid ülekohtused, tuleb ülekohus kotist välja ning valgub tänavatele.
Ülekohus on üks neist sõnadest, mis seondub mõistega koht. Meie keel näitab, kui oluliseks oleme pidanud oma paiknemist. Kohane, kohus, kohustus, aga ka kohe, kohene, otsekohene seonduvad sõnaga koht. Kus on meist igaühe oma koht? Kas me suudame elada oma elu kohaselt, oma kohta väärides? Oma koht võiks olla paik, kus tunneme end hästi. Igaüks on oma elu jooksul kogenud selliseid paiku. See võib olla lapsepõlve mängupaik, kusagil puu otsas või liivakaldal, või ka koht, kuhu olete sattunud ning tundnud sellest taolist rõõmu ja rahu, et kuidagi ei taha sealt lahkuda. Sellised kohad on meist igaühe jaoks hindamatu väärtusega, kuigi see tõsiasi kipub tihtilugu ununema. Selleks, et end terve ja rõõmsana hoida, tasub meeles pidada ennast toetavid paiku, seal käia kasvõi mõttes, kui päriselt ei jõua või pole enam võimalik kohale minna. Samuti on hea pidada meeled avali, et ära tunda uusi paiku, mis meid enda juurde kutsuvad. Nendeks võivad olla muistsed pühapaigad, allikad, puud, kuid ka täiesti teadmata-tundmata paigad, mis millegipärast just meiega tahavad kokku saada.
Taoline väga isiklik kahekõne maastikuga meie ümber on olnud ning on jätkuvalt osa meie elamise väe kujundajaks. Selle väljenduseks on ka koha-sõnade ohtrus meie keeles, mis meid kutsuvad olema kohased ja otsekohesed. Järjepidev kohatu käitumine ning eneseväljendus viivad lõpuks alatuseni, kus inimesel pole enam ei oma kohta ega oma ala.
Sõnadel on üüratu vägi ja jõud. See muudab ja vormib meid tahes tahtmata. Seetõttu on mõistlik pigem õppida sõnade väge tundma ning kasutama. Meie esivanematel kulus selleks kogu elu, enne kui jõuti tõeliselt vägeva sõnakasutuseni, kus sõna tõepoolest looma hakkas. Heaks harjutuseks oli tavakõne muutmine regivärsiks ja lauluks, see lisas sõnale mõjujõudu juurde. Samas kinkis see keelde juurde mõjusaid vanasõnu, mõistatusi ja kõnekäände.
Meie rahvas on sõnaväe rahvas. Regilaulu vägi aitas kahe aastakümne eest meil veretult taastada riiklik iseseisvus. Seda enam peame hoolikad olema oma keele sõnade jõu tundmaõppimisel ning kasutamisel. Eriti kehtib see nende kohta, kelle sõnakasutus korraga kümnete tuhandeteni ulatub – poliitikute, ajakirjanike ja teiste meedia loojate kohta.
Autor: Mikk Sarv
