Solvumine, kadedus ja rahulolematus – tunded või hoopis sümptomid?

„Keegi ei saa sind solvata, kui sa ise ei lase“. Minu jaoks oli selline ütlemine pikemat aega täielik mõistatus. Ma ei saanud aru, mida see tähendab ja kuidas see võimalik on. Ega ma ju meelega ei lase end solvata. Kas ma peaks seda tunnet endas alla suruma, ignoreerima ja mitte solvuma, küsib Aleksandra Voltseva oma kirjutises lehel Holistika.ee

Mis olukorras me tavaliselt solvume?
Me loome oma peas teatud stsenaariumi, kuidas mingi olukord peaks kulgema ja milline võiks olla lõpptulemus. Ent kui oodatud tulemus ja asjade kulg ei vasta ootustele, tekib meis pettumus. Olgu see seotud teatud olukorraga või mõne inimese suhtumise, reageeringuga meie suhtes. Lootsime, et inimene käitub teatud viisil ja ootasime temalt teatud tegu. Kuid inimene käitus teisiti. Kui teine inimene ei täida meie soove, ei reageeri vastavalt meie ootustele, siis meis tekib pettumus ja solvumistunne. Sellises olukorras me veeretame vastutuse oma tunnete, oma heaolu eest teisele inimesele – „Sina solvasid mind“.

Tunne kui sümptom
Solvumine kui selline on lapsele omane tunne. Laps sõltub suuresti oma vanematest, ta vajab nende abi nii füüsiliste kui emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks. Täiskasvanu, kes vastutab ise oma tunnete ja vajaduste eest, ei eelda, ega oota teistelt tema vajaduste rahuldamist. Kui tunnete solvumistunnet, siis võite koheselt enda jaoks ära märkida, et olete kukkunud lapse positsiooni.

Kui solvumistunne on sümptom, siis millest see räägib?
Solvumise tunne võib tekkida üldjuhul olukorras, kus Sa arvad, et ise Sa hakkama ei saa ja vajad abi ning eeldad, et just see inimene saaks Sind aidata ehk teatud mõttes oled temast sõltuv. Asetud automaatselt abitu inimese (lapse) tasandile. Aga mingil põhjusel inimene Sind ei aidanud. Sinu vajadused jäid rahuldamata. Sa oled pettunud ja solvunud.

Samas kui see oleks teisiti – nimelt – Sa ei oleks sõltuvuses teise inimese käitumisest, siis Sa seda tunnet ei kogeks. Sul ei oleks selles osas mingit tunnet. Täiesti neutraalne suhtumine. See oleks lihtsalt fakt, et antud juhul ei läinud Sinu tahe läbi. Teisel inimesel ei olnud valmidust või tahet sind aidata ja tuleb otsida teisi lahendusi. Sa teadvustad endale olukorda ja liigud edasi.

See ei tähenda sugugi seda, et abi ei tohiks paluda ja pead ise kõigega hakkama saama. Oskus abi paluda on väga hea oskus. Aga kui soovitud tulemust ei järgne ja sellega kaasneb pettumus ja solvumistunne, siis on hea endale teadvustada, miks sa nii tunned ja millele see viitab. Mitte ei jää sinna tundesse kinni.

Vanemafiguur
Solvumistunne tekib omakorda vanemafiguuri suhtes (see mõiste on laiem kui lihtsalt lapsevanema mõiste).

…. Olen solvunud, sest taaskord minult ei küsitud, mida mina soovin…, minuga ei arvestatud, ei pandud tähele, ignoreeriti…

See on see „koht“, kus inimesel ei ole välja kujunenud arusaama, et tal on õigus tegutseda oma äranägemise järgi. Et ta ei pea ootama kellegi heakskiitu või luba. Et tal on õigus ise otsustada ja ise vastutada, nii nagu seda teeb täiskasvanu tasandil inimene. Inimese lapse tasandil asetsemine viitab tema sõltuvusele autoritaarsest heakskiidust. Ta ootab kelleltki teiselt luba, tunnustust, heakskiitu, asetades automaatselt end lapse positsiooni ja teist inimest vanema positsiooni. Nii nagu laps defineerib end läbi oma vanemate ja lähedaste, nii defineerib ennast ka lapse tasandil asetsev täiskasvanu. Tema eneseväärtustamise tunne sõltub välistest teguritest – kes mida ütles ja kuidas suhtus. See teeb haavatavaks. Sellises seisundis solvudki kergesti.

Rahulolematu sisemine laps
…Minu asemel eelistati kedagi teist…, ma panustasin nii palju, andsin endast kõike ja mitte keegi seda ei väärtusta…, keegi isegi ei märka…

See on taas see „koht“- täiskasvanu tasand, kuhu pole oma arengus veel välja jõutud. Inimene ikka veel elab ootuses, et keegi tuleb ja tunnustab ja kiidab. Teisisõnu teeb pai tema sisemisele lapsele. Sa loodad ja ootad ja ikka ei saa soovitud tulemust. Ja ootad ikka veel.

Võimalik, et kunagi lapsepõlves ei saanud me piisavalt tuge ja tähelepanu nendelt, kelle kohustus oli meile seda pakkuda. Ja nüüd me püüame kompenseerida oma vajakajäämisi teiste arvelt. Nimelt – austust, tunnustust, märkamist, heakskiitu, vastutulekut – tingimusteta armastust.

Osad inimesed suruvad oma haavatust alla, üritavad näida iseseisvad ja hakkamasaajad. Nad peidavad oma sisemist last ja ei pruugi tema olemasolust teadlik olla. On ka selliseid inimesi, kes on võimelised kohe oma sisemise lapse nõudmistest valjuhäälselt teada andma ja ei pea seda häbiväärseks.

Kui me suhtleme inimestega rahulolematu lapse tasandilt, esitades pretensioone ja nõudmisi ümbritsevatele inimestele, siis enamasti saame me vastulöögi osaliseks. Ja siis on taas tunne, et keegi ei mõista, keegi ei taha vastu tulla, keegi ei taha aidata, kiita, tunnustada. Toimub trauma taasläbielamine: me pettume, solvume ja imestame: Kuidas nii? Ma ju tean, et teised peavad mind aitama.

Sedasi jonnib, protesteerib meie sisemine laps. Antud näites, nagu ka eelnevas, pöördub meie sisemine laps autoritaarse kuju poole – meie jaoks kellegi tähtsa inimese poole, kes sümboliseerib meie jaoks vanemliku figuuri (kes saab hakkama), oodates talt abi, hoolitsust, tähelepanu.

Defitsiit ja üleküllus
Sellel seisundil on kaks põhjust. Üks on tingitud lapsepõlves kogetud defitsiidist, puudusest – lapsena ei saanud me piisavalt tähelepanu ja armastust oma vanematelt. Teise põhjuseks on risti vastupidi – liigne hoolitsus või siis karm kontroll. Lapsevanemal puudus usk, et laps on võimeline temale jõukohast vastutust ise kandma ja võttis selle vastutuse hoopis enda kanda.

Esimesel juhul ei andnud vanem mingil põhjusel piisavalt soojust ja armastust. Teisel juhul ei osanud vanem mingil põhjusel uskuda, et on andnud omalt poolt lapsele juba piisavalt, et too oma eluga hakkama saaks. Enamasti on see seotud vanema teadvustamata süütunde ja usaldamatuse tundega oma lapse suhtes.

Arvan, et igaühel meist on suuremal või vähemal määral jõuetuse ja abituse tundega seotud rahuolematust: kunagi lapsepõlves ei saanud me oma vanematega piisavalt kontakti ja näib, et ei saa ikka veel. Sisemine draama jätkub, kui teised inimesed keelduvad olemast meie jaoks vastutustundlikud vanemad, kes hoolitsevad meie eest, jagavad meile õigusi ja tunnustust.

Kadedus
Tänapäeval ollakse eriti teadlik, et kõik meie traumad tulevad suures osas meie lapsepõlvest. Vanemate poolt saamata armastus, tähelepanu, tunnustus ja toetus. See kõik on kujundanud meist sellised isikud, kes me täna oleme. Kui mingi hetk inimene hakkab tajuma, endale teadvustama, et see pole tegelikult see elu, mida elada tahaks, tõusevad pinnale igasugused tunded. Lisaks solvumistundele, vihale, meeleheitele, kahetsusele ja
pettumusele, kogeb inimene kadedust.

Kadedust nende suhtes, kes said endale „paremad vanemad“ – kes jagasid piisavalt tähelepanu, olid toetavad ja hoolivad, andsid piisavalt otsustusvabadust, kes olid osavõtlikud ja vastutustundlikud. Inimene hakkab võrdlema ja mõtlema, et ilmselgelt oli sellistel lastel parem vundament mentaalselt küpseks inimese saamiseks. Erinevalt minust, said nad kõike seda, mida üks laps saama pidi – õigust tunnustusele, austusele, kaitsele. Aga mina pean need õigused välja võitlema seistes silmitsi oma hirmude ja jõuetusega. Nägema palju vaeva, et leida enda seest oma eneseusaldus ja enesearmastus.

See võib tunduda ebaõiglane, solvav… Kõik need tunded ei ole lihtsalt tunded, need on sümptomid. Need näitavad, mida sa teatud olukorras koged, need räägivad sinust, aitavad sul veelgi paremini mõista oma isiklikku lugu. Kes ma olen, kust ma tulen. Ja kui väga tahta, siis leiab ka lahenduse, mis selle infoga peale hakata ja kuidas saaks oma elu paremaks muuta.

Vanade kaitsemehhanismide kasutamine selliste seisundite puhul ei ole hea taktika (enesehäbistamine, enda allasurumine, defitsiidi kompenseerimine lähedaste arvelt). Hea taktika oleks oma tunnete teadvustamine, uurimine ja läbi elamine ning enese
aktsepteerimine olgu see iseseisvalt või usaldusisiku abiga.

Saades iseendaga paremini tuttavaks, oma tõelise, autentse Minaga, muutud üha elavamaks ja autentsemaks. Sa õpid ise endale rohkem meeldima. Ja nii saad oma väe tagasi. Eluenergia, mis on maetud sinu solvumise, viha ja pettumuse alla, saab taas pulbitsema hakata. Märka enda tundeid, ära suru neid alla, ära ignoreeri, ära hülga ennast. Uuri oma sümptomeid. Kõike seda, mida sa lapsepõlves ei saanud, saab pakkuda sulle nüüd ainult üks inimene – Sina ise.

Sina ise saad olla endale hooliv ja toetav lapsevanem, kes märkab ja lohutab oma sisemist last. Enda parim sõber, keda usaldada, kelle arvamust kuulata ja kellega koos otsuseid vastu võtta. See kõige armsam inimene – Sina ise.

Autor: Aleksandra Voltseva

Allikas: Holistika.ee

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.