Thomas Hanna on ütelnud: "Inimesed, kes on tõusnud neljalt käpalt kahele jalale, ei pea enam vanemaks saades lonkama ja kängu jääma. Tahan sellega öelda, et vananemismüüdi taga olev keha nõrkus pole vältimatu. Seda saab väga edukalt vältida ja vanenemisprotsessi on võimalik ka tagasi pöörata". Kas see pole julge avaldus? Me ju kõik justkui teame, et kui jääme vanemaks, siis ka kangemaks ja paindumatumaks. Valud kuuluvad protsessi juurde ja minnes tervishoiusüsteemi abi saama, öeldakse sageli "vaata passi". Ometigi on just kahekümnenda sajandi teadus hakanud mõistma, et füsioloogilistel haigustel, sh sellel mida täna nimetame vananemiseks, võivad olla psühholoogilised põhjused, nagu stress. Sellele põhineb ka somaatika loogika - kõik, mida oma elus kogeme, kogeme ka kehaliselt.
On terve rida neid keha kaasavaid protsesse, mis lahustavad kehas olevaid traumasid (nagu näiteks dr Eva Reichi loodud leebe bioenergeetika), aga ka rida muid meetode – Mosche Feldenkraisi meetod ja Thomas Hanna somaatika sealjuures.Viimaste loogika põhineb sellele, et kogu elu vältel reageerib meie sensomotoorne süsteem igapäevasele stressile, traumadele ja läbielamistele kindlate lihasrefleksidega. Need refleksid, mida pidevalt esile kutsume, muutuvad harjumuslikeks lihaskokkutõmmeteks, mida me ei suuda tahtlikult lõdvestada. Need kokkutõmbed on muutunud nii tajumatuteks ja alateadlikeks, et me ei mäletagi enam, kuidas ennast vabalt liigutada.
