On terve rida neid keha kaasavaid protsesse, mis lahustavad kehas olevaid traumasid (nagu näiteks dr Eva Reichi loodud leebe bioenergeetika), aga ka rida muid meetode – Mosche Feldenkraisi meetod ja Thomas Hanna somaatika sealjuures.
Viimaste loogika põhineb sellele, et kogu elu vältel reageerib meie sensomotoorne süsteem igapäevasele stressile, traumadele ja läbielamistele kindlate lihasrefleksidega. Need refleksid, mida pidevalt esile kutsume, muutuvad harjumuslikeks lihaskokkutõmmeteks, mida me ei suuda tahtlikult lõdvestada. Need kokkutõmbed on muutunud nii tajumatuteks ja alateadlikeks, et me ei mäletagi enam, kuidas ennast vabalt liigutada. See päädib kanguse, valu ja piiratud liikumisega.
Seda sorti harjumuslikku unustamist nimetatakse sensomotoorseks amneesiaks – SMAks. Niisugune mälukaotus paneb meid unustama, kuidas teatud lihasgrupid peaksid meile tunduma ja kuidas saame neid kontrollida. See kõik leiab aset kesknärvisüsteemis, mistõttu me ei taju seda, ent ometi mõjutab see meie keha tugevasti. Sensomotoorne amneesia muudab tohutult meie ettekujutust sellest, kes me oleme, mida võiksime kogeda, ja teha. Just niinimetatud mälukaotus ühes oma kõrvalmõjudega on see, mis paneb meid ekslikult “vanaks saamisele” mõtlema.
Seejuures pole sensomotoorsel amneesial vanusega midagi pistmist. See võib juhtuda ja juhtubki suvalisel ajal, alates lapsepõlvest, kuid enamasti annab endast märku kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastates, ja kuna SMA on õpitud käitumine, võib seda ka ümber õppida. Ja see on ju äärmiselt hea uudis!
On võimalik nii ümber õppida kui meenutada seda, mis on unustatud. Lapsena liigume me ju kõik palju vabamalt ja paindume hoopis vabamalt. Thomas Hanna on ütelnud, et SMA on haigus, milleks vabanemiseks on vaja end harida, mitte minna arsti juurde. Nii näiteks on vaja teadvustada, et lihased, mille peamine tööülesanne on kokku tõmmata, ja peale mida ta peaks lõdevestuma, siiski sageli ei lõdvestu täielikult. Lihased jäävad edasi pingesse, ja töötavad edasi, kulutades energiat ja väsitades keha. On päris loogiline järeldada, et pidevalt pinges olev lihas muutub ühel hetkel ülekoormuse all valusaks.
Thomas Hanna somaatika meetodi puhul räägitakse kolmest keerulisest refleksist. Punase tule refleks – see on vastus düstressile, see on neuromuskulaarne vastus stressile, seda teatakse ka põgenemisreaktsioonina. Rohelise tule refleks on vastupidine, see on tegutsema sundiv, mida võib kirjeldada kui meie lõputu kohustuste ja nõudmiste jadana, mille all me pea kõik kannatame.
Tegutsemisreaktsioon on nii pidev, et me ei pane tähelegi, et sellest saab automatism. On olemas veel ka traumarefleks, mille võib vallandada igasuguse raske kehavigastus. Sageli hakkame me peale mingit läbielamist oma haiget kohta paratamatult hoidma – toetama valutavale jalale vähem, kasutame haiget kätt vähem, püüame vigastatud seljapoolt hoida. Pidev tasakaalutus toob aga varem või hiljem kaasa mõne suurema ja püsivama tervisehäda.
Thomas Hanna somaatika meetod koosneb harjutuste kompleksist. Kõik need, kes hetkel tunnevad, et võimelda nad küll ei viitsiks, võivad rahulikult välja hingata – somaatika meetodi harjutustel pole võimlemisega midagi pistmist. See on imepisikeste amplituutidega liikumine, mille käigus on kogu fookus keha tunnetamisel. Nii võib seda nimetada hoopis meditatiivseks rituaaliks. Liigutusi tehakse äärmiselt aeglaselt ja vähima võimaliku pingutusega, nii võib seda nimetada justkui hoopis suureks lõõgastumiseks.
Thomas Hanna somaatika liigutusi alaseljavaludega toimetulekuks leiab näiteks siit.
Somaatika meetodi baaskursus on Tallinnas toimumas märtsikuus, lisainfo leiad SIIT
Autor: Kaia-Kaire Hunt
Kasutatud on ideid ja tsitaate Thomas Hanna raamatust “Somaatika – nooreks jäämise kunst”
