Neljapäeval, 21. aprillil kell 19 toimub Tallinnas Tervendavate Helide keskuses etnograafiliste dokumentaalfilmide linastus šamanismist Lõuna-Siberis ja Kesk-Aasias. Filmide autor, silmapaistev šamanismi uurija, Olard Dixon, toob vaatajateni unikaalseid kaadreid ning räägib lähemalt oma teostest: “See on väga omanäoline, mittestandartne autorikino, mis pole sarnane sellele, mida näidatakse televiisoris. Kava on kokku pandud väga haruldastest materjalidest, mis on saadud ja kogutud minu ekspeditsioonide käigus. Kõik on nii nagu on.”
Esimene film on “Tuva šamanismi tragöödia”
See film tuli välja hiljaaegu ja on esimene, mida ma tahan Eesti vaatajatele näitada. Filmis on juttu šamanismi olukorrast Kesk-Aasias, millest jutustab šamanismi teadmiste kandja ja Venemaa kõige vanem šamaan Kenin-Lopsan Mongush Borakhovich.
Filmisin selle filmi tarbeks materjale 2006. aastal ja kümme aastat seisid need riiulil. Praegu on Kenin-Lopsan 91 aastane ja selles on intervjuus räägib ta šamaanlusest vanal ajal ja oma vanaemast, šamaanist Kuular Handyzhap, kes kannatas nõukogude repressiooni all.
Kenin-Lopsan jutustab šamanismist Vene imperaator Nikolai II ajal ja toob võrdlusi tänapäevaga. Nimelt on praegu Tuvas šamanism ametlik religioon, võrdselt budismi ja kristlusega, kuid Moskva ei tunnista seda siiani.
Vana šamaan Kenin-Lopsan on täiesti unikaalne isiksus, eriline nähtus. Ta on ajalooteaduste doktor ja samaaegselt “Elus šamanismi aare” autasu pälvinu, eluaegne Tuva šamaanide ühingu president, mitmeid kordi autasustatud.
Šamanismi uurimist alustas ta 60-ndatel aastatel ja kirjutas ka oma väitekirja šamanistlikest usu küsimusest. Tema raamat “Rituaalide praktika ja folkloor Tuva samanismis” sai klassikaks. 1992. a lõi ta Venemaal Kyzyl’is šamaanide ühingu “Dungur”, mis tähendab tõlkes šamaanitrummi, mis ühendab kõiki alles jäänud šamaane ja see oli väga revolutsiooniline samm. See oli läbimurre, sest enne seda šamaanid ei kuulunud ühtegi organisatsiooni. Juba aasta pärast toimus Kyzyl’is esimene erinevatest maadest šamanismi uurijate ja šamaanide kongress ja ka see pole üldse harilik nähtus.
See intervjuu Kenin Lopsan’iga on suur haruldus! Sellest inimesest, nii kummaline kui see ka pole, on väga vähe filme tehtud, täpsemalt – üks kohaliku televisiooni poolt ja mingi reportaaž. Ma olen väga rõõmus, et kasvõi kümme aastat hiljem leidsid sellised inimesed need kaadrid, lõid korra nendesse salvestistesse ja tegid ka tiitrid, et kõigile oleks arsaadav. Eraldi tahaksin väljendada oma tänu doktor Aleksei Danilovile, selle intervjuu salvestuse tegijale ja Alina Efimenkole Ukrainast – lõplik montaaž tehti just nimelt seal.
Muidugi polnud see meie esimene kohtumine Kenin-Lopsan’iga. Ta oli minu naise Shonchalai Hovenmei vanaisa sõber, kes omakorda oli Tuva kirjandusklassik – Baikara Hovenmeiga olid meil soojad suhted.
Kenin-Lopsan oligi see, kes mind suunnas ja andis omapoolsed soovitused kui astusin Tuva šamaanide organisatsiooni “Dungur” liikmeks. Arvatavasti on ta ainuke inimene, kelle onni sisenedes kogen ma iga kord mingit jubedat erutust, mis väljub tema Jõust. See Jõud lausa ripub ümberringi nagu tihe ruum. Ja siin sa mõistad – jah, on veel olemas tõeliseid šamaane. Ta tõstab silmad, vaatab ja ühest ainsast sõnast sõltub su edaspidine elu. Ta on karm, aga õiglane, ebaharilikult tagasihoidlik, kuid ta teab, kes ta on. Tema sõnades pole valet. Sõnad tulevad tema sisemisest tõest ja seepärast omavad need nii suurt jõudu, mis on võimelised tuhaks põletama, kui selleks vajadus on. Sest šamaan reaalselt ei pea isegi midagi tegema – lööma trummi, viima läbi rituaali -, kui ta on saavutanud selle seisundi, siis on küllaldane vaadata, öelda paar sõna, et kutsuda esile muutused kõiges. Kenin Lopsan on inimene, kes valdab suurt energiat. Ta on tõeline legend! See on vanade praktikate šamaan, kellesarnaseid tänapäeval enam järgi jäänud pole. Ta on lahkuva aja viimane monster. Jätkugu tal palju eluaastaid!
Teine film on väike videoeskiis nimetusega “Kejegelyg’i mänguasjad – soove täitvad mäed”
See on mu esimene film, mis valmis 2013 aastal. Ma tahaksin ka seda näidata Eesti vaatajatele, sest see on filmitud väga ebaharilikus kohas. On vähe inimesi, kes on seal käinud. Kejegelyg’i mägi asub lõuna Tuvas, Mongoolia piiril, Tes jõe orus. See asub raskesti ligipääsetaval alal. Sinna saamiseks peab vormistama palju dokumente, kuna see asub piiritsoonis. Aga mitte ainult selles ei seisne piirangud, vaid see kaitseb ka šamaane. Isegi kui saad kõik load, võivad tulla takistused, kuna mida kaugemale Tuva keskusest, Kyzylist, seda rohkem soojeneb atmosfäär.
Selles rajoonis elab väga palju mongoleid. Tänaseni pole seal läbi viidud mitte mingeid uurimusi ja minagi planeerisin seda ekspeditsiooni mitmed aastad. Aga praegu on sinna praktiliselt võimatu sattuda – liiga ohtlik.
Kejegelyg’i mägi ise on ümargune, sarnane kokku keritud punutud patsile. See kujutab endast nagu kivikaussi, mille sees, keskel on lõhe. Ja puhastades Artõši – mägikadaka suitsuga, sattume me sisemusse, kus avardub silmadele mänguasjade maa linnadega, plastmassist lossidega, karjamaadega, millel karjatatakse kummist lambaid…
Asi on selles, et igal rahval on salakohad, kuhu eriti võõraid ei lasta. See on pühapaik, kus täituvad kõige varjatumad soovid. Sinna minnakse, kui enam pole kuhugi minna, kui kõik on läbiproovitud ja abi pole kusagilt loota. Seal tehakse annetused Mäe Vaimule – Peremehele, valge toidu näol – piim, kohupiim, hapukoort tuuaakse, pritsitakse piimaviinaga – arakaga.
Tulles sinna peab iga inimene, kellel on mingi soov, seda sümboliseerima mänguasja vormis. Näiteks, kui inimene tahab osta autot, kuid tal puudub selleks võimalus – Tuva on küllaltki vaene regioon – siis ta algul ostab mängu auto ja annab selle Kejegelyg’i mäe Vaimule.
Selleks viib ta läbi riituse ja jätab selle mängu auto mäe sisemusse, mahutades selle teiste kõrvale, mis on toodud kellegi poolt varem. Nõnda tekivad terved garaazid ja parklad!
Kui neiu mingil põhjusel ei saa mehele, siis ta ostab Barbie-nuku koos kihlatu Keniga, aga kui pole lapsi, siis jäetakse ka plastmassist või kaltsust nukk sinna. Palju on seal sellised nukke losside kõrval seismas.
Mäe keskel on isegi puid, kuid ka need pole ehtsad. Puud alumiiniumrahade ja võltsdollaritega, mis sümboliseerivad jõukust. Tulevased tudengid aga toovad oma pastakad enne eksameid, et sisseastumiseksameid edukalt sooritada, teised toovad jälle midagi muud. Selle tulemusena, paljude aastate jooksul annetatud mänguasju, on muutnud mäe plastmassist maaks, kus on karjad mänguhobuseid, lambakarjad, kus seisavad majad koos nende elanikega – nukkudega.
See on väga kummaline ja imeline koht, mis võib esmapilgul tunduda suure mänguasjade prügimäena. Kuid see on püha traditsioon, kus on kõik väga reglamenteeritud. Seal on asjad, mille vanus on 100 aastat või rohkem ja mitte keegi ei võta sealt kunagi keegi endale midagi, sest need kõik kuuluvad Kejegelyg’ile – soove täitvale mäele.
Kolmanda filmi pealkiri on “Võlutaim Kanep”
Töö selle filmiga lõppes just hiljaaegu ja mitte keegi pole seda veel näinud, nii et Eestis toimub selle filmi esilinastus. Film on pühendatud silmapaistvale Hakassi “Ilma trummita šamaanile” – vanaema Anbus Okan Salgyn’ile. Kogu oma eluaja tervendas ta inimesi. Tema maja asus haigla vastas ja kui seal ei suudetud aidata, siis suunati inimene vanaema Anbus’i juurde.
Anbus Okan Salgyn sündis 1919. aastal Jenissei kuberneris ja suri 2008. aastal. Kolm aastat enne tema surma jõudsime me temalt võtta intervjuu, mis jäi ainukeseks. Koos Shonchalai Hovenmei’iga, tema lapselapsega, lindistasime esivanemate laule ja jutustusi vanadest aegadest. Sellest, kuidas šamaanid andsid edasi oma Jõu, kuidas ravisid. Lähemalt rääkisime minevikus tervendamiseks kasutatud mõningatest keelatud taimedest – kanepist ja moonist. Näiteks varem tehti kanepist septsiaalsed rituaalivihad, millega aeti inmese kehast välja kollatõve – epideemiat, mis oli sel ajal tõeline nuhtlus Lõuna-Siberis.
Vanaema Anbus pärineb vanimast Hakassi iidsest sugupuust Ah Haskha – Valge Luu, kuhu kuulub ka Shonchalai. See sugupuu on teadaolev juba alates 1293. aastast, aga nimeliselt algab see alates 1705. aastast. Audio salvestus-intervjuu oli tehtud harilikule magnetofonilindile, aga video lisasime me kokku kogutud materjalist Ah Haskha suguvõsast, käies 2006. aastal iidses esivanemate külas Shalgynov’is. See on unikaalne materjal, mis sisaldab endas praktiliselt kõiki vanaema Anbus’i pärandusi, tema kõnet ja rituaalide laule.
Ma olen väga rõõmus, et esimene filmi “Võlutaim Kanep” esilinastus toimub just nimelt Eestis, Tallinnas.
Olard Dixoniga vestles Lilia Märtmaa
Filmide linastus toimub neljapäeval, 21. aprillil kell 19 Tallinnas, Tervendavate Helide Keskuses (Uus tn 19). Uuri lähemalt kodulehelt helide.org ja facebookist.
22.-24. aprillil viivad šamanismiasjatundjad Olard Dixon ja Shonchalai Hovenmei läbi seminare ja meistriklasse teemadel: unejooga, kurgulaul Hakassia stiilis hai ja põhjamaine tants naistele. Uuri lisa kodulehelt helide.org ja facebookist.
Kuula ka Olard Dixonit ja Shonchalai Hovenmenid jutustamas oma šamaanimaailmast Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
