Kui ärevus oli liiga suur, pidin istuma, et mitte pikali kukkuda. Ma mäletan, et ütlesin oma terapeudile Dianale: “Ma ei saa enam niimoodi jätkata. Tõesti ei saa. “Ta vastas: “Ma tean. Ma näen seda. Mida sul enda arvates on vaja?” Ma mõtlesin hetke ja ütlesin: “Mul on vaja jalgel püsida, kui olen tõsise pinge all.”
Ta lihtsalt istus ja noogutas ning ootas, nii nagu terapeudid teevad. Ootas ja ootas ja ootas. Lõpuks mulle koitis. “Oh. Saan aru. Ma ei saa enam niimoodi jätkata. Ma ei saa selliste pingetega jätkata. Ma ei pea välja mõtlema, kuidas niisuguse pingetaseme juures toime tulla – vaid kuidas olla vähem pinge all.”
Tasasus võib olla tõhus. See on õudne tüütus, aga samas tõhus. Ma kasutasin oma uurimust, et paika panna plaan ärevuse vähendamiseks. Inimesed, keda intervjueerisin, ei elanud ilma pingeteta, nad polnud isegi mitte pingete vastu, aga olid neist teadlikud. Nende elus võisid pinged esineda, ent see polnud nende elustiil. Nad tegutsesid rahulikult ja tasaselt ning tegid sellisest elust endale normi. Rahulikkus ja tasasus võib tunduda üks ja sama, aga ma sain teada, et need on erinevad asjad ja et me vajame mõlemat.
Rahulikkus
Ma defineerin rahulikkust kui perspektiivi ja teadveloleku loomist, ohjates emotsionaalset reaktiivsust. Rahulikud inimesedon need, kes võivad tuua perspektiivi keerulistesse olukordadesse ja tunda oma tundeid, ilma et reageeriksid kõrgendatud emotsioonidele nagu hirm ja viha.
Kui olin rase, andis keegi mulle väikese raamatu pealkirjaga “Baby Love: A Tradition of Calm Parenting” (“Armastus lapse vastu: rahuliku lapsevanema traditsioon”), mille autor on Maud Bryt. Bryti ema, vanaema ja vanavanaema olid olnud Hollandis ämmaemandad ja selles raamatus oli kasutatud nende tarkust. Mäletan praegugi, kuidas ma oma uhiuues kiiktoolis istusin, üks käsi oma suurel kõhul, teises käes seesama raamat. Ma mäletan, et mõtlesin: See on mu eesmärk. Ma tahan olla rahulik lapsevanem. Üllataval kombel ma olengi üsna rahulik lapsevanem. Mitte seetõttu, et mulle oleks see loomuomane, vaid seetõttu,et ma harjutan. Palju. Mul on olemas ka suurepärane eeskuju oma mehe Steve’i näol. Teda jälgides olen õppinud, kui tähtis on raskes olukorras selge pilk ja rahulikkus.
Ma püüan aeglaselt reageerida ja kiiresti mõelda: Kas meil üldse on olemas kogu informatsioon, mida läheb vaja otsuse tegemiseks või vastuse sõnastamiseks? Samuti olen teadvel sellest, kuidas rahulikkus mõjub ärevale inimesele või pingelisele olukorrale. Paanikas antud vastus tekitab veel rohkem paanikat ja hirmu. Nagu ütleb psühholoog ja kirjanik Harriet Lerner: “Ärevus on äärmiselt nakkav, aga samuti ka rahulikkus.”
Tekib küsimus: Kas me tahame süstida inimesse veel rohkem ärevust või tervendada ennast ja teisi rahulikkuse abil? Kui soovime tervendada rahulikkuse abil, peame pühenduma rahulikkuse harjutamisele. Ka väikesed asjad loevad. Näiteks, enne kui vastame, võime kümneni lugeda või lubada endal öelda: “Ma ei tea. Ma pean selle üle veel järele mõtlema.” See on äärmiselt tõhus ka selleks, et ära tunda emotsioone, mis ilmselt süütavad su reaktiivsuse, ning seejärel saad anda mittereaktiivse vastuse.
Mõni aasta tagasi nägin üht sotsiaalmeedia reklaami, milles mees ja naine teineteise peale karjusid ja uksi paugutasid. Nad karjusid lauseid nagu: “Ma vihkan sind!”, “Tegele oma asjadega!” ja “Ma ei taha sinuga rääkida.” Seda vaadates polnud aimugi, miks nad seda ütlesid, uksi paugutasid ja otsast alustasid. Pärast umbes 20-minutilist uste paugutamist ja karjumist võtsid nad käest kinni ja kõndisid minema. Üks ütles teisele: “Ma arvan, et oleme valmis.” Seejärel öeldi taustal: “Rääkige oma lastele narkootikumidest. See pole lihtne, ent võib nende elu päästa.” See reklaam on suurepärane näide rahulikkuse harjutamisest. Kui meie vanemad poleks kujundanud meis rahulikkust ja me poleks seda harjutanud, siis vaevalt et see oleks meie automaatne reageering pingelistele või emotsionaalselt muutlikele olukordadele.
Minu jaoks on kõige parem alustada hingamisest. Kui hingan sügavalt enne vastamist, rahustab see mind otsekohe. Vahel ma mõtlen: Ma lähen endast välja! Kas mul on piisavalt informatsiooni, et endast välja minna? Kas see aitab, kui lähen endast välja? Vastus on alati ei.
Tasasus
Tasasuse kontseptsioon pole nii keeruline kui rahulikkuse kontseptsioon, aga vähemalt minul on seda raskem ellu viia. Mulle oli vastumeelt isegi kuulata, kui inimesed rääkisid, et tasasus on nende kogu südamest elamise lahutamatu osa. Nad rääkisid meditatsioonist, palvetest ja vaiksest mõtlusest üksiolekus, oma keha ja meele vaigistamisest kui viisist tunda end vähem äreva ja koormatuna.
Ma olen kindel, et mu vastuseis tuleneb sellest, et juba meditatsioonist rääkimine ajab mu ärevusse. Kui püüan mediteerida, tunnen end võltsina. Ma veedan kogu selle aja mõeldes, et pean mõtlemise peatama. Hästi, ma ei mõtle millelegi. Ma ei mõtle millelegi. Piim, mähkmed, pesupulber… stopp! Hästi, ei mõtle. Ei mõtle. Oh taevas. Kas see ei saa juba läbi?Ma ei taha seda tunnistada, aga kui olin tasa, tekitas see minus ärevust. Oma mõttes olin defineerinud tasasust kui jalad risti põrandal istumist, keskendudes raskestitabatavale eimiskile. Kui kogusin ja analüüsisin rohkem lugusid, taipasin, et mu algne mõtlemine oli vale.
Järgnevalt tasasuse definitsioon, mis kasvas välja mu andmetest: Tasasus ei tähenda keskendumist eimiskile, vaid see tähendab selguse loomist. See avab emotsionaalselt ruumi, mis on vaba segadusest, ning laseb meil tunda, mõelda, unistada ja küsida. Kui suudame minna lasta oma eelarvamustel, milline peaks tasasus välja nägema, ja leiame tee, kuidas luua selgus, mis meie puhul töötab, siis saame parema võimaluse end avada ja seista vastu tasasuse järgmisele takistusele – hirmule. See hirm võib olla suur, väga suur. Kui oleme piisavalt pikka aega tasa, et luua rahulik emotsionaalne selgus, siis jõuab me elu tõde kindlasti meile järele. Me veename end, et kui oleme piisavalt hõivatud ja jätkame liikumist, ei suuda tegelikkus meiega sammu pidada. Niisiis seisame vastamisi tõega, et oleme vahel väga väsinud ja hirmunud ja segaduses ja allasurutud. Muidugi, iroonia on selles, et see, mis meid väsitab, püüab välja paista nii, nagu oleks see väsimusest tähtsam. See on ärevuse taastootev omadus. See toidab iseennast.
Ma ütlen sageli, et kui hakataks korraldama “kaheteistkümne sammu” koosolekuid hõivatuse sõltlastest inimestele, tuleb üürida jalgpallistaadion. Lisaks hirmule on nii tasasuse kui rahulikkuse teel veel üks takistus – kuidas meid on kasvatatud neist mõtlema. Alates varasest east saame me segadusseajavaid sõnumeid rahulikkuse ja tasasuse väärtuse kohta. Vanemad ja õpetajad kisavad: “Rahune maha!” ja “Istu tasa!”, aga tegelikult ei anna oma käitumisega eeskuju. Niisiis, selle asemel et kujuneksid harjumused, mida tahame arendada, annab rahulikkus teed korduvale ärevusele ning mõte tasasusest teeb meid närviliseks.
Meie järjest keerulisemas ja ärevamas maailmas vajame rohkem aega, et teha vähem ja olla vähem. Kui hakkame rahulikkust ja tasasust arendama, siis võib see olla raske, eriti siis, kui taipame, kuidas stress ja ärevus määravad nii paljut meie igapäevaelus. Ent kui harjumus tugevneb, kaotab ärevus pinna jalge alt ja me saavutame selguse selles, mida teeme, kuhu läheme ja millel on meie jaoks tõeline tähendus.
Panusta
Ole sihikindel: Mu ärevusemürgist puhastumine sisaldas rohkem rahulikkust ja tasasust, aga samuti ka rohkem treeningut ja vähem kofeiini. Ma tean paljusid inimesi, kes võtavad õhtul midagi sisse, mis peab neil aitama uinuda, ja joovad terve päeva kohvi, et ärkvel püsida. Rahulikkus ja tasasus on võimsad unetuse ja energiapuuduse ravimid. Päevase rahulikkuse- ja tasasuseannuse suurendamine koos jalutamise ja ujumise, samuti kofeiini vähendamisega on mu eluga imetteinud.
Ole innustunud: Ma olen innustunud ja muutunud selle tõttu, mida sain teada Harriet Lerneri raamatust “The Dance of Connection” (“Ühtekuuluvuse tants”). Doktor Lerner selgitab, et me kõik oleme välja töötanud teatud mustrid ärevusega hakkama saamiseks. Mõned meist kasutavad ületegutsemist ja teised alategutsemist. Ületegutsejad tegutsevad kiiresti ja annavad nõu, päästavad, võtavad juhtimise üle, juhivad ja tegelevad teiste inimeste asjadega, selle asemel et sissepoole vaadata. Alategutsejad on stressi all vähem kompetentsed. Nad tahavad, et teised juhtimise üle võtaksid ja on sageli perekonna kuulujuttude, muretsemise või hoolitsemise objektiks. Neid nimetatakse “vastutustundetuks” või “probleemseks lapseks” või “nõrgaks”. Doktor Lerner selgitab, et kui näha sellist käitumist kui teatud korduvat reaktsiooni ärevusele, aga mitte võtta tõena selle kohta, kes me oleme, võib see aidata meil mõista, et oleme suutelised muutuma. Ületegutsejad, nagu mina, suudaksime pingeolukorras meelsamini omaks võtta haavatavuse ning alategutsejad tegeleda oma tugevuste ja kompetentsuse suurendamisega. Hakka pihta: Katseta rahulikkuse ja tasasuse erinevate vormidega. Igaühel läheb vaja midagi sellist, mis toimib just tema puhul. Ausalt öelda olen ma kõige avatum ja vaba emotsionaalsest koormast üksi õues jalutades. See pole küll tegelikult tasasus, aga minu puhul on see emotsionaalses mõttes avanemine.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Ärevus on häirekell, mis annab märku, et oled jõudnud tupiktänavasse
8 soovitust, mis aitavad ärevushäire ja depressiooni puhul tasakaalu leida
8 ootamatut depressiooni põhjust
Oled kogu aeg väsinud? Loe, milles võib olla põhjus
Üksilduse kummalised teed: mis on üksildus? Kas sina tunned end üksildasena? Kuidas üksildusega toime tulla?
Toitumise ja depressiooni seosed: mida süüa ja mida mitte?
12 harjumust, millega sa oma vaimse tervise põhjalikult tuksi keerad
