Kõndisin joonelt oma terapeudi kabinetti. Ma teadsin, et mu elu on tasakaalust väljas. Tahtsin teada, miks mul on pearinglused, kui olen ärevil ja stressis. Pea käis ringi ja tuba keerles. Paar korda pidin peaaegu kukkuma. Peapööritus oli uus, ärevus mitte. Enne kogu südamest elamise uurimise alustamist olin alati suutnud hakkama saada võistlevate prioriteetide, perekonna nõudmiste ja akadeemilise elu karmi stressiga. Pinged olid mu elus pidevalt olemas. Ent kui kasvas mu arusaamine kogu südamest elamisest, oleks mu keha justkui öelnud: "Ma aitan sul omaks võtta uue eluviisi, tehes sulle ärevuse ignoreerimise väga raskeks."
Kui ärevus oli liiga suur, pidin istuma, et mitte pikali kukkuda. Ma mäletan, et ütlesin oma terapeudile Dianale: “Ma ei saa enam niimoodi jätkata. Tõesti ei saa.
