Suhkur on tänapäeva toiduainete turul üks ohtlikumaid aineid. Jutt on sahharoosist, valgest kristallsuhkrust, mis on saadud rafineerimise teel (suhkru)roost ja (suhkru)peedimahlast, eemaldades sealt vitamiinid, mineraalid, proteiinid, kiudained, vee ja teised sünergistilised elemendid. Valge suhkur on tööstuslikult toodetud kemikaal, mida looduses ei leidu ja seetõttu ei sobi selline aine inimesele tarbimiseks.
Teised suhkrud, nagu fruktoos (puuviljades ja suhkrus), laktoos (piimas) ja maltoos (teraviljades) on neutraalsed ained, millel on ka toiteväärtus.
Toorsuhkur on jämedakoeline, pruun ja kleepuv, seda saadakse (suhkru)roomahla keetmisel ja see on tervislik toit, kuid sellist toorsuhkrut on läänes väga raske leida. Niinimetatud “pruun suhkur”, mida müüakse supermarketites, pole midagi rohkemat kui rafineeritud suhkur koos väikese koguse roosiirupiga, et anda ainele värvi ja lõhna. Seegi ei ole see “tervisetoit”.
Suhkur surub maha immuunsüsteemi. Suur suhkrukogus sunnib kõhunääret eraldama ebanormaalselt suuri insuliinikoguseid, mida on vaja suhkru lõhustamiseks. Insuliin püsib vereringes veel pikka aega pärast suhkru metaboliseerimist. Üks põhilisi kõrvalmõjusid on ajuripatsi toodetava kasvuhormooni mahasurumine. Kasvuhormoon on peamine immuunsüsteemi reguleerija. Igaühel, kes sööb iga päev suure koguse suhkrut, on kasvuhormooni kriitiliselt väikeses koguses ning sellest johtuvalt tegutseb ka immuunsüsteem puudulikult – see tuleneb pidevast insuliinikogusest veres. Lisaks, rafineeritud valgesse suhkrusse suhtub inimese immuunsüsteem kui võõrasse toksilisse ainesse selle mitteloodusliku keemilise struktuuri tõttu, kuid ka rafineerimise jäänukina tööstuslike lisandite tõttu. Kuna suhkur tekitab ebavajalikku immuunsüsteemi reaktsiooni ning samal ajal surub ise immuunsüsteemi maha, võib järeldada, et see nõrgestab immuunsüsteemi kaheteralise mõõgana. Suhkur on paljude haiguste põhjustaja ja ka taandarengu tingimuste tekitaja. Selle tarbimine võib kergesti põhjustada diabeeti ja see on ka üks tagurlikumaid tegureid, mis tööstuslikus läänes on levinud lausa epideemiana. Kuna suhkur on “toitainevaba”, siis peab keha suhkru metaboliseerimiseks “laenama” puuduvad vitamiinid, mineraalid ja teised sünergistilised toitained oma kudedest. Suur suhkrutarbimine põhjustab pidevat toitainete eemaldumist kehast.
Nüüdisaegsed uuringud tõestavad, et suhkur ei põhjusta hambaprobleeme mitte niivõrd välisest kontaktist hammastega, kuivõrd laastab neid seespidiselt – imedes hammastest välja kaltsiumi. Suhkur tühjendab keha kaaliumi ja magneesiumi tagavarasid, mida on vaja normaalseks südametegevuseks ja on seega põhiline tegur südamehaiguste juures. Keha toitainetest tühjaksimemine põhjustab suurt isu ja sööma-pummelunge, kuna keha otsib võimalust taastada toitaineid, mille suhkur on “varastanud”.
Enamik inimesi tarbib oluliselt rohkem suhkrut kui nende keha suudab energiaks tarvitada. Kui see juhtub, siis muundab maks liigse suhkru triglütseriidiks ja ladustab selle rasvana või toodab kolesterooli suhkru kõrvalainetest, ladustades selle veenidesse ja arteritesse. Suhkur on seega peamine tegur ka rasvumise ja ateroskleroosi tekkimisel.
Suhkur on sõltuvust tekitav aine. Raamatus “Sugar Blues” kirjutab William Dufty: “Erinevus suhkru- ja narkosõltuvuse vahel on ainult intensiivsuse astmes.” Suhkru tarbimise äkiline lõpetamine toob esile võõrutusnähud, mis esinevad ka narkootiliste ainete puhul – väsimus, roidumus, depressioon, tujukus, peavalud, liigesevalud. Suhkru sõltuvuslikku iseloomu näitab selle tarbimise hulk USAs – keskmiselt 60 kg inimese kohta aastas, 150 grammi päevas. Niisugust kogust võiks nimetada aine liigtarbimiseks.
Enamik inimesi isegi ei adu, kui palju suhkrut nad iga päev tarvitavad, sest seda on palju peidus teisteski toiduainetes. Tavaline 340grammine limonaadipurk sisaldab näiteks üheksa teelusikatäit rafineeritud valget suhkrut. Suhkru tarbimine USAs on nii kõrge, et see põhjustab isegi sotsiaalseid probleeme, eriti lastel, kellel esineb seetõttu käitumishäireid ja õpiraskusi. Hiljutistes dr C. Keith Connorsi uuringutes Washingtoni lastehaigla patsientide põhjal tuvastati “hävitav” seos suhkru ja süsivesikute (hommikusöögihelbed, koogid, biskviidid) koostarbimisel ning vägivaldsel käitumisel, ülepingetel ja õppimisraskustel. Teistes uuringutes märgati, et pidev vägivald vanglates vähenes märkimisväärselt kui sealsetest toitudest eemaldati rafineeritud suhkur ja tärklis.
Singapur keelustas 1991. aastal kõikides koolides ja noortekeskustes suhkrusisaldusega limonaadide müügi, põhjendades seda suhkru ohtlikkusega laste vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kui sul või su lastel on suur magusaisu, siis oleks parem süüa mett, (suhkru)roosiirupit või odralinnaseid – need pole mitte ainult magusad, vaid ka toitaineid sisaldavad ja terapeutiliselt kasulikud ained.
Allikas: Daniel Reid http://www.hps-online.com/foodprof1.htm
