Kui aine tähe ümber tiirutavas protoplanetaarses pilves üleüldse koonduma hakkab, siis kõigepealt haakuvad üksteisega kokku mikromeetri mõõtu tolmukübemed, millest moodustuvad kohevad tolmutordid. Ka need liituvad omavahel, kasvavad, aga ka tihenevad, kuni ei olegi enam mitte kohevad pallikesed, vaid üha kõvemad terakesed.
Siin tekib nüüd planeeditekketeoorias keeruline koht. Kõvad terakesed põrkuvad üksteise vastu kõlksti nagu piljardikuulid ega tohiks justkui enam kuidagi omavahel ühineda. Teadlased on kõnelnud lausa niinimetatud põrkebarjäärist, mis planeediks areneval ainel tuleb ületada.
Siin tulevadki nüüd oma uurimusega appi Tobias Steinpilz ja ta kolleegid Duisburg-Esseni Ülikoolist.
Nad tegid katseid Bremeni Ülikooli rajatud enam kui 120 meetri kõrguse kukutustorni õhutühjas šahtis, milles saab vabalt langevatele esemetele luua mitmeks sekundiks kosmosetingimusi jäljendavat kaaluta olekut.
Seal pillutasid nad katapuldiga üles paki vähem kui poolemillimeetrise läbimõõduga klaashelmeid ja jälgisid kiirkaameraga, kuidas helmed langesid.
Selgus, et paljudki helmed kogunesid mitme sentimeetristeks klompideks, mida tõenäoliselt hoidiski koos helmeste omavahelisel hõõrdumisel tekkinud staatiline elekter.
Katsest kirjutavad Steinpilz ja kaasautorid Suure musta augu ümber võib tiirelda tuhandeid planeete
Veenus võis olla elusõbralik miljardeid aastaid
Päikesesüsteemi lähedalt leiti kõige Maa-sarnasem eksoplaneet
Teadlased: Kuul võis leiduda nii atmosfäär kui ka elu
Maavälise elu otsinguil: kaugest tähesüsteemist on avastatud elu aluskivid
Kas kuskil on olemas paralleeluniversum, kus aeg liigub tagurpidi?
Teadlased kinnitavad David Icke’i ulmelist teooriat
