See oli ühel ilusal soojal suveõhtul mõni aasta tagasi, kui mu ema korraks meie juurde sisse astus. Ta tuli just päev enne beebipidu, mille olin lubanud ühele sõbrale enda pool korraldada. Sel ajal oli mul endal neli väikest last alla kuue aasta vanuses. Oli üsna tavaline, et tundsin väsimust ja kerget ärritust, sel ajal kui majas ringi askeldasin, must pesu kuhjumas, mänguasjad igas nurgas vedelemas ja näpujäljed peaaegu kõigil seintel. Ema astus uksest sisse, vaatas ringi ning küsis: „Kuidas sa kavatsed homme siin pidu korraldada?“
Hea küsimus! Kuna olin harjunud vähese magamisega – viimastel aastatel tuli ju pidevalt öösiti lapsi sööta, vastasin, et küllap ma öösel koristan ja küpsetan. Emale tundus ainuüksi mõtegi sellest väsitav ning ta teatas, et tal on teisi kohustusi ega saa mulle appi jääda. Varsti oli ta läinud, kuid veel kaua pärast ema lahkumist kõlasid kõrvus ta manitsussõnad: „Vaata, et sa ei unusta näpujälgi diivanilaual!“
Uskumatu! Kuidas ta neid üldse märkas, kogu selle tolmu, mänguasjade, räpase vaiba, nutvate laste ja heliseva telefoni taustal? See vihastas mind. Kogu õhtu mõtlesin ta sõnadele, miks ta nii ütles ja kuidas see mulle mõjus. Mis varjatud sõnum neis peitus? Miks ta sõnad minus nii tugevaid emotsioone tekitasid?
Kui teiegi peretraditsiooni juurde kuulub laitmatult puhas kodu, võivad minu lapsepõlvemälestused teile tuttavad olla. Iga kord, kui vanaema Frances külla tuli, siis kuni ta meie juures – või ükskõik kus mujal – viibis, tavatses ta trepist üles minnes seda kummargil inspekteerida, korjates käigu pealt üles prahikübemekesi. Kui ma klaasist vett jõin ja selle rohkem kui minutiks kasutamata jätsin, avastasin klaasi nõudepesumasinast. Kui olin vannitoa kraanikausis ainult korra käsi pesnud, puhastas ta selle puhastusvahendiga üle või käskis mul endal seda teha. Kõike seda teades ei ole midagi imestada, et mu ema oli nii osav märkama näpujälgi, hoolimata ülejäänud segadusest.
Puhas kodu ja hea toit – need olid esmajärgulise tähtsusega mu ema, vanaema Francese ja vanavanaema Catherine’i jaoks. Nendelt õppisin, et korralikud naised hoiavad kodu korras ja valmistavad maitsvat toitu. Sellest oli juba kerge järeldada, et need, kes seda ei tee, on halvad.
Kas segamini elutuba tähendas, et olen halb või vähem väärt kui mõni teine või vähemalt mitte küllalt hea? Ilmselt on vastus eitav. Kuid tol hetkel tundsin, et olen kehv naine, ema ja kodulooja. Sel soojal suveõhtul tundsin, et mu peretraditsioon – laitmatu kodu – ahistab mind. Ema võis ju mõelda head, kuid ta sõnad panid mind tundma end väärtusetuna, justkui ei vastaks ma mingitele kirjutamata nõuetele.
Kõik pered annavad edasi omi traditsioone. Mõned panevad rõhku edukusele, teised peavad tähtsaks armastust, abistades ja toetades inimesi, kes sama usuvad; kuid mõnes traditsioonis pole mitte midagi head. (Tumedad, haigettegevad ja vihkamisväärsed tavad on vaja ära kaotada, et perekond – ja seeläbi ka ühiskond – saaks terveneda ning nautida rõõmu, rahu ja armastust). Mõni tava on aga veidi mõlemat laadi. Minu enese kogemuse kohaselt andsid mu sugulased edasi nii häid kui ka halbu kombeid.
Peretraditsioonid, mis kahjustavad võimet armastada, mõista ning edukas olla, on valed – need takistavad arengut. Kui suudad vabaneda päritud ahistavatest hoiakutest, saad omaenda võimeid paremini kasutada. On teada tõsiasi, et ahistavad peretraditsioonid mõjutavad inimese võimet endast lugu pidada. Seda on oluline teada, sest madal enesehinnang on paljude ennasthävitavate käitumisviiside põhjus (uimastisõltuvus, alkoholism, füüsiline ja seksuaalne kuritarvitamine jms). On ülioluline paljastada kõik, mis võib hävitada eneseväärikuse. Pea meeles, et ükski teave, õpetus, traditsioon, väärtushinnang või hoiak, mis võib panna sind ennast põlgama või vihkama, ei saa olla õige.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.
