Perekonstellatsiooni eesmärk on teha nähtavaks pereliikmete vahelised suhted ja seosed

Katkend Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”

Hellinger võttis eespool kirjeldatud teraapiavormidest kaasa nende põhitõed ja hoidis au sees suulude juurest saadud õpetust, et elavate ja lahkunud esivanemate maailma seovad võimsad sidemed. Järk-järgult töötas ta välja omaenda meetodi, mida nimetas „pere paigutuseks“.

„Termin „konstellatsioon“ on tulnud vajadusest mõistet lühendada,“ ütleb Bert Hellinger. Parem oleks säilitada sõnasõnaline tõlge saksa keelest ning rääkida „pere paigutusest ruumis“. Perekonstellatsiooniks paigutatakse tõepoolest pereliikmed ruumis konstellatsiooni ehk üksteise suhtes kohale.

Perekonstellatsiooni eesmärk on teha nähtavaks pereliikmete vahelised suhted ja seosed, aga samuti ühiskondlike sündmuste mõju perekonnale. Kui seni teadvustamata sidemed on ilmsiks tulnud, saab pere paigutuse abil süsteemi sekkuda, et nõustatav saaks vanu mittetoimivaid mustreid uueks muuta ning edaspidi enda jaoks õigemaid valikuid teha.

Hellinger arendas perekonstellatsioonide süsteemi eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Kümnend hiljem sai meetod väga soodsa vastuvõtu osaliseks Saksamaal ja Austrias. Prantsusmaal kinnitas see kanda 2000-ndatel.

Hellingeri meetod arenes vastavalt selle looja praktilisele kogemusele. Hellinger alustas klassikalistest konstellatsioonidest, mille väljaõppe on tänaseks saanud suur hulk konstellööre üle maailma. Käesoleva sajandi algul hakkas ta aga huvi tundma nn hinge liikumiste vastu.

Klassikalistes konstellatsioonides võetakse lähtekohaks kliendi poolt väljatoodud probleem. Konstellöör esitab küsimusi, kuid intervjuu on lühike ning seotud üksnes konstelleeritava peret puudutavate konkreetsete faktidega: osalemine sõdades, õnnetusjuhtumid, haigused, enneaegsed või traagilised surmad jne.

Paralleelselt küsitlusega uurib konstellöör nõustatava poolt eelnevalt visandatud genogrammi, et tuvastada peresisesed alateadlikud seotused ja korduvad mustrid, mis võiksid konstelleeritava ellu takistusi tuua.

Genogramm ehk perekaart on süsteemse pereteraapia töövahend, mis annab selge ülevaate, kuidas on nõustatav seotud pereliikmete, nende omavaheliste vastasmõjude ja laiema peresüsteemiga.

Genogrammi süsteemi töötas välja prantsuse psühholoog, psühhoterapeut ja õppejõud Anne Ancelin Schützenberger. Genogrammis visandatakse sugupuu vähemalt läbi nelja põlvkonna ja sinna kantakse kõik olulisimad sündmused ja kuupäevad. See võimaldab paremini mõista pereliikmete vahelisi suhtemustreid ja seoseid.

Genogrammil on graafilisel kujul toodud kolm põlvkonda, mis konstelleeritavale eelnevad. Nimede juurde kirjutatakse sünni- ja (vajadusel) surmakuupäevad ning lisatakse kõik tähendust omavad faktid: abielud, lahutused, lapsendamised, raseduse katkestamised, nurisünnitused, tõsised kirurgilised operatsioonid, liiklusõnnetused, ärilised pankrotid, vägivaldsed surmad, enesetapud jne. Terapeut küsib vajadusel täpsustavaid küsimusi. Eesmärgiks on uurida, kellega on konstelleeritaval oma sugupuus tihedam side, kelle suhtes on ta lojaalne, teisiti öeldes, kellega on ta ustavus- ning lojaalsussidemeis. Konstellöör uurib eelistatud kiindumussuhete või vastasseisu kohta, mis konstelleeritava ja tema suguvõsa vahel valitsevad. Põlvkondadeülene uurimistöö konstellatsioonis algab alles siis, kui genogramm on läbi vaadatud ja analüüsitud.

Ühel 2000. aastal Nizza ülikoolis peetud vestlusel ütleb Anne Ancelin Schützenberger: „Oleme vähem vabad, kui arvame, kuid meil on võimalus oma vabadus tagasi võita ja väljuda aina korduvast perekondlikust saatusest, kui mõistame oma perekonnas kujunenud kompleksseid seoseid ning heidame valgust salajastele läbielamistele, ütlematajätmistele ja lõpetamata leinale.“

Ancelin Schützenberger viis Hellingeriga samal ajal terapeutilisse praktikasse sisse psühhogenealoogia ja põlvkondadeülese dimensiooni. Samuti järgis ta Jacob Levy Moreno töid Ameerika Ühendriikides kuuekümnendate aastate alguses ning tema psühhodraama meetodit, nagu hiljem tegi ka Hellinger. Ancelin Schützenberger tegi koostööd mõnede teraapia suurkujudega, nagu Françoise Dolto – arstiga, kes oli arvamusel, et lapsed pärivad oma vanemate lahendamata mured ja häired, samuti eelmiste põlvkondade alateadlikud võlad.

Millised on erinevused Ancelin Schützenbergeri praktiseeritud psühhogenealoogia ja Hellingeri perekonstellatsioonide vahel?

Psühhogenealoogia sisaldab psühhoterapeutilisi võtteid, konstellatsiooni seaduspärasusi ja grupidünaamikaid, uurides kõike seda genogrammi kontekstis ehk sugupuu koostamise ja uurimise kaudu. Psühhogenealoogia põhineb eelkõige süsteemsel mõtlemisel.

Ka perekonstellatsioonid toetuvad suguvõsale, kuid eelkõige suguvõsa esindajate tundmustele ja aistingutele. Konstellöör laseb end juhtida sellel, mida ta näeb ja tunnetab, mitte ei analüüsi. Erinevus nende kahe meetodi, psühhogenealoogia ja konstellatsioonide vahel tuleb fenomenoloogiast ja põimumisest, mis on omased konstellatsioonidele. Hellinger on põimumiste uurimise algatajaks.

Sõna „põimumine“ tuleb ladinakeelsest tegusõnast intricare, mis tähendab „põimima“ või „segunema“. See vastab saksakeelse terminile verstrickung („sissemässimine“, „seotus“), mis tähistab samasse süsteemi kuuluvate inimeste alateadlikku sidet, kui üks kannab teise emotsioone või taasloob teise saatust. „Põimumised tekivad, kui süsteemis ei ole terviklikkuse printsiibist või korrast kinni peetud. Süsteem püüab tasakaalutust parandada uue tasakaalu sisseseadmisega,“ ütleb terapeut ja perekonstellöör Bertold Ulsamer.

Perekonstellatsioonides on tegemist põimumisega kahe indiviidi vahel, kui üks kahest on häiritud emotsioonidest, mida ta tunneb, või käitumisviisidest, mis tunduvad talle võõrad ja mida ta endale seletada ei oska. Just nagu ei kuuluks need emotsioonid ja käitumisviisid talle. Sellisel juhul on Hellingeri arvates tegu põimumisega, sest antud indiviid kannab endas ühe esivanema saatust ja lugu, kes tahab saada tagasi oma kohta perekonna mälus, perekonnaloos. Põimunud indiviid paneb end alateadlikult väljajäetud või unustatud esivanema teenistusse, isegi kui neid eraldab mitu põlvkonda.

Igas perekonstellatsioonis otsitakse seda, kes on puudu, kes on suguvõsast välja jäetud ja kellele on klient lojaalne. Kui sellele jälile saadakse, saab põimumise lõpetada. Sellest alates saab inimene järgida omaenda saatust, mitte enam esivanema oma.

Kvantfüüsikas tähistab termin „põimumine“ fakti, et osakesed, mis on omavahel kokku puutunud ja seejärel teineteisest eraldunud, säilitavad omavahel vastastikuse seose hoolimata neid lahutavast distantsist. Sel juhul räägitakse kvantpõimumisest. See paiskab segi klassikalise füüsika materialistlikud teooriad. See avastus seab küsimuse alla kartesiaanliku mõtlemisviisi, mis võtab etaloniks üksnes mõistuspärased, ratsionaalsed andmed. See avastus sunnib meid suunama pilgu filosoofilist ja metafüüsilist laadi vaatenurkade suunas.

Samamoodi nagu kvantfüüsikas toimib hetkeline ühendus osakeste vahel, mis on omavahel eraldatud, tekib perekonstellatsioonides ühendus kahe põimunud inimese vahel. Väljajäetud või unustatud pereliikmeks võib olla teiste hulgas lahinguväljal surnud isa või vanaisa, sünnitusel surnud ema, surnult sündinud laps, nurisünnituse, raseduse katkestamise või hülgamise ohver. Väljajäetu või unustatu, kes taotleb oma õiguste taastamist peresüsteemis, võib olla keegi lähem või kaugem sugulane, kes on võib-olla enda amoraalse käitumise (mõrv, verepilastus, lapsetapp vms) või kommetega teisi šokeerinud.

Perekonstellatsioonide ajal panevad esindajaid reageerima tundmused ja aistingud, mis on neile endile sageli võõrad. See on kuulus energiaväli, „väli, mis teab”, nagu seda nimetab Bert Hellinger. Morfogeneetiline ehk morfiline väli on nagu kõlakast, mis kannab ja võimendab infot ja emotsioone.

Hellinger kirjeldab seda fenomeni nii: „Kui konstellatsioon on paika pandud ja osalejad süvenenud erilisse teadvusseisundisse, väljendavad pereliikmete esindajad väga erinevaid reaktsioone: mõni tajub sooja- või külmatunnet või tunnet, et hakkab lämbuma. Mõni soovib liikuda, teine põrandale pikali heita. Üldreeglina tunnevad kõik esindajad nende inimeste sümptomeid, keda nad esindavad. Nad muutuvad justkui marionettideks, keda juhivad tegelased, keda nad kehastavad.“

Rupert Sheldrake’i morfogeneetilise välja mõiste aitab seda fenomeni mõista: kollektiivne teadmine on kättesaadav grupi igale indiviidile. See „väli, mis teab“, näib tulevat mitte kuskilt ning puudutab konstellatsiooni esindajaid, kes pääsevad ligi aistingutele, tundmustele ja liikumisimpulssidele, mille kohta nad ei saa midagi teada. Selline hämmastav nähtus tekitab teadlastes muidugi skeptitsismi, kuid lõpuks on ju oluline isiklik kogemus, kas pole? „See kõik on vapustav!“ ütlevad sageli esindajad, kui konstellatsioon on läbi. „See on jahmatav tõde!“ ütles üks osaleja, nähes ja kuuldes üht grupiliiget tema eksabikaasat esindamas.

Konstellatsiooniseansi ajal tugineb konstellöör olemasolevale, sellele, mida ta konstellatsiooniprotsessis vahetult näeb ja tajub, võttes arvesse esindajate positsiooni, hoiakuid ja reaktsioone. See ongi fenomenoloogiline käsitlusviis. Intuitsioonile kui suunanäitajale toetudes haarab konstellööri tähelepanu kinni väikseimastki infokillust ja nii saab päevavalgele tuua perekonna teadvustamata sidemed ja peidetud saladused. Konstellöör ei manipuleeri kellegagi, ta on reaalsuse teenistuses ilma mingi isikliku kavatsuseta. Ta üksnes allub lahendusele, mis konstellatsioonis end ilmutab. Ta on tähelepanuga täielikult kohal ja ühel kindlal hetkel tunneb, et töö edenemiseks või seisakust väljumiseks on vaja lasta esindajal öelda niinimetatud tervendavaid lauseid. Olles konstelleeritava isiku suhtes väga hooliv ja tähelepanelik, laseb konstellöör neid lauseid välja öelda äärmiselt suure lugupidamisega, ilma et ta laseks end mis tahes teoorial või eesmärkidel allutada.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”