Ma olen Prantsusmaal Bordeaux’s ja istun välikohvikus. Ümberkaudsetes laudades suitsetavad paljud kliendid sigarette ja ajavad elavalt juttu. Nad väljendavad ennast väga selgesti nii rõivaste, žestide, keelekasutuse kui ka kogukondlikkuse kaudu.
See on suvine päev ja päike paistab. Tundub, et kõik on hästi. Aga mind kui arsti häirib nende suitsetamine.
Suitsetamisega seotud terviseriske teavad kõik. Iga sigaretipaki peal on selgelt kirjas, milliseid terviseriske suitsetamine põhjustab. Sellest hoolimata tekitab suitsetaja oma tasakaalustatud olekusse hetkelise riski, potentsiaalse surma.
Miks inimene niimoodi käitub, miks ta otsib hetkelist naudingut ja põnevust? Seda võib seletada ka aju tegevusega. Põhjus järgneb sellele eelmisele mõttele, kuidas limbiline süsteem võimust võtab. Meie käitumine juhib meid automaatse tegutsemiseni, mille eesmärk on kiire nauding, mille jaoks me kulutame võimalikult vähe energiat.
Nii sünnib ahel: signaal – reaktsioon (närvilisus) – tasu (sigaretisuits) – nauding. Suitsetamisega seotud preemiaahela probleem on aga see, et nikotiin aktiveerib jõuliselt neid limbilise süsteemi keskusi, mis tekitavad naudingut. Sama teeb kokaiin. See tugevdab preemiaahelat veelgi enam ja suunab meie käitumist naudingu allika, sigareti või uimasti poole.
Aju tegutseb muutustes. Igal hetkel on eelmise olukorraga võrreldes midagi muutunud. Meil, inimestel, on ajus üks piirkond, mida nimetatakse sisalikuajuks ehk limbiliseks süsteemiks5 (see on aju see piirkond, mis paikneb talamuse ümber, justkui piirina ajukoore ja ajutüve vahel). Selle piirkonna ülesandeks on ühelt poolt hoida organismi tegutsemist käigus ning teiselt poolt juhtida seda elus püsima ja meie geneetilist infot edasi viima. Paaritumises on limbilisel süsteemil vägagi keskne osa. Limbiline süsteem registreerib muutusi, igasugust rahutust.
Suitsetaja aju on saanud selgeks, et rahutust saab kõige kergemini vähendada midagi imedes (pakun, et Freudil võiks olla selle kohta midagi öelda) ja eriti sigaretti imedes.
Kuigi kasvatustöö on saanud suitsetaja ajus mingi mälujälje, ei võta automaatne käitumine seda arvesse. Preemiaahel suunab ta tsüklisse, mis on kõige kiirem ja kulutab kõige vähem energiat.
Hirmu ja naudingu keskuste kohal asuvad teadliku mõtlemise keskused, ajukoor, mis kujunes välja siis, kui ahvinimene õppis kasutama tööriistu ning kujundama ühist keelt, kultuuri ja kogukonda.
Nende teadliku mõtlemise keskustega ja eelkõige otsmikusagaraga on suudetud seostada seda, et aju mõistab põhjuse ja tagajärje seoseid. Inimene õpib tegema kaugeleulatuvaid otsuseid ja plaane.
Šimpanseid uurides on õnnestunud näidata, et arengu käigus loobus inimene tõhusast lühi- ja pildimälust, mis on šimpansitel olemas. Nende piirkondade, Broca ja Wernicke keskuste abil kujunes välja keel ja kogukonnale loodi ühised reeglid. Väärtused, millest kinni pidades suudeti hoida inimkari ühtsena. See sihikindel ja plaanipärane otsustamisviis erineb selgesti vaistlikust ja tunnetel põhinevast otsuste tegemisest.
Psühholoogilistel katsetel on leitud, et kui inimene langetab otsuseid tugevate tunnete põhjal, saab teda kergesti eksiteele juhtida. Muu hulgas ei suuda ta hinnata mõõtmeid ega mõõdusuhteid.
Selle vastandiks on väärtuspõhine mõtlemine, mille puhul peegeldatakse iga otsust selle väärtusaluse kaudu. Kas see tegevus toetab minu väärtussüsteemi ja eelkõige, kas see otsus toetab minu kogukonna väärtussüsteemi?
Suitsetamine või alkoholi või uimasti tarvitamine ei ole kunagi üksikisiku enda otsus. Ütlen seda sellepärast, et ma ei ole kunagi tundnud ühtegi inimest või patsienti, kellele oleks meeldinud see, et ta haiseb suitsu järele, või kes oleks olnud õnnelik, et ta sõltub suitsutõmbamise kordumisest. Patsiente küsitledes olen jõudnud järeldusele, et iga kuritarvitaja otsib sigarettidest või alkoholist ühte ja sama asja – vabadust. Suitsetamise ja ükskõik millise muu sõltuvust tekitava aine kasutamise taga on sündmusteahel, kus inimene on pidanud otsuste kumulatiivset mõju õnnetult pealt vaatama.
Suitsetaja lastel on suurem risk, et ka nemad hakkavad suitsetama. Noorte suitsetamise riski tunduvad lisavat ka negatiivsed elusündmused, eriti probleemid koolis, oma paarisuhte purunemine, perekonnaliikme või sõbra surm, vanema või hooldaja uus paarisuhe ja üleüldse vanematega seotud mured.
Vastastikune surve lisab soodumust suitsetama hakata ehk siis kogukonna väärtussüsteem mõjutab seda eriti noore inimese vastuvõtlikus ja arenevas ajus. Üksainus vale otsus või suitsu proovimine ei tee tavaliselt kellestki suitsetajat, aga mõtlemismudelite korduv mõju (nagu näiteks reklaamid ja teiste arvamus) vormivad preemiaahelat tasapisi sõltuvuse suunas.
See kõik on tuttav jutt, aga mida õieti tähendab otsuste kumulatiivne mõju?
Nagu ma enne mainisin, oli inimahvil raske luua pikaajalisi, aastate taha ulatuvaid tulevikumudeleid. See oli talle liiga keeruline ja aju koormav ülesanne, nii et energia kokkuhoidmiseks leppis aju sellega, et ta lahendab korraga ühe probleemi.
Uuringutest on selgunud, et keskmiselt suudab aju korraga lahendada ja meeles pidada nelja asja. Veel ei ole päris selge, mis on selle põhjus. Probleemiks on töömälu piiratus. Välja on pakutud ka teooriaid, et mälu toimib kõige tõhusamalt siis, kui asjad salvestatakse kolme-nelja tervikliku teema kaupa.6
Mida see suitsetaja puhul tähendab? Seda, et see üks sigaret ei tee ju midagi halba, üks päev elust siia või sinna. Homme jätan maha! Neljast käsil olnud probleemist saab üks lahendatud.
Kui inimene tahab vabaneda sõltuvusest või olla suuteline oma elu püsivalt muutma, peab ta saama aru, et iga muutuse hetk (ärev olukord, närvilisus, vaba aeg) kulutab energiat ja töömälu mahtu, juhul kui ta peab seda otsust oma väärtusaluse järgi hindama. Kui me tahame muuta assotsiatsiooni järgnevalt: „Ma hindan kõrgelt värsket õhku ja selle sissehingamine pakub mulle naudingut“, siis peame leppima asjaoluga, et meil tuleb kulutada rohkesti ajuenergiat selle seose muutmiseks. Peame seda väärtust endale meelde tuletama. Teiste inimeste toetusest võib siin abi olla.
Assotsiatsiooni muutmine edeneb jõulisemalt juhul, kui kogukond otsustab üheskoos selle väärtusega liituda. Siis on üksiku otsuse teinud indiviidil lihtsam püsida tegevuses, mis keskendub järjekindlalt eesmärgile.
Aju võimet koonduda probleemide lahendamisele vähendavad väsimus, nälg (hüpoglükeemia) ja murelikkus. Sellises olukorras pöördutakse kõige kergemini vana käitumismudeli juurde tagasi. Seda tuleb hoolikalt silmas pidada. Kui soovitakse püsivaid muutusi, siis on rahulikul unel otsustav tähendus.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Matti J. Peura raamatust „Kuidas ma võitsin depressiooni“.
