Maa suurima loodusliku kaaslase Kuu päritolu kohta on mitmeid hüpoteese. Kõige tõenäolisemaks peetakse üldiselt võimalust, et see tekkis Maa kokkupõrkamisel umbes Marsi mõõtu taevakehaga, vahendab Forte.delfi.ee.
Kuu geoloogiale keskendunud värske uurimus annab mõista, et kohe pärast moodustumist võis Kuul leiduda suurel hulgal vett.
Kuu platoobasaltide (ingl flood basalts) ehk magmaladestute uurimine viitab võimalusele, et vee kontsentratsioon neis küündib mitmesaja miljondikosani; ka annavad Kuu tekkimise põhjustanud kokkupõrkes üles paiskunud vee hulga analüüsid mõista, et Kuul võisid säilida arvestatavad veevarud.
Pole keeruline mõista, kuidas planetaarse akretsiooni või suure vulkaanilise aktiivsuse põhjustatud kõrge kuumus võib tuua ajutiselt kaasa vedela vee kogunemise Kuu pinnale, kuid atmosfääri puudumise tõttu ei saa vesi seal siiski kaua vedel püsida.
Samas tuleks arvestada võimalusega, et suur hulk gaase, mida Kuu kummaski olekus eritab, suudavad taevakehale tekitada arvestatava, ehkki ajutise atmosfääri.
Värske uurimuse autorid rõhutavad, et laavavoolude tekitatud gaasid võisid moodustada kuni kümne millibaarise rõhuga atmosfääri, mis on kõrgem vee kolmikpunkti (ingl triple-point; temperatuuri ja rõhu väärtuste paar, mille puhul aine kolm olekut on omavahel tasakaalus) rõhust ja umbes 1,5 korda kõrgem praegu Marsil valitsevast atmosfäärirõhust (ning pinnagravitatsiooni erinevuseid arvestades umbes kolm korda massiivsem Marsi praegusest atmosfäärist).
Kuu taoline ajutine kaitsekilp võis teadlaste kalkulatsioonide järgi vastu pidada koguni 70 miljonit aastat. Röögatust suurusjärgust aitab ehk aimu saada tõsiasi, et 70 miljonit aastat tagasi oli Maal toona elanud dinosauruste väljasuremiseni jäänud veel neli miljonit aastat.
Kas sellest ajast oleks piisanud mingisuguse elu tekkimiseks ja arenemiseks Kuul? Vastus on, et me ei tea seda.
Osa uurijate hinnangute kohaselt võisid tsüanobakterid ehk sinivetikad areneda millalgi 10 miljoni aasta jooksul pärast elu esimeste ehituskivide tekkimist — mis tähendaks, et elu võis Kuul tekkida Maast sõltumatult ja tingimuste muutudes seal ka välja surra.
Taoline kontseptsioon ei tundugi eriti pöörane, kui meenutame, et samasuguseid hüpoteese on püstitatud ka Veenuse ja Marsi kohta.
Üldteada on, et Maal oli elu olemas juba vähemalt 3,8-3,5 miljardit aastat tagasi ning võimalik, et isegi suisa 4,26 miljardi aasta eest, s.t, see tekkis praktiliselt kohe pärast planeedi vormumist.
Üks takistus elu täpse tekkimise aja väljaselgitamisele on meie planeedi aktiivne geoloogia. Kõige ürgsem piirkond maailmamere põhjas pole vanem kui 280 miljonit aastat. Maapinnal paiknevaid kive on mõjutanud miljardeid aastaid kestnud erosioon ja muud keskkonnategurid. Kivimitükke, mis pärineksid ülikaugest ajast, mil elu Maal arvatavasti tekkis, pole teadlaste käsutuses eriti palju.
Loe lugu edasi Forte.delfi.ee lehelt
Loe lisaks: NASA teadlane: Elevus on lausa käegakatsutav, oleme tõepoolest leidmas vastust maavälise elu küsimusele
Maavälise elu otsinguil: kaugest tähesüsteemist on avastatud elu aluskivid
Kas kuskil on olemas paralleeluniversum, kus aeg liigub tagurpidi?
Teadlased kinnitavad David Icke’i ulmelist teooriat
