Üks hea viis õnne defineerimiseks on selle osade alusel. Kui sa peaksid defineerima oma tänupühadeks valmistatavat pidulauda, siis võiksid sa seda teha näiteks einete loetlemisega – kalkun, täidis, maguskartul ja nii edasi. Või kui sa oled hea kokk, siis võid sa loetleda lausa kõik selle eine koostisosad. Või kui sa oled asjatundja toitumise alal, siis võid sa öelda, et õhtusöök – ja tegelikult kõik eined – koosnevad kolmest makrotoitainest: süsivesikutest, valkudest ja rasvast. Hea ja tervisliku eine jaoks on vaja kõiki kolme õiges vahekorras. Valmistatud einel võiks olla ka hõrk lõhn, mis täidaks kogu maja. Kuid sa ju ei ütleks, et see lõhn ongi eine. Pigem on see lõhn tõestus eine olemasolust. Ja samamoodi pole õnnetunne sama mis õnn ise; see kõik on tõestus õnne olemasolust. Tõeline nähtus on õnn ise ning sarnaselt valmistatud õhtusöögiga võib seda määratleda kolme „makrotoitaine“ kooslusena, mida vajad oma elus õiges vahekorras ja parajal hulgal. Õnne makrotoitained on nautimine, rahulolu ja sihipärasus.
Katkend raamatust “Loo endale unistuste elu”
Esimene neist on nautimine. See võib kõlada nagu lihtsalt mõnu tundmine, aga see pole päris õige. Millestki mõnu tundmine on loomalik instinkt; millegi nautimine on aga läbinisti inimlik kogemus. Mõnutunne saab alguse ajupiirkonnas, mille eesmärk on tasustada meid teatud tegevuste, näiteks söömise ja seksi eest, ning varasematel aegadel aitas see meil elus püsida ja oma geenid edasi anda. (Tänapäeval kipume mõnu toovate asjade – nii mõnuainete kui ka käitumisega – sageli liiale minema, mis toob kaasa hulganisti probleeme.)
Nautimine lisab meie mõnutungile kaks olulist asja: teiste kaasamise ja teadlikkuse. Näiteks võib tänupühadeks valmistatud eine tekitada mõnu, kui see maitseb hästi ja täidab kõhtu, aga see tekitab naudingut siis, kui sööd seda koos lähedastega ja sellest kujuneb teile meeldiv mälestus, mis salvestub sinu teadvusesse.
Mõnu on lihtsam tunda kui naudingut, aga me ei tohiks pelgalt sellega leppida, sest see tunne on olemuselt põgus ja üksildane. Kõik sõltuvused hõlmavadki just mõnu, mitte naudingut. Selleks, et õnnelikumaks saada, ei tohiks sa kunagi leppida mõnuga, vaid pigem peaksid muutma selle naudinguks. Muidugi kaasneb sellega teatud hind. Millegi nautimine nõuab sellele aja ja pingutuse pühendamist. See tähendab lihtsast ja vaevatust põnevushetkest loobumist. Sageli tähendab see, et sul tuleb öelda ei kiusatustele ja himudele. Mõnikord on naudingu saamine väga raske.
Teine õnne makrotoitaine on rahulolu. See tähendab elevust, mis kaasneb mingi eesmärgi saavutamisega, mille nimel oled kõvasti vaeva näinud. See tähendab tunnet, mis valdab sind siis, kui saad koolis hea hinde või tööl ametikõrgendust; kui ostad viimaks endale maja või abiellud.
Rahulolu on see, mida sa tunned siis, kui oled saanud hakkama millegi raskega – või isegi valulikuga –, mis vastab sinu enda hinnangul su elu eesmärkidele. Rahulolu on küll võrratu, aga seda ei ole võimalik saavutada ilma töö ja ohvriteta. Kui sa millegi nimel vähemalt natukenegi ei kannata, siis ei paku see sulle ka mingit rahuldust. Kui sa õpid kontrolltööks terve nädala ja saad selle eest hea hinde, siis tunned selle tulemusena suurt rahuldust. Kui aga saad sama hea hinde spikerdamise abil, siis sa mitte ainult ei käitunud valesti, aga tõenäoliselt ei kaasne sellega ka mingit rahuldust. See on üks põhjuseid, miks elus ei tasu minna kergema vastupanu teed – see takistab sul tundmast rahulolu.
Kuigi rahulolu võib kaasa tuua suurel hulgal rõõmu, on seda ühtlasi väga raske kogeda: sa arvad, et mingi eesmärgi saavutamine pakub sulle püsivat rahuldust, aga mõistagi on see tunne vaid mööduv. Me kõik teame Rolling Stonesi 1965. aastast pärit megahitti „(I Can’t Get No) Satisfaction“. Tegelikult ei pea laulu pealkirjas sisalduv väide paika: rahuldust võib saada küll, aga seda tunnet pole võimalik igaveseks säilitada.
Tekitab erakordselt suurt tuska – ja isegi valu –, et me näeme hullupööra vaeva ja kohe, kui see rõõmupuhang meid valdab, on see järgmiseks juba hetkega kadunud. Seepärast me muudkui püüame ja püüame ja püüame sellest kinni hoida, nii nagu Jagger laulab, ning sellist käitumist nimetavad psühholoogid hedonistlikuks oravarattaks, mis tähendab, et me harjume heade asjadega ruttu ära ning peame muudkui rattal edasi jooksma selleks, et rahuldust edasi kogeda. See peab eriti paika selliste maiste asjade puhul nagu raha, võim, nauding ja prestiiž (või kuulsus).
Kolmas makrotoitaine on kõige tähtsam: sihipärasus. Me võime mõnda aega ilma naudinguta läbi ajada ja sama käib ka rahulolu kohta. Aga ilma sihipärasuseta oleme kui peata kanad, sest me ei suuda toime tulla elu paratamatute mõistatuste ja dilemmadega. Kui meil on olemas mõttekuse ja sihipärasuse tunne, siis võime elule vastu astuda lootusega ja rahuga südames.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Arthur C. Brooksi ja Oprah Winfrey raamatust “Loo endale unistuste elu”.
