Olge tänulikud iga hetke eest!

Järgmisel hommikul oli taas väga kaunis päikesetõus, kui ettevõtja ja kunstnik jalutasid käsikäes randa kokkulepitud kohta, et seal miljardäriga kohtuda ja uus õppetund saada. Mr Riley oli juba seal ja istus liival, silmad suletud, mediteerides sügavalt. Ta ülakeha oli paljas ja jalas olid tal kaitsevärvi lühikesed püksid, üsna samasugused, nagu Loitsulausujal tookord samal rannal, ning kummist sukeldumissussid, mis olid kaetud naerunäo emotikonidega. See oli üsna naljakas vaatepilt.

Kui miljardär tõstis käe taeva poole ja näitas võidumärki, kiirustas majast välja üks tema abilistest, must portfell kaasas. Ta võttis sealt kolm paberilehte ja ulatas need miljardärile, kusjuures selle jooksul ei vahetanud nad sõnagi. Stone Riley lihtsalt kummardas talle kergelt tänulikkuse märgiks. Ta andis mõlemale õpilasele ühe paberilehe.

Kell oli täpselt viis hommikul.

Miljardär võttis siis maast merikarbi ja viskas sellega lutsu. Tal paistis täna hommikul midagi rasket meeles mõlkuvat. Ta polnud nii lõbus ja lustlik kui tavaliselt ja ei teinud oma veidraid tempe.

„On sul ikka kõik korras?“ uuris ettevõtja, puudutades oma käevõru, millele oli graveeritud: „Pingutan alati. Tõusen ja rügan. Magada saab siis, kui olen surnud.“ Ka magnaat luges neid sõnu tema käevõru peal ja pani siis sõrme huultele. „Kes nutab, kui sa sured?“ küsis ta. „Mis asja?!“ uuris kunstnik.

„Mida räägivad su elu kohta need, kes sind tundsid, kui sind enam meie seas ei viibi?“ Miljardär kandis selle küsimuse ette hea näitleja kombel. „Sa arvad, et elad igavesti, mõtlemata oma olemasolu haprusele või sellele, kui palju eluaastaid on juba möödas. Raiskad aega, nagu leiduks seda lõputult, kuigi päev, mille kingid mõnele inimesele või tegevusele, võib jääda su viimaseks.“

„Kas need on sinu enda mõtted? Suurepärane,“ leidis kunstnik. Miljardär paistis veidi häbenevat. „Looda sa! Ei, need kuuluvad stoikust fi losoofi le Senecale. Need on pärit tema traktaadist „Elu lühidusest“.“

„Miks me nii kaunil hommikul surmast räägime?“ uuris ettevõtja, kellele näis see teema ebamugavust valmistavat. „Sest enamik meist tahab, et meil oleks rohkem aega. Aga ikkagi raiskame me sedagi, mis on meile antud. Surmale mõtlemine aitab keskenduda sellele, mis on tõeliselt oluline. Vahest siis lõppeb see digimaailmas vegeteerimine ja pidev internetis passimine, mis kulutab su elu asendamatuid tunde. Oma päevi sa ju tagasi ei saa,“ teatas miljardär kindlal, kuid sõbralikul toonil. „Lugesin eile, kui linnast kohtumiselt tulin, uuesti läbi raamatu „Päevavalgust püüdes“. See on tõestisündinud lugu edukast fi rmajuhist Eugene O’Kellyst, kellele arst andis teada, et tal on kolm ajukasvajat ja ta elab veel ainult paar kuud.“

„Mis ta siis tegi?“ küsis kunstnik vaikselt. „Ta korraldas oma viimaseid päevi sama range korra kohaselt, mida oli alati ilmutanud ärimaailmas. O’Kelly mõtles kõigile neile laste koolikontsertidele ja pereüritustele, mis ta oli vahele jätnud, ja paljudele sõpradele, kelle jaoks ta polnud aega leidnud, ning üritas nüüd seda heastada. Ühes peatükis kõneles ta sellest, kuidas kutsus sõpru loodusesse jalutama, ja mainis, et „nii mõnegi inimese puhul polnud see mitte ainult viimane kord, kui me sellisele jalutuskäigule läksime, vaid ka esimene kord“.“

„Kui kurb,“ ütles ettevõtja närviliselt käevõruga mängides. Murekortsud ta laubal tulid selgelt esile.

„Eile õhtul vaatasin üht oma lemmikfi lmi „Tuukrikell ja liblikas“,“ jätkas miljardär. „See põhineb ka tõestisündinud lool. See jutustab prantslasest nimega Jean-Dominique Bauby, kes on karjääri tipus, saanud ajakirja Elle peatoimetajaks, kuid siis tabab teda rabandus, mille tulemusena ei suuda ta liigutada ühtki lihast oma kehas, välja arvatud vasak silmalaug. Ta oleks nagu oma kehas vangis. Ta mõistus töötab täiuslikult, ent keha oleks nagu tuukrikellas, täielikult halvatud.“ „Kui kurb,“ leidis nüüd ka kunstnik.

„Ent kuulake,“ jätkas mr Riley. „Taastusraviterapeudid õpetasid talle sellist suhtlemismeetodit nagu „vaikne tähestik“, mis võimaldas tal silma pilgutamisega tähti väljendada. Nende abiga kirjutas ta oma kogemusest raamatu – oma elu tähendusest. Selleks läks 200 000 silmapilgutust, aga ta sai selle raamatu valmis.“ „Jah, mul pole siis millegi üle kurta,“ lausus ettevõtja vaikselt.

„Ta suri varsti pärast raamatu ilmumist,“ jätkas miljardär. „Aga mu jutu mõte on selles, et elu on tõesti väga habras. On inimesi, kes täna ärkavad, käivad duši all, panevad riided selga, joovad kohvi, söövad putru… kuid teel kontorisse hukkuvad liiklusõnnetuses. Elus juhtub selliseid asju. Seega soovitan teil, kahel erilisel inimolendil, mitte viivitada oma loomupärase geniaalsuse väljendamisega. Elage viisil, mis läheb teie soovidega kokku, ning pöörake tähelepanu tillukestele imedele, mida leidub igas päevas.“

„Ma mõistan,“ leidis kunstnik rastapatsi näppides ja surus kindlamini pähe panamakübara, mille ta oli tänahommikuse treeningsessiooni jaoks valinud.

„Mina ka,“ ütles ettevõtja tõsiselt. „Naudi iga võileiba,“ lisas kunstnik. „Väga tark tähelepanek,“ lausus mr Riley. „See pole minu mõte,“ ütles kunstnik häbelikult. „Need on laulukirjutaja Warren Zevoni sõnad. Ta ütles seda siis, kui avastas, et tal on surmav haigus.“

„Olge tänulikud iga hetke eest. Ärge häbenege oma ambitsioone. Ärge raisake aega jaburalt triviaalsetele asjadele. Saagu teie prioriteediks väljendada loovust, põlemist ja potentsiaali, mis teis peidus on. See on väga tähtis. Miks muidu ütles Platon: „Tunne ennast!“? Tema teadis hästi, et meis on peidus palju võimekust, millele tuleb kindlasti ligi pääseda ja mida tuleb rakendada, et saaksime elada tarmukalt, õnnelikult, rahulikult ja tähenduslikult. Kui me sellest peidetud jõust välja ei tee, tabab meid raisatud potentsiaalist tulenev valu, ilmutamata vaprusest tulenev pettumus, avastamata meisterlikkusest tulenev letargia.“

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust „Kella 5 klubi“.

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.