Ülitundlikud ja teised õrna hingega inimesed võivad sageli tunda, et vestlus teistega kurnab ja pingestab neid. Tõenäoliselt püüad sa olla lahke, tähelepanelik ja keskenduda kuulamisele. Loomulik, et sa püüad teisele inimesele tema olukorras kaasa elada.Tänu sellele võimele, mis ülitundlikel inimestel tavaliselt on, tõmbad sa lausa võluväel ligi inimesi, kes tahavad sulle oma muret kurta. Mõne aja möödudes sinu sotsiaalsed energivaraud ammenduvad. Kuidas sellises olukorras toimida?
Oluline on teha valikuid nii selles, kui kaua aega sa teisi kuulates veedad ja milliste inimestega räägid, kui ka selles, mis teemal vestlus käib. Sinu energia saab tõenäoliselt otsa ja seepärast oleks parem suhelda inimestega, kes on sinu jaoks olulised või annavad sulle midagi vastu, või teemadel, mis on sinu jaoks tähenduslikud.
Ülitundlikel inimestel tekib side nendega, kel on sügav sisemaailm ja kes on täiesti käesolevas hetkes. Meie tunnetus on sügavam kui teistel. Kui koos on kaks tundlikku inimest, võib nende suhe muutuda intiimseks ja minna väga sügavale, kaugele sellest, mida kuulevad ja näevad teised. Selline suhtlus meid ei kurna, vastupidi, see annab meile energiat – isegi introvertidele, kes eelistavad ennast laadida üksinda olles.
Järgnevalt kirjeldan erinevaid strateegiad, mis aitavad sul paremini juhtida vestlusi ja panna paika piire sind kurnavate inimeste juures.
Tee pause. Mõnikord tunnen, et justkui upun teiste inimeste sõnatulva alla. Kui unustan teha pause, ei suuda ma lõpuks aru saada, mida nad mulle räägivad. Ma üritan pingsalt pinnale jääda ja soovin, et see lõppeks. Võib olla oled sa olnud nii suure pinge all, et sa ei suuda enam leida väljapääsu. Sa oled ummikus. Lahenduse leidmiseks on sul vaja pausi, et end koguda ja mõelda, mida öelda või kuidas käituda. Kasulik oleks eelnevalt läbi mõelda mõned strateegiad. Nii ei kuluta sa enam palju energiat, kui oled teistega koos.
Järgnevalt mõned soovitused.
• Ütle vestluskaaslasele lahkel, aga kindlal toonil “Üks hetk”. Sa võid tõsta oma käe ja langetada pilgu. Niiviisi annad sa oma kehakeelega märku, et sul on mõttepaus. Võta selleks nii palju aega, kui vaja. Kui teine hakkab uuesti rääkima, tõsta oma käsi uuesti ja ütle: “Oota veel veidi.” Võid lisada ka näiteks: “Mul on vaja hetk mõelda selle üle, mida sa mulle just rääkisid,” või: “Mul läheb hetk, et oma mõtteid koguda, aga ma annan sulle kohe märku, kui jaksan sind edasi kuulata.”
• Või ütle: “Vabandust, aga ma ei suuda enam keskenduda.”
• End ebamugavalt tundes võid öelda: “Ma tunnen, et meie vahel toimub midagi, ja see tunne pole mugav. Ma loodan, et sa aitad mul selgusele jõuda, miks see nii on.”(See on natuke tähenduslikum ja töötab tõenäoliselt siis, kui sa räägid kellegagi, keda sa hästi tunned ja kellele samuti meeldib katsetada teie suhetes erinevaid tasandeid.).
• Pane eelnevalt oma mobiilis äratuskell helisema ajaks, mil sa eeldad, et väsid. Kui see heliseb, võid öelda vestluskaaslasele, et pead varsti lahkuma.
Veendu, et tegu oleks dialoogi, mitte monoloogiga
Olles pannud oma mõtted ja tunded sõnadesse, pead saama tagasisidet, kuidas teine inimene tõlgendab sinu sõnu. Eriti oluline on see siis, kui sul on kalduvus endamisi pikka aega arutleda, mida teised võivad mõelda. Sellega kaasneb ka mõttevahetus. Vastasel juhul võid sa oma mõtted lihtsalt päevikusse kirjutada. Kui sa väljendad ennast tagasisidet saamata, võib see jätta tühja tunde ja sa ei tea, kas kulutatud energia oli seda väärt või mitte. Toime on ka vastupidine: kedagi kuulates on oluline anda midagivastu. Eriti oluline on see tundlike inimeste jaoks, kes leiavad end sageli kuulaja rollis. Enese väljendamine ei lase sul pingesse minna. Kedagi kuulates võid sa vajada väikest pausi ja võimalust väljendada oma mõtteid ning selgitada, kuidas kuuldu sulle mõjus. Ainult kuulates ja kuulates võib lausa kõht kinni jääda.
Tee selgeks, milliseid vastuseid sa soovid anda või kuulda. Kui see, mida sa väljendad, on väga isiklik, vajad kiiresti tagasisidet. Kujutle, et oled just kellelegi öelnud, et oled väsinud ja kurb. Võibolla meeldiks sulle teada, kuidas teine seda tõlgendab, ja oleks abiks, kui ta ütleks midagi sellist nagu “Sa näedki väsinud välja” või “Sa räägid endast avameelselt”. Ent kui teine vaikib, võid küsida: “Kuidas ma välja näen?”
Vastupidises olukorras, kui sina oled kuulaja rollis ja keegi jutustab endast sinule, võid küsida: “Tahad teada, kuidas ma sind praegu näen?” Mõnikord palun ma oma kursusel osalejail küsida kolme inimese käest: “Millise mulje ma sulle jätan?” Tavaliselt räägivad nad naastes, kui meeliülendav kogemus see oli. Mõju on sageli pärissuur. Paljud neist saavad sellest energiat ja tunnevad ennast õnnelikumana. Üks kursusel osalenud mees ütles kord, et see oli üle pika aja parim kogemus. Mõned muutuvad aga murelikuks, kui neile midagi öeldakse, ja hakkavad seda analüüsima. Mida rohkem me suudame hoida tasakaalu tegelikkuse ja selle vahel, kuidas teised meid näevad, seda lihtsam on meil maailmas hakkama saada. Paljudel meist aga ei ole võimalik saada õiget tagasisidet, sest me kardame, et võime küsimust esitades näida teistele liiga enesekesksed. Sellisel juhul võiks lisada: “Õpetaja palus mul esitada küsimus kolmele inimesele, nii et mida sa arvad?”
Sinu teiseks sooviks võib olla empaatia. Võib-olla tahad sa teada, kuidas teised inimesed suudavad sinuga samastuda. Võib-olla hakkab sul kergem, kui keegi teine suudab kirjeldada, mis toimub sinu sees. On hea tunne, kui keegi ütleb näiteks: “Nii tundes on sul väga raske,” või: “Kui ma ennast nii tunneksin, muudaks see mind väga kannatamatuks ja ma tahaksin kiiresti oma olukorda parandada.” Ja sa võid kergendatult ohates vastata: “Just, see on täpselt see, mida ma tunnen.” Või sa vastad: “See pole päris see, mida ma tunnen – see on pigem nagu …” Ent ikkagi on tore, et isegi kui see ei õnnestu, püüab keegi sinuga samastuda.
Kui su vestluskaaslane ei ole tagasisidealdis, võid sa küsida: “Kuidas ma sinu arvates end paregu tunnen?” Soovides kellelegi kaasa elada, võid sa öelda: “Sinu nahas olla on väga …”
Kolmandaks, sa loodad saada informatsiooni sellest, kuidas sinu sõnad teisele mõjuvad ja mida ta tunneb või kuidas neile reageerib: kas ta on rõõmus või pahane. Kui vastust ei järgne, võiksid küsida: “Kas minu sõnad tõid sulle mingisuguseid konkreetseid mõtteid?” või: “Kuidas sulle tundus see, mida ma just rääkisin?”
Neljandaks, sa võid soovida, et vestluskaaslane paluks sul rohkem selgitada. Sellisel juhul võiks ta küsida: “Soovid sa sellest rohkem rääkida?” Ent kui seda ei juhtu, võid öelda ise: “Mulle oleks suureks abiks, kui sa küsiksid minu olukorra kohta lisa.” Vastupidises olukorras võid küsida: “Soovid sa, et ma esitaksin küsimusi, või eelistaksid sa sellest ise segamatult rääkida?”
Viiendaks, mis ei pruugi näida oluline, ent tegelikult on seda, soovid sa teada, kas sind on kuuldud. Mõnikord tekib sul küsimus, kas teised üldse kuulsid, mida sa ütlesid, või kuidas nad seda tajusid. Selle välja selgitamiskes võiksid küsida: “Võid sa oma sõnadega korrata seda, mida ma just ütlesin?” Kuulaja rollis olles võid sa küsida: “Kas ma võin korrata seda, mida sa mulle just rääkisid, et me mõistaksime teineteist õigesti?”
Paariteraapias on oluline õppida kordama seda, mida üks teisele ütleb. Kuigi see ei tundu nii tähtis, on sel ometi suur mõju. Kui teine peegeldab sulle oma sõnadega sinu jaoks kõige olulisemaid asju, võib katkeda lõpmatu kordamiste jada. Nüüd sa tead, et teine inimene kuulab, mida sa räägid.
Mina kordan sageli klientide juuresolekul üle, mida nad mulle ütlesid. See aitab asju rahulikumalt arutada ning teemat hoolikamalt käsitleda.
Kuidas teised sind näevad: “Millise mulje ma sulle jätan?” “Soovid sa, et ma räägiksin, millise mulje sa mulle jätad?”
Empaatia: “Kuidas sulle tunduks olla minu nahas?” “Sinu nahas olemine on tõesti …”
Mõtete ja tunnete jagamine: “Kuidas sa tõlgendad seda, mida ma just ütlesin?” “Soovid kuulda, mida mina tunnen ja sellest arvan?”
Julgusta täpsustama: “Oleks suureks abiks, kui sa esitaksid mulle öeldu kohta küsimusi.” “Kas sa soovid, et ma esitaksin küsimusi selle kohta, mida sa mulle just rääkisid, või eelistad rääkida segamatult lõpuni? “
Veendu, et sind kuuldi: “Mulle tõesti meeldiks, kui sa kordaksid seda, mida ma sulle just rääkisin.” “Soovid sa, et kordaksin seda, mida sa mulle just ütlesid, nii et me mõlemad veenduksime, et ma sain sellest õigesti aru?”
Teades, milliseid küsimusi esitada, võid pöörata tähelepanu sellele, milliseid vastuseid sa erinevates situatsioonides tahad kuulda. Seejärel harjuta küsimuste esitamist. Teistele tagasiside andmiseks võid küsida endale aega. Nii väldid sa loengu või monoloogi kuulamist, mis võib ülitundlikule inimesele olla lõpuks vägagi kurnav. Selle asemel võid sa tekitada ise midagi dialoogi sarnast ning saada sellest vestlusest sama palju vastu, kui oled sellesse panustanud. Kui tunned, et see on raske, siis sa pole ainuke. On vaja palju harjutada ning kõikides suhetes pole seda võimalik rakendada.
Kuidas muuta vestlust kohati tõsisemaks ja seejärel tagasi üldisemaks
Ülitundliku inimesena pead sa suutma viia vestlust sügavamale. Kui vestlus on väga pinnapealne, on sul raske sellele pikemalt keskenduda. Sa võid hakata kulutama energiat sellele, et sunnid end huvi üles näitama. Samuti on hea teada, kuidas tuua vestlus lihtsamate teemade juurde tagasi, nii et võiksid lõpetada kergemal toonil ja minna edasi teiste vajalike toimingute juurde. Võib-olla tahaksid sa tõsisemaid teemasid hoopis vältida, sest tunned väsimust ja su mõõt saab kohe täis.
Kuidas muuta vestlust tõsisemaks
Lihtsaim viis selleks on vaikida ja kuulata. Vaikus aitab liikuda sügavamale. Teraapiasessioonide ajal ma tõden sageli, et kui me lihtsalt istume mõne aja vaikides, on vaikusele järgnevatel sõnadel märksa sügavam tähendus. Ent mõne jaoks on vaikuse pausid ebamugavad ja seetõttu hakkavad nad rääkima kiiremini. Sellisel juhulei muuda vaikuse hetk jutuajamist tõsisemaks. Vastupidi, see võib viia jutu hoopis hajali ja pealiskaudseks.Sa võid ka lihtsalt küsida: “Võiksid sa sellest mulle rohkem rääkida?” Kui teine ikka veel üldistab, võid esitada küsimusi konkreetsete sündmuste kohta, millele ta vihjab. Kui vestlus muutub konkreetsemaks, kerkivad esile ka tunded. Kui ma näiteks väidan: “Kõik on justkui nii ülbed,” ja minu vestluskaaslane küsib: “Miks sa nii arvad?”, pean ma oma seisukohta täpsemalt kirjeldama. Ma vastaksin: “See oli vist eile, kui ma helistasin oma sõbrannale, aga mina ja minu tegemised ei läinud talle üldse korda.” Nii jõuan selgusele, millised tunded mind sõbranna sellise reaktsiooni tagajärjel valdasid.
Üldistades suudame oma tundeid vaos hoida. Ent konkreetsemaks minnes pole see enam võimalik. Seega, soovides sügavamalt vestelda, tuleb üldistustest liikuda edasi täpsemate isiklike kogemuste juurde. Soovides vestlust jälle pinnapealsemaks muuta, võid hakata uuesti üldistama.
Pinnale tagasi
Kui sa ei soovi arendada tõsist vestlust, tulevad abiks üldistused ja selgitused. Kui ütlen: “Ma olen pisut väsinud ja kurb,” ja teine vastab üldistavalt, nagu näiteks: “Ma arvan, et kõik tunnevad end praegusel ajal nii,” on mul raske selgitada, mida ma täpselt tunnen. Sama kehtib ka selgituste puhul, kui vastus on näiteks: “Ilmselt läksid sa eile õhtul liiga hilja magama.” Mõlema vastuse puhul on mul raske leida põhjust jätkata oma isiklikest tunnetest rääkimist. Selles pole ilmtingimata midagi halba. Ma võin tunda kergendust, et ka teised on väsinud. Tähendab, et minul ei ole otseselt midagi viga. Samuti töötab see hästi ka siis, kui sa ei soovi laskuda tõsisesse vestlusesse. Ma kasutasin seda kirikuõpetajana või psühholoogialoengute ajal. Matuste teemadel rääkides tuli välja selgitada mitmeid asju, alates näiteks matuste planeerimisest ja psalmide valikust. Ma pidin koguma matusekõne jaoks lahkunu kohta materjali. Seega oli mul vaja vältida pikemaid vestlusi sugulastega nende leinast või vihast. Sageli oli viisakam ja leebem lihtsalt üldistada või selgitada, aga mitte öelda: “Sel teemal me praegu ei peatu.” Ent matusejärgsetel külaskäikudel oli aega kõigest ka pikemalt vestelda.
Avatud ülikoolis psühholoogiat õpetades ma ei soovinud, et õpilased jagaksid endast liiga palju. Suurtes loengutes pole õige rääkida sügavalt isiklikest probleemidest. Kui tundsin, et teemad muutuvad liiga isiklikuks, kasutasin samuti üldistusi ja selgitusi.
Suhtlus neljal tasandil
Suhtluses on võimalik eristada nelja eri tasandit. Vaatame neid ükshaaval.
1. tase: seltskondlik, pinnapealne vestlus
Sellel tasandil teemad pidevalt vahetuvad. See on justkui õielt õiele lendav liblikas, kes peatub natuke siin ja natuke seal. Vestlusesse on aga kerge sekkuda või sellest taanduda. Seltskondlik vestlus on omamoodi kunst. Ekstravertsed inimesed tegelikult naudivad seda kui kerget mängu. Üksteise üle on lubatud ka nalja visata. Ent paljudele tekitab see probleeme ja on väga keeruline. Sellisel juhul on abiks mõned seltskondliku vestluse põhireeglid. Sa võid lihtsalt kirjeldada hetkeolukorda, öeldes näiteks “Siin on külm”, “Sajab”, “Mis lõhn see on?”, “Väga maitsev”, “Need on väga ilusad kingad” ja nii edasi.
Paljudele ülitundlikele inimestele muutub selline pikaajaline vestlus kurnavaks. Näib, nagu täituks sinu kõvaketas mõttetu jamaga, ja sa igatsed midagi mahlamakat. Ent seltskondlik vestlus on kasulik, eriti siis, kui sa puutud kokku kellegagi, keda sa ei tunne. Kerge vestlus on teerajaja. Oluline ei ole ilmtingimata see, mida öeldakse, vaid millisel toonil seda tehakse. Sa ehitad silda teise inimese juurde. Seltskondlik vestlus võib luua turvatunde tundmatus olukorras. Võimalike ühiste huvide leidmine aitab teisele inimesele läheneda. Teisalt on seltskondlikust vestlusest lihtne jälle taanduda. Kui seltskondlik vestlus valmistab sulle raskusi, peaksid seda harjutama.
2. tase: huvi tekkimise tase
Sel tasemel on meil juba tekkinud ühised huvid. Me jagame oma seisukohti ja informatsiooni või räägime poliitikast, laste kasvatamisestvõi millestki muust, mis meid mõlemaid huvitab. Võib-olla saavutame üksmeele või langetame otsuseid. Mõned inimesed tunnevad end sel tasandil kui kala vees. Võib-olla nad naudivad uusi teadmisi või saavad energiat teistega vaidlemisest. Ülitundlikele inimestele sageli meeldib mõttevahetus ühistel teemadel, ent kui vestlus muutub tuliseks ja alatoon agressiivseks, ei tunne nad end enam hästi. Seda taset nimetatakse ka rollitasemeks, mis tähendab, et me räägime oma tööst, elukohast, abielust jne. Väljendame end vastavalt teatud positsioonile või rollile. Ema rollis võib naine anda nõu lasteaiatöötajatele, meditsiiniõe rollis ravimite kohta või kunstniku rollis värvide kohta. Mõnikord domineerivad sel tasandil need, kes usuvad endasse ja armastavad kuulajaskonna ees rääkida. Kui selline olukord sind ärritab, tuleks sul õppida eneseväljendust.
Mõnes kontekstis võib sõnaõiguse saavutamine tunduda lausa võitlus, sest igaüks soovib sõna saada. Ülitundliku inimese jaoks võib see olla eriti raske, sest nad on liiga aeglased, haaramaks kinni võimalusest oma arvamust avaldada, või on nende jaoks teistele vahele segamine ebaviisakas. Tõenäoliselt tunned end vabalt olukordades, milles mõlemal on ühine huvi teineteist kuulata. Mõnes seltskonnas osatakse kuulata. Teises seltskonnas aga pole inimesed mõelnud sellele, kuidas ühe inimese sõnavõtt võib olla teiste jaoks häiriv. Sellele tähelepanu pööramine võib kaasa tuua muutusi. Sel tasemel sa tunnetest ei räägi. See juhtub kolmandal tasandil.
3. tase: isiklik tasand
Sel tasandil võime rääkida oma tunnetest ja kogemustest teatud teemadel või teiste inimestega (rääkides teisele, mida me tema vastu tunneme, liigume 4. tasandi poole). Kolmandal suhtlustasandil lubame kellelgi siseneda oma iskiklikku sfääri. Sa võid rääkida oma lapsepõlvest, abielust, suhetest kolleegide või perekonnaga. Sa võid rääkida kedagi taga ja jagada kuulujutte või aidata teineteisel jõuda selgusele, mida te millegi suhtes tunnete, kusjuures teisele oma tunnete avaldamine on samm edasi. Sel tasandil võib sind ümbritsev õhkkond olla väga pingeline ja elav. Sa mõistad, et sul on kellegagi palju ühist ja et su sisemaailm ei erinegi teiste omast nii palju, kui arvasid. Oma sisemaailma jagamine kellegagi võib luua väga hea tunde. Sa tunned, et oled end justkui maha laadinud ja sind valdab kergustunne. Kui see tasand tekitab sulle raskusi, tunned sa tõenäoliselt sisimas millegi pärast piinlikkust ja kardad sellest teistele rääkida. Mõnikord võib isiklikel teemadel vesteldes kuulaja rollis olek samuti tekitada ebamugavust, eriti siis, kui su vestluskaaslane arvab, et teist saavad pärast seda ülestunnistust justkui liitlased. Rahutuna või pinges on samuti raske teise inimese ülestunnistust kuulata.
4 tase: otsene side
Sel tasandil räägime sellest, mis juhtub nüüd ja praegu meie kahe vahel: mina ja sina, siin ja praegu. Mida me tunneme ja tajume teise suhtes. Selline otsene kontakt võib tekitada suuri pingeid. Nüüd alles mõistad, mida sa kellegi teise jaoks tähendad. See hellitab hinge. Just sel tasandil ütleb üks armunu teisele: “Ma armastan sind.” Abikaasa, kes ütleb oma naisele: “Mul tuleb tahtmine ära minna,kui sa mind niimoodi vaatad,” edastab oma sõnumi samuti just sellel tasandil.
Mõned inimesed ei jõua sellele tasandile kunagi. Mõned teevad seda vaid paaril korral elu jooksul. Ent need on korrad, mis jäävad meelde ning millele me ikka ja jälle mõtleme. Sellel tasandil suhtlemine võib olla samaaegselt nii hirmutav kui meelitav. Võib olla kardad sa nii otsekohese käitumisega teisele haiget teha. Või kardad sa ise haiget saada. Ent seda tasandit eirates võib sinu suhe kannatada rohkem ja muutuda igavaks ning elutuks.
Eri tasemete vahel liikumine
Esimesele tasandile jõuad siis, kui väljendad seda, mida tunned või tunnetad, mida tunneb sinu maitse- või haistmismeel, mida sa kuuled või näed, näiteks: “Imetore, et päike paistab.”
1. tasemelt 2. tasemele
Sa peatud igal teemal pisut pikemalt. Märkus toidu kohta võib viia retseptideni või märkus ilma kohta kliimamuutuste aruteluni. Sa võid algatada ka täiesti uue teema.
2. tasemelt 3. tasemele
Isiklikke kogemusi jagades võid muuta vestluse isiklikumaks. Võid küsida otse: “Kas sa kannad haiguslehel olevate inimeste vastu vimma seetõttu, et sinu enda töökoormus seetõttu suureneb?”
3. tasandilt 4. tasandile
Alguses võiks kontrollida, kas teine tahab sinuga sellele tasandile liikuda. See annab talle võimaluse end selleks ette valmistada. Järgneval tmõned mõtted, kuidas sellist vestlust algatada:
• “Ma tahaksin sinuga rääkida meie tunnetest. Kuidas sa sellesse suhtud?”
• “Ma tõesti sooviksin sulle öelda, mida ma sinu vastu tunnen. Tahaksid sa seda teada?”
• “Ma tahaksin teada, mida sa minu vastu tunned? Soovid sa seda minuga jagada?”
Mil viisil on see mudel kasulik tundliku hingega inimestele
Tuvastades, millisel tasandil vestlusega on tegu, on võimalik selgitada, miks mõned jutuajamised on sinu jaoks kurnavad, teisedaga hoopis annavad energiat. Teades, miks mõni vestlus on sinu jaoks igav ja ärrivtav, on sul kergem olukorda muuta. Vestluse ühelt tasandilt teisele viimine võib olla olulise tähtsusega. Kui sul jätkub julgust liikuda neljandale tasandile, annab see uut energiat ja elavdab paigalseisvat suhet.S
ee mudel on lihtsustatud versioon tegelikust elust ega võta arvesse inimestevahelist mitteverbaalset suhtlust. Ülitundlikud inimesed suudavad sageli veeta teineteise seltsis täisväärtuslikult aega ka vaikides, sõnagi lausumata.
Allikas: TEE TESTI | Kas oled ülitundlik inimene?
Ülitundlik inimene lapsevanema rollis: kuidas saada hakkama?
Ülitundlik inimene: kuus enesekaitse meetodit, mis võivad suhtlemise keeruliseks teha
Ülitundlik inimene: lähedus ja pühendumine võivad tuua kaasa hirmud ja ebakindluse
Introverdist ülitundlikuks: teekond iseenda parema mõistmiseni
