Auli Andersalu-Targo annab raamatus „Kriis – Mis siis!?“ nõu noortele, kuidas olla huvitatud ja motiveeritud tegutsema, kui igapäevaelu tundub üksluine ja tüütu.
„Mul ei ole mingisugust motivatsiooni koolitöös osaleda. Mida teha?“
-
Katsun mõelda, kas see võib tulla sellest, et mul on üldiselt vähem tahtmist asju teha, olen viimasel ajal vähe maganud või ei liigu piisavalt. Kui ka tuju on halb olnud, siis räägin sellest perearstiga või kirjutan Peaasi.ee nõustajale. Kui koolis on ebameeldivusi, palju järeltöid, kiusamist, mõni õppeaine, mis on liiga keeruline, siis räägin sellest vanemate või õpetajatega.
• Mõtlen läbi, kas leidub midagi, millel ma koolitöös mõtet näen ja keskendun rohkem sellele.
• Meenutan, kas olen ka varem ennast nii tundnud ja kui olen, siis kuidas see tunne on mööda läinud. Vahel võib see ise üle minna, vahel on hea vabal ajal midagi mõnusat ja head tuju tekitavat teha. See võib ka kooliellu edasi kanduda.
Vahel on raske ennast motiveerida, sest ollakse väsinud või kurnatud. Mõnikord seetõttu, et ei ole harjumust ennast ise tegutsema panna, kui keegi teine ei ütle, mida teha. Vahel tunduvad kohustuslikud tegevused lihtsalt mõttetud. Kui tegu on viimase variandiga, siis on hea mõelda natuke laiemalt. Kooliskäimise mõte võib olla ka omaealistega suhtlemine, aju treenimine, see, et saame kunagi rohkem ise otsustada, mida teha, kui oleme omandanud piisavalt hea hariduse. Motivatsiooni üle võiks arutleda näiteks koolipsühholoogiga.
Toon siin ühe mõttena välja rutiini teema. Ole hea ja palun koosta endale päevaplaan, nädalaplaan ja aastaplaan koos pingutuse ja pausidega. Mõtle nii, et koolipäevad peaksidki olema nende tegevuste jaoks, mis on kohustuslikud, ja nädalavahetus võiks olla rohkem puhkamisele keskendumise aeg. Ma tean, kui raske on korraldada pikalt puhkamise aega, sest koolikoormus on suur, kuid siiski on oluline planeerida ja konkreetselt kirja panna aeg, mil puhkad. Kui sa oled endale sellise nädalaplaani paika seadnud, siis mõtle, kuidas saaksid oma päeva alustada sulle sobival moel. Mõtle läbi, mis on need tegevused või rituaalid, mis aitavad sul koolipäevale keskenduda, ja päeva teises pooles, kui töine osa on läbi saanud, võiksid teha midagi täiesti teistsugust, mis erineb koolipäeva vaimsest pingutusest. See võib olla näiteks trenn või huviring, jalutamine, sõpradega suhtlemine, lõunauinak enne koduste ülesannete tegemist. Planeeri teadlikult väike päeva- ja nädalaplaan, pannes see kirja kas paberile või telefoni. Väga oluline on hoida meeles, et sa ei keskendu ainult kohustustele, vaid igas päevas on midagi meeldivat, midagi sellist, mida sa päriselt tahad teha. Toeks võib olla ka see, kui paned oma aastaplaanis juba varakult koolivaheaegade või pikkade nädalavahetuste juurde unistusi ja soove, mida sel ajal teha tahaksid.
Palju pisikesi pause
Olen läbipõlemise ennetamiseks soovitanud õpilastel meelde jätta kolme P-tähe põhimõtte – Palju Pisikesi Pause päeva jooksul. Palju tähendab seda, et pause peaks olema üsna sageli, kas iga poole tunni või 45 minuti tagant. Need ei pea olema pikad, piisab ühest kuni viiest minutist, mil sa katkestad pingutust nõudva tegevuse ning lähed kuskile mujale, teise ruumi või korraks õue, vaatad aknast välja, kodus olles tegeled veidi aega lemmikloomaga, kui ta olemas on. Kui sulle maitseb tee, tee endale vahepeal üks tee või muu meelepärane jook. Selliseid pisikesi pause vajab aju puhkamiseks, et saaks paremini asju meelde jätta ja salvestada seda infot, mida sa just oled õppinud. Kui lühikeste pauside tegemine juba õnnestub, siis edasi planeeri igasse päeva mitu 5–10 minuti pikkust pausi, mille jooksul võid lugeda raamatust ühe peatüki, teha sirutus- ja venitusharjutusi, kuulata paar laulu, teha endale väike eine, suhelda sõpradega. Nädalaplaani oleks vaja planeerida pikemaid puhkepause, mis kestavad rohkem kui 15 minutit. Sel ajal saad süveneda millegi muu tegemisse, mis ei ole sinu igapäevane koolitööde pingutus.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
