Piirid teevad su vabaks. Olen terapeudina töötanud üle neljateistkümne aasta. Keegi ei tule teraapiasse teadmisega, et tal on probleemid piiridega. Kui inimene tuleb, räägib ta endast hoolimisest, konfliktidest teiste inimestega, suutmatusest oma aega juhtida, või murest, et sotsiaalmeedia mõjutab ta emotsionaalset seisundit, kirjutab Nedra Glover Tawwab oma raamatus „Pane paika oma piirid“.
Kui ta on lõpetanud oma loo kibestumisest, kurbusest, üleväsimusest ja kaassõltuvusest, ütlen leebelt: „Teil on probleemid piiride kehtestamisega.“ Ning sellele järgneb töö, mille käigus selgub, kuidas piire on rikutud, kuidas neid tuleb kehtestada ja neist teistele teada anda, ning kuidas tagajärgedega toime tulla. Jah, enesekehtestamisest tuleneval ebamugavus- ja süütundel on omad tagajärjed.
Olen hakanud Instagramis kajastama piiride kehtestamisega seonduvaid teemasid. Postitus, mis kandis nime „Märgid, et sa vajad piire“ (Signs That You Need Borders), levis nagu kulutuli.
MÄRGID, ET SA VAJAD PIIRE
• Sa tunned end ülekoormatuna.
• Sa lähed närvi, kui keegi palub su abi.
• Sa väldid kõnesid ja muud suhtlust, kui kahtlustad, et kontakti otsija võib sinust midagi tahta.
• Sa räägid, kuidas sa aitad teisi, aga ei saa midagi vastu.
• Sa tunned, et oled läbi põlenud.
• Sa unistad sageli sellest, kuidas sa kõik jätad ja ära põgened.
• Sul pole enda jaoks kunagi aega.
See, kuidas inimesed mu postitustele reageerivad, räägib sellest, kui väga nad piire vajavad. Saan pidevalt sõnumeid: „Probleem piiridega. Aidake!“ Ma vastan iga nädal Instagramis laekunud küsimustele ja 85 protsenti neist puudutavad piire. Inimesed küsivad näiteks selliseid asju:
„Mu sõbrad joovad end iga nädal täis ja ma tunnen end nendega koos olles ebamugavalt. Mida teha?“ „Ma ei suuda ära öelda oma vennale, kes kogu aeg mult raha laenuks küsib.“ „Vanemad tahavad, et ma pühadeks koju läheksin. Aga mina tahan oma elukaaslase vanemate juurde minna. Kuidas seda neile öelda?“
Kõigile Instagramis saadetud küsimustele ma vastata ei suuda. Inimestel on üha rohkem ja rohkem küsimusi seoses suhetes tekkivate kommunikatsiooniprobleemidega. See on justkui üks suur ja põhjatu kaev! Mõistsin, et ainus võimalus suuremat hulka inimesi aidata, on kirjutada raamat. Siia kogutud strateegiad ei pärine ainult mu tööst klientidega – olen ka ise selle teemaga peaaegu kogu elu kimpus olnud. Kuna ma tegelen sellega ise igapäevaselt, siis mõistan elutervete piiride kehtestamise vajadust täiesti isiklikul tasandil.
Peaaegu iga päev küsin ma oma Instagrami-stooris inimeste arvamust. Avaliku arvamuse küsimisest on saanud lõbus viis oma kogukonda tundma õppida. Mõnikord on tulemused šokeerivad. Näiteks ma küsisin, kas isale pandud ootused erinevad ootustest ema suhtes, mille peale üle 60% vastanutest ütles ei. Mind see rabas, sest emad (ja mina sealhulgas) räägivad väga sageli, kuidas emadele pandud ootused on palju suuremad. Minu Instagrami jälgijate arvates paistavad aga vanemad olevat võrdselt olulised. Olen neid arvamusküsitluste küsimusi ja vastuseid kõikjale siia raamatusse laiali puistanud.
Nagu paljud teisedki, olen ka mina avastanud, et kõige keerulisem on piire kehtestada oma pereringis. Igas peres on reeglina olemas vaikimisi reeglid. Kui tahad end süüdi tunda, hakka pereringis piire seadma.
Meie peres oli tavaline, et kui ema autos suitsetas, olid auto aknad kinni. Joseph hakkas kümnendas klassis meiega koos kooli sõitma ja tegi midagi imelist. Ta istus autosse ja keris akna alla. Ja otsekohe ei matnudki enam hinge. Kuni selle hetkeni ei olnud ma kunagi tulnud selle peale, et mul on valikuvõimalus. Sel hetkel toimus minus mingi krõks, mis ütles: „Kui sulle miski ei meeldi, tee midagi, et olukorda muuta.“ Olin seni eeldanud, et pean aktsepteerima ka neid asju, mis mind häirivad. Pigem lämbusin passiivse suitsetajana tossu sisse, kui et tegin akna lahti, et värsket õhku hingata. Pelgasin, et piiri kehtestamine pahandab ema. Ja see on kõige suurem põhjus, miks inimesed piire ei sea: nad kardavad, et keegi nende peale pahaseks saab.
Hirm ei rajane faktidel. Hirm võrsub negatiivsetest mõtetest ja lugudest, mida me oma peas keerutame. Joseph muutis minu mõtlemist. See, kuidas ta selle piiri kehtestas ja kuidas see vastu võeti, sai minu jaoks aluseks ise selliseid – ja veelgi keerulisemaid – piire kehtestama hakata.
Suitsetamise teemal oleme saavutanud rahu. Alustuseks hakkasin samuti autoakent lahti keerama. Seejärel palusin kodus tal minu toas mitte suitsetada. Nüüd, täiskasvanuna, kehtestan oma kodus oma reegleid. Enesekindlalt ütlen talle: „Palun ära toas suitseta. Õues on selleks kindel koht.“ Ema austab mu piire ja on avatud dialoogiks juhul, kui ta neist üle astub.
Tänu piiride kehtestamisele on meie suhe paranenud. Aja jooksul on piiride seadmine muutunud üha mugavamaks. Kui ma muretsen, mida ema öelda võib, mõtlen kõigile neile ootustele ja reeglitele, mis temal minu suhtes on. Teiste inimeste piiridega arvestamine aitab mõista, et suhetes on vägagi okei omada ka ise ootusi. Süütunne ei näri mind enam, kui ma emaga teatud reegleid paika panen. Ma ei pelga enam ta reaktsiooni. Kuigi ta on täiesti teadlik minu piiridest, pean talle neid aeg-ajalt ikkagi meelde tuletama või piire nihutama, et ise endast hoolida sedamööda, kuidas ma ajas muutun ja arenen.
Piiride seadmine pole kerge, eriti inimestega, keda me armastame. Väljavaade kedagi pahandada tundub palju jubedam kui mõni ebameeldiv vestlus. Kuid oh kui paljusid suhteid oleks ma suutnud päästa sellega, kui ma vaid midagi öelnud oleks! Mõnikord oli tegu suure asjaga: „Ma ei taha sinuga koos olla, kui sa purjus oled.“ Ja teinekord päris väikestega: „Palun võta tuppa tulles saapad jalast.“ Kuid olulised on mõlemad.
Inimesed ei tea, mida sa tahad. Sinu asi on neile seda öelda. Selgus päästab suhteid.
Toon selles raamatus välja konkreetsed asjad, mille abil saate kindlaks teha, millistel puhkudel teil probleemid piiridega tekivad, kuidas sellest teistele teada anda ning kuidas samm-sammult olukorda tegudega korrigeerida. Protsess pole alati sujuv ning oma soovide ja vajaduste väljendamine võib alguses väga keeruline olla ning tagajärjed mõjuda raskelt. Kuid mida enam sa seda praktiseerid, seda kergemaks läheb – eriti kui koged protsessiga kaasnevat meelerahu.
PÕHJUSED, MIKS INIMESED SU PIIRE EI AUSTA
• Sa ei võta ennast ise tõsiselt.
• Sa ei nõua teistelt vastutuse võtmist.
• Sa vabandad oma piiride pärast.
• Sa oled liiga paindlik.
• Sa räägid segaselt.
• Sa pole oma piire selgelt väljendanud (need eksisteerivad vaid su peas).
• Sa eeldad, et piisab, kui sa ühe korra neist teavitad.
• Sa eeldad, et teised saavad sinu käitumise põhjal ise aru, mida sa vajad ja tahad.
Mul on juba viisteist aastat olnud au aidata inimestel mõista nende suhteid ja astuda samme elutervemate suhete suunas. Et sulle paremat aimu anda, kuidas piiride teema igapäevast elu mõjutab, olen sellesse raamatusse pikkinud erinevaid kliendilugusid ilukirjanduslikus võtmes. Tagamaks inimeste anonüümsust, on kõik nimed ning viited äratundmist võimaldavatele faktidele ja detailidele muudetud. Loodan, et sa tunned end neis ära ja saad nende abil õppida oma suhteid muutma.
Mõnikord me teame, et on vaja piire kehtestada, aga me ei tea, kust otsast alustada. Siit raamatust on võimalik lugeda, milleks on piirid kasulikud ja kui raske on toime tulla ootustega, kui palju teised sind suhetes väärtustavad. Kuna oma vajadusi on sageli keeruline väljendada, annan ka nõu konkreetse sõnastuse kohta. Iga peatükk sisaldab ka küsimusi enesevaatluseks või harjutusi materjali paremaks omandamiseks.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Nedra Glover Tawwabi raamatust „Pane paika oma piirid“.
