Naine kui püha vesi
Naine ei ole ei feminist ega egoist, teda ei ole võimalik ala- ega ületähtsustada. Ta on looja ja loomisruumi hoidja. Aga sama palju on ta ka lihtsalt inimene. Inimene, kes vajab tugisüsteemi, armastust, mõistmist, hoidmist, paid, täielikku vastuvõtmist, seda, et ta oleks kuuldud ja nähtud. See on lihtsalt fakt.
Naine on sotsiaalne olevus. Olgu pere, sõbrannad, töökeskkond või naabrid, naine vajab oma sotsiaalset keskkonda, mille kaudu ennast jagada ja peegeldusi saada.
Pere ei saa olla ainuke kogukond, ema ja naine peab ka väljapoole suhtlema, et osata ja jaksata oma peret päriselt hoida. Kogukond annab jõu ja turvatunde. Selline kogukond, kus valitseb usaldus, toetus, teineteisemõistmine, kus austatakse erilisust. Läbi erinevate kogukondade saab naine lasta oma vetel voolata.
Me oleme siia planeedile Maa sündinud loojate ja vaimolenditena, kogema oma kogemust elust. Kõik see on püha. Kõik sünnib vaba tahte seaduste järgi. Kogeme kõike heas mõttes nii-öelda omas kompotis, valides endale kogemusi. Mõne asja puhul tunneme ära, et seda ei tahagi kogeda, teise puhul aga, et oleme juba kogenud, kolmandat soovime väga kogeda ja saame aru, et seda ei tasu kuhugi järgmisesse ellu edasi lükata.Teadlikkus ja kohalolu, samas jäädes kõige selle juures spontaanseks, on elu kvaliteedi võti.
Vee ja tule tasakaal
Vahel võib olla, et naisena me soovime midagi või unistame millestki nii väga, millele näiteks suurem osa, halvemal juhul isegi kogu meie tugisüsteem seisab halvakspanevalt vastu. Selline olukord on väga keeruline ja hingevaevaline. Võib-olla aitab, kui kujustame end naistena veeks, sest vesi leiab alati tee. Ükskõik kui suur kivi ta teele ette jääb, vesi leiab ikka väikeste niredena möödapääsu. Vesi on tark ja julge. Ta on elu ja vajab ellujäämist.
Vesi on elus, puhas ja selge. Ta puhastab end looduses ise, liikudes, lainetades, voolates. Veel on mälu, vesi teeb kergeks, vesi on olemine ja muutumine, vesi on. Kui valad pühasse anumasse vett, teeb see sind kergeks ja loovaks.Vesi on paindlik, ta võtab alati anuma kuju.
Vesi võib ka hävitada, ühe lainega kõik minema pühkida. Me ei saa vett pooleks murda, aga veelgi võib ühel hetkel solkimisest kõrini saada. Siis tuleb ta üle kallaste. Naised ei ole ainult „ninnu-nännud ja roosad”. Kui vaja, vuhh, ujutavad kõik üle! Kui vaja, panevad tule põlema ja puhastavad mere naftareostusest. Naiselik vägi ja julgus on lihtsalt olla, voolata ja põleda oma õrnuses ja väekuses. Loov naine on see, kes annab toitu, loovust ja peavarju, julgustab ja inspireerib.
Vesi koos tulega on nagu kaks leeki, mis mõlemad voolavad. Tuleleek voolab alati üles ja vesi voolab alati alla. Neil on oma olemus ja ülesanne, yin ja yang. Üldistades võib küll öelda, et naisenergia on yin ja meesenergia yang, aga alati on meis kõigis, nii naistes kui meestes olemas mõlemad energiad. Kui meis midagi tõuseb, siis midagi voolab alla, ja vastupidi. See toimub nii inimsuhetes kui ka iga inimese enda sees. Miski loovutab alati koha millelegi, mis soovib väljenduda.
Liiga tugev tuli kuivatab vee ära. Kui järve ümber laduda tuleriit ja see põlema süüdata, hagu aina juurde laduda ja edasi põletada, siis mingil hetkel kuivab järv lombiks. Kui edasi põletada, kuivab lompki ära, sest see on lihtsalt talumatu. Aga see tähendaks suurt tööd, kogu aeg tuleb puid teha, kütta jne. Isegi kui eesmärk pole järve ära kuivatada, tähendaks see ikkagi suurt tööd. Vahepeal ei peagi soovima ära põletada, aga kui lomp on liiga väike, siis võib see tahtmatult juhtuda ja tulemus on ikka sama. Seda võib naisega juhtuda väljastpoolt tulevate impulsside tõttu, kui ühiskond ja lähedased tema loovenergiat ehk naiselikku veealget liigselt kontrollida tahavad. Oma järve ärakuivamise võib naine ka ise põhjustada, olles pidevas tegutsemises, otsustamises, vastutamises, tubli-olemises, lubamata endale lõõgastavaid, rahulikke hetki.
Tulvaveed võivad hetkega kustutada väga suure tule. Kui öeldakse, et tulega ei mängita, siis palju tähenduslikum võiks olla, et veega ei mängita. Vesi võib hetkega kustutada hiigeltule palju võimsamalt, kui ükski tuli suudaks muuta suurt veemassi.
Tule ja vee tasakaal igas inimeses on parasjagususe teema. Igas naises on nii vett kui tuld, nagu ka igas mehes. Ka mees võib olla oma õrnuses ikkagi väga mehine mees ja naine oma hakkajalikkuses vägagi naine. Võib luua tohutu tsentrifugaaljõuga, ilma et lõhuks. Ilma õrnuseta kontaktis olemata hakkab loovjõud hävitama. Iga inimene peab olema oma õrnusega kontaktis, sest muidu hakkabki peale põletamine ja üleujutamine. Kui energia on kantud hoolimisest, toetusest ja armastusest, siis võib maailmas ära teha uskumatuid tegusid!
Mis puudutab usaldust nii naiste, meeste kui elu suhtes laiemalt, siis see on tõesti meie, naiste asi usaldus taastada ja see ära tervendada. Meie saame teha esimese sammu, mõista ja andestada, sest meie kanname oma üsas igat inimest, kes siia ilma sünnib.
Tasakaalu otsimine, leidmine ja säilitamine on suuresti naiste käes, see on naise kui sünnitaja ja ruumihoidja vastutus.
Mulle tundub, et selleks, et kogukondi enda ümber tervena hoida, on vaja väga teadlikult tekitada endale oma aega ja ruumi. See võib teatud eluetappidel raske olla, näiteks kolmekümnendates eluaastates, kui esikohal on majapidamine, pangalaenud, lapsed ja karjäär, aga samas ilma oma ruumita kaotame kontakti oma ürgse elemendi veega.
Naisel on vaja olla vahepeal järv. Järv, kes lihtsalt puhkab ja on. Järv peab saama tasakesi oma pesas loksuda.Naisel peab olema enda jaoks sellist aega, mil keegi ei oota temalt mitte kui midagi. Selle aja eest ei peaks naine üldse aru andma, mitte kellelegi. Ta võib sel ajal väga vabalt ka kodu ja lastega tegeleda, aga mitte paratamatusest või rutiinist, vaid ainult siis, kui see ongi tema enda valik sel hetkel. Aga ta võib minna lihtsalt jalutama, teadmata kuhu jalad viivad. Ei pea isegi kuhugi „kohale jõudma”, selgus ja selginemine, suurem järvesilm iseenda sees võib tekkida ka teel olles. See on tasakaalu loomine.
Laukajärv, sügav, tume ja mõõtmatu
su vesi on puhas ja pehme
olgugi et turbaruske ja läbipaistmatu.
Paljud kardavad sind
sest nad ei tea, kus sa lõped
Sind peetakse ohtlikuks
aga andesta neile –
nad lihtsalt ei oska veel
usaldada.
Sinuga saavad tuttavaks vaid kõige söakamad
kes on järgnenud oma sisemiste
virvatulede maagilisele helgile,
kõrvalseisjate hoiatustest hoolimata
istunud kuuvalgel ööl su kallastel
silmitsi omaenda hingega,
nad on nutnud sinu magedasse vette
oma hingevalu ja -vaevad.
Ainult need, kes julgevad näidata oma haavatust
on sedavõrd tugevad
et peavad kohtumise sinuga vastu ja mõistavad –
sa ei kisu kedagi põhja
vaid avad oma püha veesilma ja
vaikselt loksub sinu laulust kurvale lohutust,
armastajale soojust ja elu.
Autor: Kristina Paškevicius
Allikas: Mirjam Hakkaja, Kristina Paškevicius, Katrin Saali Saul “Elu puudutus”, kirjastus Pilgrim
