Lühidalt kokku võttes on inimesel siin maailmas neli ülesannet. Esiteks õppida meelde tuletama, kust sa pärit oled. Kas Plejaadidelt, Orionilt, Siiriuselt? Päikesesüsteeme on mustmiljon. No ei ole me puu otsast alla tulnud. Me ei ole puu otsa roninudki. Meid on loonud kõrgemad tsivilisatsioonid ja see info on alateadvuses ehk Akaši kroonikas ehk arhiivis kõik olemas. Mitte midagi ei ole kaduma läinud ning kui tahad teada saada, küsi ainult. See on omaette suur ettevõtmine ja harjutamine, kirjutab Mai-Agate Väljataga oma äsja ilmunud raamatus „Minu elu ja lugu“.
Teine ülesanne on arendada oma aju. Sa lood siin elus aju energeetilise võrgustiku ja kui uuesti sünnid, kasvatad selle võrgustiku sisse võimekama aju.
Kolmas ülesanne on õppida tundma oma tundeid, mis on meie loomejõud. Mina tegelengi sellega. Kuidas tunnete ja emotsioonidega hakkama saama, kuidas neid muuta, luua, kustutada ja nii edasi. Ühesõnaga: kuidas loomejõududega luua niimoodi, et ise oled rahul ja teised ka on rahul. Minu eluülesanne ongi õpetada inimesi tunnetega toime tulema. See on väga oluline oskus.
Keegi naine rääkis mulle sellise loo. Ta istus oma viieaastase lapsega söögilauas ja järsku ütleb laps: täna kaks aastat edasi on isa matused. Naine muidugi ehmatas õudselt ära ja küsis minult, mida ta peab nüüd tegema. Ma ütlesin, et nüüd peab ta hakkama tähele panema oma hirmu tuleviku ja mehe surma suhtes, aga mehele ei tohi sellest rääkida, sest kui inimene teab oma surmakuupäeva, siis ta võib lüüa käega ja jätab tegemata asjad, mida muidu oleks kogemuse saamiseks teinud. See ongi põhjus, miks inimene ei pea oma surmakuupäeva teadma. Muud ma ei osanudki talle öelda, kui et pangu tähele oma tundeid, mida see teadmine tekitab, ja tegelgu nende tunnetega. Kui tunned hirmu, siis ütle: mina kogen praegu hirmutunnet mehe surmakuupäeva pärast. Energiate muutmisega võib õnnetuse isegi ära hoida.
Neljas ülesanne on õppida tingimusteta armastust. See tähendab oskust vaadelda kõiki inimesi erapooletult. Praegu me susiseme, oleme vihased ja vaenutseme, saamata aru, et teeme sellega kahju endale, mitte kellelegi teisele. Oi jummel kui palju aega on sinnani, kuni inimesed tingimusteta armastuse selgeks saavad. Toon lihtsa igapäevase näite.
Praegusel ajal on palju armukesi ja öeldakse, et ilm on hukka läinud. Ei, ilm ei ole selles mõttes hukka läinud, et palju on armukesi. See on selleks, et inimene õpiks tingimusteta armastust. Kas sa julged oma abikaasale öelda, et ma armastan sind tingimusteta ja luban sul vaadata võõraid naisi või luban sul vaadata võõraid mehi? Ma ei sea sulle tingimusi. See ei olegi nii lihtne.
Näiteks jooksis minu juurde mees ja ütles, et naisel on armuke. Ma ütlesin, et praegu on niisugune õppetund, et õpitakse tingimusteta armastust. Kui sina nüüd oma naist armastad, kas sa lubad tal olla armunud sellesse teisesse mehesse? Kuradi raske on, vastas ta. Ütlesin, et tee see armukadeduse tunne ringi ja luba naisel käituda selle armukesega nii, nagu tema käitub. Ja ta oli lubanud siis naisel olla armukesega. Ma ei mäleta enam, kaua naine armukesega oli, aga tuli siis koju tagasi ja ütles, et armastab ikka oma meest. Läks aega mööda ja jooksis see naine minu juurde: mu mehel on armuke. No näed, nüüd on sinu kord armukadeduse tunne ringi teha. Andsin naisele sama nõu ja läks seegi kord nii, et mees tuli tagasi ja ütles, et armastab ikka oma naist.
Mõlemad tegid katse läbi ja nüüd on see suhe nii auväärne, usalduslik ja soe, et paljud ei jõua selleni järgneva saja aasta jooksul. Nii et tingimusteta armastuseni jõudmine võtab inimkonnal veel palju aega, ainult üks väike protsent on praegu selleni jõudnud. Omandiinstinkt on inimestel veel väga tugev. Tegelikult ei ole aga mitte keegi mitte kellegi oma.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
