Nädala Alkeemik: INGVAR VILLIDO

Babadži krija jooga meistrina esindab Ingvar Villido Eestis iidset joogaliini, mis on olnud aastatuhandeid tuntud vaid India suurte joogameistrite väikeses ringis.

Miks inimesed hävitavad oma elusid, kuigi kõik tegelikult sooviksid õnnelikud olla?

Tihti ei teatagi miks midagi endale või kellelegi teisele tehakse. Tekib impulss ja tehakse ära. Hiljem mõeldakse selle üle. Järele mõeldes tekivad esmalt õigustused või kahetsused ja siis järgnevad tundelised emotsioonid. Nii see käibki lõputult ringiratast.

Enamasti on sellised tegevused enesekesksed ehk laias mõttes – “mina” on alati esikohal. Vahest see ei paista lihtsalt välja, sest on nii peen. Ja nii me teemegi teistele või enesele head, et tunda end hästi, või karistame teisi või ennast, sest enda arvates peab meile igal juhul õigus jääma.

Sellise käitumise põhjuseks on teadlikkuse puudumine. Me ei tea, mis toimub teistes ega ka meis endis. Tundub, nagu teaks, kuid praktiliselt ikkagi ei tea.

Miks me kannatame?

Kannatuste põhjus on sama, mis takistab meid õnnelik olemast – üks ja ainus – teadlikkuse puudumine. Meie kõigi elusid juhib tegelikult vaid kolm soovi: olla keegi, teada ja olla õnnelik. Need peened varjatud jõud juhivad kõiki elusolendeid ja sunnivad tegutsema. Kuid sellisel viisil ei ole ometi keegi veel saavutanud püsivat olemist, teadmist ja õnnelikkust. Nii pingutatakse ja tegutsetakse kolme linnu kinni püüdmiseks. Korraks saadakse mõni ehk kätte ja siis ta juba lahkubki. Järgneb uus püüdmine, kättesaamine ja ta lahkub taas – nii see kordub. Kannatus tekib, kui lindu kelle peosolek sulle rahuldust pakkus, hetkel käes enam ei ole.

Neid kolme väärtust püütakse omandada keskkonnast, kus puudub nende tegelik stabiilne seisund. Ma tahan rõhutada, et iga elusolend on allutatud kolmele soovile hoolimata sellest kas seda teatakse, usutakse või mitte. Need jõud on evolutsiooni aluseks.

Kannatused lõppevad ainult ühel juhul – kui inimene leiab püsiva olemise, teadmise ja õnnelikkuse.

Mis või kes meie elu juhib?

Elu on keerukas kompleksne protsess, mida juhivad erinevad protsessid. Iidse aja teadlased on öelnud, et nende protsesside areng on lõputu seni, kuni indiviid avastab püsiva olemise, teadmise ja õnne.

Osad protsessid on ilmselgelt nähtavad, kuid enamus märkamatult peened. Näiteks iseloomu võib näha. Aga see pole “üks tükk”, vaid koosneb omakorda alakompleksidest. Alakompleks omakorda alakompleksidest. Selliselt süvenedes jõutakse konkreetse emotsioonini või mentaalsuseni. Konkreetsel emotsioonil või mentaalsusel on oma alusprotsess ja põhjused. Kõik suured asjad koosnevad alati väiksematest.

Kui protsessid toimuvad sisemaailmas, puudutavad nad rohkem isikut ennast. Aga kui need puudutavad ühel või teisel moel ka teisi, tekib mõjutus, mida ei saa enam lõpuni kontrollida. Sama toimub ka siis kui teised sinuga suhtlevad. Nii tekibki laialdane protsesside areng, mida ei saa kontrollida. Sul on võime tekitada lainet ja seda hetke saad kontrollida, kuid tekkinud laine on väljaspool sinu kontrolli. Ja siis kunagi tuleb seesama peegeldunud laine tagasi sinu juurde ning mõjutab sündmusena.

Eelpool öeldu valguses ei ole tagajärjed nii olulised. Loogika ütleb – kui poleks vastava protsessi algust, poleks ka vastavat tagajärge. Sama loogika järgi õpetan, kuidas vabaneda algusprotsessidest oma sisemaailmas.

Kas hea elu on Jumala kink, kus ta premeerib “häid uskujaid hea eluga”?

Elu kui protsess – see on väljunud indiviidi kontrolli alt ja paisanud ta näilisesse juhuslikkusesse. Kuid see ei ole nii.
Iga inimene on ise ära teeninud selle, milline tal käesolev elu on. Jumal annab elu kujundamiseks ressursid, mida indiviid kasutab. Mida külvad, seda ka lõikad, kusjuures  kasvuks ja küpsemiseks vajaminev ressurss on sulle antud.

Kas üldse peaks uskuma ja kui, siis millesse?

Usk aitab kas hoiduda või poolehoiduda. Ja enamasti on see sätestatud mentaal-emotsionaalsete kompleksidega ning me ei teagi praktilisi põhjuseid. Mina eelistan kasutada praktilist teadmist, mitte usku.

Millest tekib karma?

Karma on põhjuse ja tagajärje seadus, mis kuulub iga indiviidi juurde ehk on personaalne. Karma seadus on vääramatu. Käesolevat elu kujundavad eelmise elu küpsenud viljad. Selle elu viljad kujundavad järgmise. See kestab seni, kuni inimene väljub sellest rattast.

Üldiselt võiks öelda, et karmat kujundavad eelkõige indiviidi harjumuslikud kompleksid ehk iseloom. Eriline roll on siin tundelistel emotsioonidel. Mentaalsus on sekundaarse tähtsusega.

Kas karma on muudetav?

On. Seda võib teha isik ise, kuid ta peab omandama selleks vajalikud teadmised ja oskused. Kui ta laseb seda teadlikult muuta, siis selleks peab olema pädev isik. Näiteks selline, kes teab minevikku, olevikku ja tulevikku ja teab muutmise teid. Ma ei ole kindel, et selliseid inimesi on tänapäeval lihtne leida. Ja kas neid üldse on. Neid, kes arvavad olevat, on arvatavasti palju rohkem.

Kas emotsioonid ikka on meie poolt hallatavad? Miks siis ometi aastatuhandeid inimesed selleni jõudnud pole ja endiselt vaid reageerivad?

Jah, on väga lihtsalt hallatavad. Selleni pole laialdaselt jõutud mitmetel põhjustel: emotsionaalsust peetakse normaalseks elu juurde kuuluvaks iseenesest mõistetavuseks; tegevustes on meid õpetatud keskenduma enamasti välistele asjadele ehk pidama neid olulisemaks samal ajal seespool toimuvast; usk, et inimene on tervik; usk, et inimene ei saa end ise muuta ja et selleks on vaja kedagi teist; usk, mis väidab meid olevat luust ja lihast jms. Kokkuvõttes – praktiline teadmatus.

Kas emotsioone haldama õppides suudame muuta oma karmat?

Jah.

Lääne psühholoogias valitseb kinnisidee, et emotsioonid pole tahtele allutatavad, mõtted aga on ratsionaalsed ja seega tahte poolt kontrollitavad. Kas see on ikka nii ja kui mitte, siis kuidas seda kõige lihtsamalt inimesele tõestada?

Minu ja ka teiste kogemused, kes on saanud vastava praktilise ettevalmistuse, näitavad, et emotsioonid alluvad tahtele väga kergelt. Mõtted aga ei pruugi üldse olla ratsionaalsed. Sõltub muidugi, mida sõna ratsionaalne all silmas peetakse. Mõtete päritolu on mälu. Mälu säilitab informatsiooni toimunust. Sealt üleskerkiva informatsiooni ja olevikus hetkel toimuva vahel on alati lühike viivis. Mõte on alati hilinenud informatsioon. Ehk kui ollakse keskendunud mentaalsusele, ollakse olevikust alati pisut maas. See on lihtsalt infoks.

Kui reaalajas uurida, mis isiku peas toimub, siis ratsionaalsuse mõiste muutub sootuks irratsionaalsuseks. Mõttetud, asjakohatud kommentaarid, kõige nimetamine kuhu pilk langeb, meenutuste läbielamine olevikus ja tundmine et see on “päris”, hirmutavate ettekujutluste ise loomine jms. Mina seda ratsionaalseks ei nimetaks.

Muidugi mälestusi, mõtteid ja ettekujutlusi on võimalik kasulikult kasutada nii, et nad aitavad igapäevast elu palju efektiivsemalt elada. Aga seda peab eraldi õppima, sest haridussüsteem ei õpeta emotsioonide ja kogu mentaalsuse haldamisest-juhtimisest midagi. Kui teil on mentaalsust kontrolliv tsensor, on teatud osas ka mentaalsuse juhtimine. Kui seda pole, on mentaalsus reaktsioon välisele informatsioonile.

Miks sa nimetad joogat teaduseks?

Jooga, mis ei ole modifitseeritud inimmõistuse poolt, on “pärisjooga”. Joogid ei ole kunagi väitnud, et nemad on selle loonud. Ütlevad, et see anti. Kust siis anti? Joogid ütlevad selle allika kohta Šiva. Aga tavaarusaamise järgi on see taipamine, inspiratsioon, intuitsioon. Tahan siin lisada, et need kvaliteedid ei ole mentaalsusega ega ka emotsionaalsusega üldse kattuvad. Taipamine tuleb või antakse, nagu öeldakse. Tavaliselt mingi küsimuse peale.

Me oleksime endiselt kiviajas, kui kellelegi poleks tulnud taipamisi ja nende rakendusi. Taipamine annab teadmise, mida sa pole tavamõttes enne teadnud, nii et teadmise allikas on täiesti teine ning unikaalse teadmisega.

Pärisjooga on kujunenud küsimustest ja “ülalt tulnud” teadasaamistest. Et maailm on suur ja sügav ning meil palju küsimusi, siis kõike seda uuriti juba ammu nagu ka tänapäeva teadlased seda teevad. Jooga kui teadus sisaldab teadmisi meist enestest, ümbritsevast loodusest piiramatus mõttes, meie tegelikust päritolust ja meetoditest, kuidas sellega suhestuda ja praktiliselt kasutada. Jooga peamine eesmärk on saavutada püsiv olemasolu, teadmine ja õnnelikkus.

Uskumine versus jooga – kumb paremini aitab oma eluga toime tulla ja miks?

Mina olen kaldunud praktilisusele.

Kas jooga teele minek ei tähenda siis loobumist praeguse maailma hüvedest ja naudingutest?

Ei, kuid alati peab olema teadvel karma seadusest.

Kas on olemas üht universaalset viisi, mis aitaks kannatustest vabaneda kõigil inimestel olgu nad mis veendumustega tahes?

Tehke teistele head, tingimusteta.

Paljud käivad kursustelt kursustele õppides iga kord midagi juurde. Sinu kursused nagu sa väidad ei anna juurde vaid võtavad ära. Kuidas nii saab inimest aidata?

Iga inimene on juba teatud mõttes “täis”. Mida rohkem sul on, seda segasemaks asjad lähevad, sest sa ei suuda neid korralikult hallata. Ja kui sa ei suuda hallata, hakkavad need asjad arenema omasoodu.

Igas ühes on rohkelt selliseid “asju”, mida tegelikult ei vajata. Alustage oma majapidamisest. Siis vaadake sisemaailma, kui paljusid seal keerlevaid “asju” poleks tegelikult vaja.

Inimest iseloomustab tänapäeval keerukus – mida suurem see on, seda pingelisem ja segasem, võib-olla ka dramaatilisem on inimese elu.

Lihtsus ei tähenda primitiivsust, vaid vabadust tarbetust keerukusest – elus saab ka selleta väga hästi hakkama.
Kui keerukus hakkab lahtuma, ilmneb uus nähtus – kasvav võime taibata, aru saada toimuvast ja õieti tegutseda.

Millest meie praeguses maailmas inimesed kõige rohkem puudust tunnevad?

Eks ikka ebapüsivatest “olla keegi”, “teada” ja “olla õnnelik” seisunditest.

Hirm ja ebakindlus tuleviku ees – kas need on emotsioonid, millega saaks iga inimene midagi teha või paratamatused, millega me peame leppima?

Need kaks on tihedalt seotud meie süvapsüühika mehaanikaga ja selle ülekandmisega tulevikku läbi ettekujutluste. Ja nendest on võimalik vabaks saada. Seda saab teha iga normaalne inimene ise, olles saanud eelnevad praktilised teadmised ja oskused.

Kas me saame luua oma tulevikku ka siis kui kogu ülejäänud maailm näib kokku varisevat – olgu siis majanduslikult või ökosüsteemina?

Jah, oma tulevikku saab kujundada. Ei tasu unustada tõsiasja, et hoolimata kõigest – sa oled siin ilmas täiesti üksinda. Ja sul on individuaalne suhe kogu ülejäänuga – praktiline paratamatus! Nii et see, mis maailmas toimub, ei pruugigi sind üldse puudutada. Aga vahest puudutab otseselt ja siis tuleb vastu reageerida nii, et see toodaks head.

Mida peaks inimene, kes soovib olla kindel, et tal on tulevik, õppima just praegu?

Tulevik on eranditult kõigil. Iseasi milline. Kui keegi tahab asjast sotti saada, ega õppimisele alternatiive palju ei ole.

Kas Lilleoru kogukonda, mida sa juhid, võiks nimetada tulevikuühiskona minimudeliks?

Ma ei tea seda. Eks teised näevad paremini. See, mida me Lilleorus “kasvatame”, põhineb paljuski neil põhimõtetel, millest just eelpool rääkisin.

Lilleoru rajatavat emamaja on juba praegu meedias nimetatud Uue Ajastu Saatkonnaks. Mida sina, kui seega Uue Ajastu Suursaadik arvad olevat kõige tähtsama praeguses ajahetkes inimeste jaoks?

Ma ei tunne end paraku küll “saadikuna”, kuid sel ajajärgul võiks kõige tähtsam olla ehk hariduse andmine oma sisemaailmas oleva, toimuva ja tehtavate muutuste osas. Kummutada tuleks üleüldine juurdunud teadmine, et inimene ei saa end ise muuta ja et seda peab tegema keegi teine.

Uuri lähemalt 22. septembril algava Ingvar Villido 4-osalise “Enesemuutmise kunsti” kursuste sarja kohta:  http://lilleoru.ee/?module=news&id=5443&set_design=2

Ingvar Villidoga ajas juttu Aigi Vahing