Sa oled üks neist inimestest, kes on asjaliku linnaelu vahetanud millegi hoopis voolavama kasuks. Kust selline mõte tuli ja miks? Kus sa praegu toimetad ja millega tegeled?
Mõte Tallinnast maale kolida kujunes eluliste muutuste käigus ligikaudu seitsme aasta eest. Saatuse tahtel olime hiljuti oma perre mõned lapsed juurde lapsendanud ning seisime silmitsi selliste vajadustega nagu rahulik ja turvaline elukeskkond, ühiseks pereks kasvamiseks sobilik kodu ning lapse vajadusi märkav kool. Muutuse tulemusena on meie nüüdseks elukeskkonnaks Järvamaa metsad, koduks oma ehitatud põhumaja Koordi külas ja kooliks Tallinna Rocca al Mare Kooli Vodja Individuaalõppekeskus.
Algselt linnast maale tulles elasime kogu perega Vodja mõisakooli majas ning töötasime ja õppisime sealsamas koolis. Samaaegselt kujunes võimalus leida ka päris oma kodukoht ja tõeliselt südamelähedane töö. Mu abikaasa häälestus mobiililevi projekteerimiselt ümber loodussõbraliku elukeskkonna loomisele ning loodusehitusele (põhumajad, savikrohvid, puidu taaskasutus jm) ning tänaseks päevaks on ta selle valdkonna meister ja konsultant.
Minu haridustaustaks on psühholoogia ja eripedagoogika, aga maale kolimisega leidsin kutsumuse loomateraapias: süvenesin hobuste maailma ning ratsutamisteraapia sügavustesse. Peagi saabusid meie hoovile esimesed hobused ja nii see algaski. Tänaseks on meil hobupark juba päris suur: 13 hobust (kui ponid nende hulka lugeda) ja 2 eeslit. Lisaks veel hulk väikeloomi.
Minu igapäevatööks võib nimetada ratsutamisteraapia psühhosotsiaalset suunda – seda nii teoorias, praktikas kui reaalse keskuse ülesehitamisel. Teooria osas vormin oma tööd inimeste ja hobustega Tallinna Ülikoolis doktoritööks. Praktika poole pealt on päris palju teraapiatööd nii eraklientide kui Järvamaa Haigla poolt suunatud rehabilitatsiooniteenuse raames tulevate klientidega (psühholoogi/eripedagoogi teenusena).
Teise valdkonnana olen üha enam praktiseerimas nõustamist ja coach’imist hobuse kaasabil, seda peamiselt isiksusliku arengu, juhtimis- ja meeskonnatöö võtmes. Mõne aasta eest loodud MTÜ Equilibre ühe suurema väljakutsena oleme oma kodu kõrvale loomas väikest ratsutamisteraapia keskust põhust maneeži, pargi ja metsaradadega – nii et tööd jagub.
Mida kujutab endast hobuteraapia? Kust see pärineb ja millest inspireerituna tekkis, ning kuidas teraapiliselt toimib? Millega ikkagi täpselt on tegu – kas suhtled hobustega neid kammides või kihutad ratsutades oma mured välja?
Ametliku terminina on Eestis kasutusel sõna ratsutamisteraapia. Tihti kasutatakse ka sõna hipoteraapia, mis Euroopa kontekstis tähendab eelkõige füsioteraapiat hobuse abil. See, millega ratsutamisteraapia puhul täpsemalt tegu on, sõltub üleni sellest, kes seda tööd teeb: kas füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed, psühholoog või eripedagoog. Igaühe töö spetsiifika on erinev ning hobune kaasatakse teraapiaprotsessi rikastava tegurina töösse.
Kust see kõik pärineb? Hobuse ja inimese koostöö ulatub aastatuhandete taha ning selle võimsa looma mõju inimhingele täheldati juba antiikajal. Mõneti on tore mõelda, et tänapäeva meditsiini isaks peetud Hippokrates tähendab tõlkes hobuse väge. Hilisemast ajast võib välja tuua, et näiteks I maailmasõja ajal täheldati Inglismaal ratsutamise positiivset efekti puuetega inimestele ja soovitati seda invaliidistunud sõduritele. Eks see eraldiseisva teraapiasuunana saigi alguse eelkõige füsioteraapiapõhise taastusravi meetodina.
Samas on psühhosotsiaalne töö hobuse abil maailmas üha enam au sisse tõusmas. Seda valdkonda nimetatakse enamjaolt Equine Assisted Therapy and Learning – tõlkes “teraapia ja õppimine hobuse abil”. Ka üks suuremaid ratsutamisteraapia organisatsioone maailmas FRDI Federation of Riding for the Disabled International – sisulise tähendusega “puuetega inimeste ratsutamine” on lähiajal ametlikult muutmas oma nime ning uueks sõnaühendiks on HETI Federation of Horses in Education and Therapy International – sisulise tähendusega “hobused õppe- ja teraapiatöös”. Üha enam nähakse seda tohutut psühhosotsiaalset kasutegurit, mida hobustega töötamine võimaldab.
Kui nüüd eesti terminoloogia juurde tagasi tulla, siis sõna “ratsutamine” on kohati väga eksitav. Näiteks minu töös on väga vähe tegu ratsutamisega. Suur osa tööst toimub saduldamata hobuse kõrval jalutades ja harjutusi tehes või siis looma kõrvalt juhtides. Fookuses on sotsiaalsed oskused, empaatiavõime, kehakeel, eneseteadlikkus, juhtimisoskused jms. Kui hobuse selga minnakse, on tegu pigem tunnetusliku kehatööga eneseteadlikkuse arendamise eesmärgil, seda enamasti ilma sadulata ja sageli ka hobust ise juhtimata.
Kuidas hobuteraapia täpselt toimib, mis on selle fenomen? Mis on see miski, mis inimesed viib paranemisseisundisse? Kuidas saab hobune peegeldada inimese enda seisundit ning kuidas selle teadmisega edasi töötatakse?
Ratsutamisteraapia fenomen peitub väga paljudes aspektides, mistõttu võib öelda, et tegu on holistilise lähenemisega. Mõjutatud saavad nii füüsiline, emotsionaalne kui intellektuaalne/vaimne tasand. Kuidas? Suur ja väärikas loom ei jäta reeglina kedagi “külmaks”, midagi see inimene siiski tunneb – olgu tegu imetluse, uhkuse või hirmuga. Nii maapinnal töötades kui hobuse seljas viibides on kogu inimese füüsis aktiivselt töösse kaasatud. Ning ilma tähelepanu ja keskendumiseta on keeruline edasi jõuda. Lisaks veel kõikide meelte aktiveerumine.
Inimese seisundit peegeldab hobune läbi oma peene taju ning hobuse instinktiivne käitumine osutub meile suurepäraseks õppevahendiks. Hobused peegeldavad temaga kontaktis oleva inimese füüsilist ja emotsionaalset seisundit, reageerides tema tunnetele ja käitumisele. Iseenda käitumist muutes näeb inimene kohest muutust ka hobuse käitumises. See võimaldab tundma õppida oma võimeid suhtlemisel teise osapoolega, mõista oma suhtumise ja tegude mõju elulistele protsessidele. Hobune on oma olemuselt jäägitult aus ning ta on suuteline õpetama ka inimest olema aus, eelkõige iseenese vastu. Teda ei saa “ära osta”.
Milliste murede puhul on töö hobustega eriti tõhus?
On see mõeldud pigem isiklike- või pereprobleemide, töö- või terviseprobleemide lahendamiseks?
Lähtudes oma töö põhimõttest on minu arvates alati võimalik kõigele saada leevendust. Mis ei tähenda sugugi, et tegu on “imeravimi” kui sellisega. Töö iseendaga – on see imeravim. Probleemid tekivad, kui me ei ole tasakaalus. Kui me pole kontaktis oma tegelike vajadustega ja sisemise tarkusega. Alati on võimalik paotada uks oma hinges ja puudutada neid teemasid, mis seni on osutunud liiga valusaks või ebamugavaks. Probleemi teadvustamine võimaldab lahenduste tekkimist. Sealjuures on hobune ausaks ja hinnanguvabaks kaaslaseks, kes vastavalt vajadusele esitab sulle väljakutseid või toetab ja kannab sind oma ühe, kuid eheda hobujõuga.
Kas hobuteraapiat saab teha omal käel või peab selleks olema spetsiaalselt treenitud hobune ja juhendaja?
Seda tuleb ikka õppida ja loomulikult peab hobune olema tööks sobilik ning eelkõige turvaline. Pooletonnine loom ja võõras klient – see on ikka suur vastutus. Ratsutamisteraapia idee on selles, et enne ollakse juba õppinud terapeudiks ja inimestega töötama. Mis valdkonnas, on iseasi: füsioteraapia, tegevusteraapia, kõneteraapia, psühholoogia, eripedagoogika vms. Seejärel omandatakse hobuse kaasamise tarkus, et oma senist teraapiatööd täiustada. Mis laadi tööd siis koos hobusega tegema hakatakse, sõltubki sellest, mil moel on kogu protsess üles ehitatud. Siit tulenevad ka vastavad nõudmised hobuse treenitusele/koolitusele/iseloomuomadustele.
Oluline on ära märkida, et ratsutamisteraapia puhul on olemas vastunäidustusi – nii terviseprobleemide kui käitumishäirete poole pealt. Selle kõigega peab olema terapeut kursis. Mistõttu võib lugeda veel üheks vastunäidustuseks teraapiat läbi viiva isiku vastava erihariduse/teadmiste/oskuste puudumine, ebasobilik hobune, varustuse ja vahendite puudumine ning turvalisuse puudumine.
Mida hobune sellest kõigest saab? Ja miks just hobune, mitte koerad-kassid, lehmad-lambad, linnud-kalad? Kas hobune on eriline loom ja kui jah, siis miks? Või on iga loom väga eriline?
Miks just hobune? Nagu eelnevalt juba jutuks oli, on töö hobusega äärmiselt holistiline lähenemine. Kassi või koera või mõne muu looma puhul ei tule väga paljud aspektid kas üldsegi mitte või mitte sellisel määral esile. Iga loom võib mõjuda inimesele teraapiliselt, loodus tervikuna ju seda teebki, kuid hobust saab kaasata oluliselt enamatel puhkudel väga eesmärgipäraselt, olgu tegu siis füüsilise, emotsionaalse või vaimse mõjutusena. Saame õpetada mitmeid oskusi – sotsiaalsetest oskustest tasakaalu ja keskendumiseni; töötada läbi keha ja jõuda harmoonilise koostöötundeni hinges.
Eelkõige võimaldab sedalaadi tööd hobusega tema põhiolemus: hobune on samaaegselt nii saak- kui karjaloom. Kari tagab hobusele turvalisuse, üksik hobune langeb kergesti “huntide” saagiks. Seega on ta oma olemuselt äärmiselt sotsiaalne loom. Looduslikus karjas kehtib loogika “Omavahel pole probleeme, vaenlane asub väljaspool”. Mis tähendab seda, et kui võtame hobuse karjast välja ja soovime temaga koos midagi ette võtta, tekib tal küsimus: “Oled sa hea juht? Kas tasub oma elu sinu kätte usaldada?” Sest juba meie moodustame temaga omaette väikese karja ja igal karjal on juht. Kui me pole piisavalt “usutavad”, võtab hobune juhtimise üle ja teeb, mida õigemaks peab.
Siinkohal lisandubki oluline aspekt hobuse karjakäitumisest: juhti ei kardeta, vaid austatakse. Karjajuht teenib karja ning ülejäänud valivad vabatahtlikult, kellele järgneda. Seega juhtimine tugineb hobuste maailmas usaldusväärsel ja üheselt mõistetaval juhtimiskäitumisel. Ning meeskonnatöö on neil tõeliselt sünkroniseeritud: näiteks ohu eest põgenemisel koguneb kari kokku ja toimib ühe tervikuna nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, omavahel põrkumata.
Seega pidev “varitsev oht” muudab hobuse väga tundlikuks nii kaaslaste kui keskkonna suhtes. Siit tulevad mängu erinevused kiskja ning saaklooma loogika osas. Sageli käitume meie, inimesed, alateadlikult kui kiskjad. Olles õppinud sel moel ellu jääma, võitlema jõuga, mitte nägema harmooniast tulenevat väge. Hobune annab meile märku, mis signaale me oma olemuse ja käitumisega tegelikult edastame, tuues sageli esile vastuolu meie mõtetes ja tegelikes tunnetes.
Hobuteraapia Eestis: palju on selleks kohti, tegijaid ja võimalusi? Kaua on tegeldud ja millised on tulemused? Kui kellelgi on huvi, siis kuhu pöörduda? Kus saab seda õppida ja kus teraapias osaleda?
Aastatel 2005/2006 oli Eestis võimalus õppida ratsutamisteraapiat Soome õpetajate käe all. Koolitust korraldasid Tartu Ülikooli Spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, Türi Tehnika- ja Maamajanduskool ning Eesti Ratsaspordi Liit. Tegu oli 2-aastase projektiga, mille raames koolitati kaks kursust terapeute ja nende assistente. Reaalselt on sel alal tegutsemas ligi kümmekond terapeuti üle Eesti. Enamus neist on füsioterapeudid, kelle töö spetsiifika erineb suurel määral nt tegevusterapeudi või psühholoogi tööst. Täpsemalt leiab terapeutide kontakte Eesti Ratsutamisteraapia Seltsi kodulehelt http://ratsutamisteraapia.ee/.
Töö tulemustest rääkides saan tugineda eelkõige oma isiklikele kogemustele ja teatud määral kolleegide poolt jagatule. Olen seisukohal, et sedalaadi koostöö hobusega on reeglina tulemuslik, kuid kõik sõltub kliendi motiveeritusest. Seda tööd ei saa teha vastu tahtmist. Inimene peab olema avatud millegi kogemisele, olgu tegu siis füüsilise, emotsionaalse või vaimse kogemusega.
Praegusel hetkel pole Eestis kahjuks võimalik seda teraapiasuunda kuskil õppida, huvilised peavad otsima võimalusi välismaalt. Seda mõtet ma aga kindlasti julgustan. Kuna meile antud õpe sisaldas peamiselt füsioteraapiapõhist ratsutamisteraapiat, tuli mul psühholoogilise suuna esindajana otsida omal käel mööda maailma vajalikke tarkusi ja kogemusi. Peamiselt olen end täiendanud erinevatel Euroopas toimunud hobuteraapia konverentsidel ja workshop’ides ning õppinud Saksamaal nii juhtimiskoolitust kui coach’imist hobuse abil. Kuigi see kõik on olnud üsna kulukas ja energiamahukas ettevõtmine, on tulemus siiski saadud teadmiste, kogemuste ja kontaktide poolest olnud kordi rikkalikum kui oleks olnud kellegi teise õpetlike kogemuste kuulamine loengusaalis. Ka oleme oma MTÜ raames korraldanud päris mitmeid koolitusi Eestis – kutsunud välismaalt kohale kogemustega õpetajaid (Lucy Rees, Sally Tottle, Gloria Pullan, Sirpa Tapaninen). Enamus koolitusi on toimunud HMNi toel.
Kui palju Sinu kuulus vanaisa on sulle oma teadmisi pärandanud – füüsiliselt või energeetiliselt? Kas tunned täna, et kannad edasi Gunnar Aarma poolt õpetatud ja vahendatud iidseid Teadmisi ja Väge? Kui palju oma tänasel teel oled mõjutatud oma vanaisast?
Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Minu lapsepõlv möödus suures osas oma vanaisa lugusid ja jutuajamisi kuulates. Ma arvan, et ajaliselt möödus mu lapsepõlvest praktiliselt pool vanavanemate juures Pärnus. Temalt olen ma õppinud palju, eelkõige suhtumist. Nii iseendasse, teistesse inimestesse kui loodusesse. Kahtlemata on see kujundanud minu maailmapilti, millele kogu mu tänane elu ka toetub. Siiani mäletan lapsepõlves kuuldud lausekatket, et iga taim on elus. Sestsaadik ei ole suutnud ma lilli korjata. Tunnen, et sedalaadi austus elu ees on tänaseks päevaks laienenud kõigele, mis endas energiat kannab.
Vaimne maailm, mõtlemise ja tervise vahelised seosed olid minu jaoks huvitavad juba lapsena. Mäletan, kuidas mulle meeldis kuulata, kui vanaisa patsiente nõustas: vahel istusin vaikselt seltskonnas, vahel kopeerisin samal ajal teiselpool kardinat akupressuuri punkte ühest suurest atlasest. Need kopeerpaberid andis ta inimestele koju kaasa, et nad ise end mudida saaks. Ühest hetkest alates ei pannud ta enam inimestele ise käsi külge, öeldes, et “kui nad end ise haigeks tegid/mõtlesid/sõid, peavad nad end ka ise terveks tegema – et see on nende vastutus”. Oma ülesandeks pidas ta sestpeale vaid inimeste küsimustele vastata, mitte kellegi eest tööd ära teha. Teadsin reeglina peast, mida ta neile räägib, põhitõed olid alati samad. Praegu vanaisa raamatuid lugedes kuulen samaaegselt tema häält.
Küllap selle kõige tulemusena unistasin 14-aastasena elust kuskil India kloostris. Õnneks kujunes elu teisiti. Täna tean, et asi pole mitte kauguses, vaid sügavuses. Ning mitte kellegi Targa õpetustes, vaid omaenese kogemusliku teadlikkuse avardamises. Loodus ja loomad on valmis seda meile igal hetkel võimaldama, kui oskame vaid nende poole pöörduda.
Kui mu vanaisa üks põhitõde oli, et inimene areneb ainult kannatades, siis täna vaidlen ma talle vastu – teadlik eneseareng on võimalik ka läbi rõõmu – kõik on suhtumise ja mõtestamise küsimus. Ning elulisi kannatusi on võimalik energeetiliselt ümber häälestada, misläbi muutuvad need rikastavaks kogemuseks. Olen seda ise teinud, seetõttu tean, et see on võimalik. Paar päeva peale meie esimese lapse probleemset sündi lahkus siit ilmast mu vanaisa. Sellest hetkest muutus teooria minu elus praktikaks. Et last toetada, asusin õppima alternatiivmeditsiini – refleksoloogiat, homöopaatiat ja reikit. Ometi ootasid sügavamad õppetunnid veel ees.
Kolm aastat hiljem kinkis meie teine laps meile veel põhjalikuma kogemuse ning suri sünnitusel. Meditsiini seisukohalt pidanuksin ka mina siit ilmast lahkunud olema, kuid ma olen jätkuvalt siin. See kogemus andis usalduse. Ja piiritu huvi energiamaailma vastu. Nüüd on minu taotluseks tajuda nähtamatut nähtava ümber ning suhelda sellega. Seda nii elus üldse kui ka töös. Ja siinkohal tulevad taas mängu loomad, hobused – nemad peegeldavad meile selle nähtamatu reaalseks kogemuseks.
Kahtlemata oli mu vanaisa vägev ja vahva mees, aga ma tean, et sedalaadi potentsiaal peitub igaühes meist. Näen oma missiooni selle potentsiaali äratamises ja toetamises eelkõige neis, kes tunnetavad vajadust leida sügavamat kontakti iseenese ja loodusega. Kuni me tunneme end halvasti ja ohvrina, oleme andnud vastutuse käest. Samahästi on võimalik see vastutus tagasi võtta ning oma elu umber looma hakata.
Intervjueerisid Kaia-Kaire Hunt ja Ingrid Peek
