Nädala Alkeemik: GEORG MOOSES

Georg, Sa töötad igapäevaselt kiirabis, mida see töö endast täpsemalt kujutab? Mis sind paelub selle töö juures?

See on üks kõige raskem küsimus, millele tuleb vastata ja ka ausalt öeldes päris ebameeldiv. Tavainimene puutub kiirabiga kokku ju ainult siis, kui suur häda käes. Või vastupidiselt siis, kui üldse häda pole. Enne kui põhjalikumalt seda küsimust lahkan, soovin rõhutada, et kõik see, mis ma kiirabi tööst kirjutan, on ainult MINU ISIKLIK arvamus. Ei tasu minu mõtteid ja arvamusi üle kogu kiirabi laotada, sest keegi võib arvata ja ilmselt ka arvab teisiti.

Kiirabi töö kujutab endast igapäevast riskimist oma elu, tervise ja vabadusega. See tähendab igapäevast ohtu saada nakatunud narkomaani käest AIDS, asotsiaalse alkohooliku ja kodutu käest hepatiit ja lahtine tuberkuloos. See tähendab käimist kodudes, kui mööblitüki või mõne eseme liigutamisel lendab laiali mustmiljon prussakat ja muud nugilist, see tähendab külastada kodusid, mis on muudetud haisvateks urgasteks.

Kiirabi töö tähendab ka käimist vanurite juures, kes on oma elu rasket tööd tehes mööda saatnud ja nüüd oma mures, hädas ja haigustes üksi jäetud ja nii peab kiirabi käima sageli lahendamas sotsiaalseid probleeme.

Kiirabi töö kujutab endast kohtumist alkoholijoobes, härga täis ja kannatada saanud, veriste ja pekstud  noortega, kes suures kaaslase abistamise tuhinas vallutavad kiirabibussi kiiremini, kui revolutsioonisõdurid Talvepalee. Nii et  meedikud, rääkimata kannatanust, enam bussi mitte kuidagi ära ei mahu.

See mida kiirabis näeb on kohutav. Väga palju on meie töös tühja sõitu, kus probleemi lahendus on kodus olemas, või on küsimus lahendatav perearst poolt. Kui küsida haigelt, millal ta perearsti juures käis, siis kuuleb, et sinna on alati nii pikad järjekorrad, et võimatu löögile saada.

Aga kiirabi on ju nagu peldiku loputuskast – tõmbad nöörist ja vesi tuleb, tõmbad uuesti – ja tuleb jälle. Ja kui sa oled selliseid tühje sõite teinud päris mitmeid ja siis jõuad lõpuks selle juurde, kes tõesti abi vajab, siis võib juhtuda, et käratadki: „Ja mis kurat teil siis viga on!“  Siis on nadi tunne küll, aga stressi on juba sedavõrd palju kogunenud, et ventiil avaneb automaatselt. Eks ka meedikud ole inimesed.

Ma vaatan noori naiskolleege, kes on ka noored emad ja töötavad nii haiglas, kui ka kiirabis, kõik ainult selleks, et pere paremini ära elaks. Aga neil on ju ka väikesed lapsed, kes ema vajavad. Ja kui nad ükskord nii vanaks elavad, et ise oma laste abi vajavad, siis mida ütlevad neile nende lapsed? Ema, kus sa olid siis, kui meie väikesed olime ja sind koju ootasime ja sind vajasime? Vaata nüüd ise, kuidas hakkama saad! See on päris valus probleem.

Kui see kõik panna nüüd kujuteldavale saja palli skaalale ja hakata seda negatiivsust maha arvestama, eks igaüks vaadaku, palju alles jääb.  Mis siis alles jääb, see ongi see, mis seda tööd tegema paelub.

Mis oleks sellele kõigele siis lahendus? Ega kõigele lahendust polegi ja need ei ole ka veel kõik probleemid. Lahenduseks, või vähemalt osade probleemide lahenduseks, oleks tasuline kiirabi. Aga ei ükski valitsus, ega ükski partei sellise ideega välja tulla ei julge. Kui inimene kuhugi sõita soovib, siis tellib ta selleks takso. Kiirabi on sagedamini, armsad sõbrad, samasugune takso, kes viib patsiendi tema nõudmisel haiglasse, kust ta tunni või kahe pärast koju tagasi saadetakse. Kiirabil jääks ära väga palju tühja sõitu, me oleks vähem stressis ja naerataks rohkem, me teeks oma tööd rõõmsamalt ja patsiendid ainult võidaksid sellest. Ega see, kes tõesti abi vajab, ei jäta abi kutsumata.

Sai nüüd päris pikk lugulaul ja seda võiks jätkata veelgi, aga ega see negativism elu edasi vii. Püüame ikka rallit edasi sõita.

Oma päristööst vabal ajal tegeled sa vaimsete asjadega – tõlgid vaimset kirjandust, loed, teed praktikaid. Miks see kõik sind huvitab, kuidas sa vaimsuseni jõudsid? Lihtsam oleks ju teleri ees karastusjooke libistada, selle asemel, et end keerukast spiritistlikust, teosoofilisest ja meditsiinilisest kirjandusest läbi kaevata?

Jah, ma loen, tõlgin ja teen praktikaid, sest see kõik huvitab mind. Kui ei huvitaks, siis ma seda kõike kindlasti ei teeks. Mind huvitab, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme, miks me siin oleme. Miks näiteks kohtudes mõne võõra inimesega, me tunneme otsekohe hingesugulust ja oleme parimad sõbrad ning miks mõni, kellega pole sõnagi vahetanud, tundub meile eemaletõukav ja negatiivne ilma mingi näiva põhjuseta.

Kuidas ma selleni jõudsin, ei oska ma nüüd küll öelda. Eks see mingi sisemine jõud ole, mis viib ühest asjast teiseni. Mõnda haarab see kohe, teisel võtab see kauem aega, kolmas naerab selle välja ja teda ei huvita sellised asjad surmatunnini. Aga kui oled juba asja sees, siis enam välja ei saa ja aina huvitavamaks läheb.

Ja eks ma libista neid karastusjooke ka, ega ma nüüd nii “püha” ka pole. Nooruses sai siis, kui kord ja ajad teised olid, veidi rohkem libistatud, aga nüüd on jah, jäänud suhteliselt harvaks see, sest töö iseloom on hoopis teine ja ka võimalused teised. Olen saanud vanemaks ja targemaks, ehk ka natuke arukamaks.

Oled üks vähestest inimestest, kes on käinud John of God`i juures. Räägi, kes ta on, millega tegeleb? Kirjelda, kuidas casa välja näeb?

Ega ma enam nii väga “üks vähestest” polegi. Inimesed on hakanud seal käima ja loodan, et sealt saavad abi veel paljud ka tulevikus.

Johni õige nimi on Joao Teixeira de Faria ja ta on kindlasti üks maailma tipptervendajaid. Pärit on ta vaese taluniku paljulapselisest perest. Töötab ja võtab abivajajaid vastu väikeses Brasiilia linnakese Abadiania, mis asub pealinnast Brasiliast 104 kilomeetri kaugusel. Keskuse nimi on Casa Ignatius de Loyola. Sõna casa tuleneb portugali keelsest sõnast ja tähendab maja. Dom Ignatius de Loyola on pühak, kelle nime see keskus kannab. Keskus ise paikneb aiaga piiratud alal ja ööseks on sinna sissepääs suletud. Kuna koht ise paikneb suure kristall-lademe peal, siis on seal väga mõnus energeetika.

Ma võiksin sellest rääkida lõputult ja suure vaimustusega, sest ma olen sellest kohast väga sisse võetud, aga kuna seal on käinud siiski suhteliselt vähe Eesti inimesi, siis usun, et ma ei saa ega suuda anda sõnadega seda õhustikku edasi.

Kirjelda mõnd ravivõtet, operatsiooni, imetegu, mida oled näinud seal toimuvat.

Filmisin ise operatsiooni, kus naisel lõigati skalpelliga rinda. Sinna tehti mõne sentimeetrine lõige. Naine seisis seina ääres ja toetus selle vastu, silmad kinni. Mind pani imestama, et naine ei tundnud üldse valu – tema näos ei liikunud mitte ükski lihas. Veelgi kummalisem oli haava kinni õmblemine. John of God tegi seda tavalise nõelaga, mitte spetsiaalse operatsiooninõelaga. Võttis nõela näpitsate vahele ja surus läbi naha, tehes kaks õmblust.

Naine seisis samal aja rahulikult, mingit valu tundmata. Mis oli veel imelik – verd oli väga vähe. Verd oli, aga võiks öelda, et sealt tuli seda “kolm tilka”. Mul on sealt mõned DVD`d, kus on hulgaliselt erinevaid operatsioone. Põhilisteks protseduurideks on silmade puhastamine väikese noaga, näpitsate surumine ninna ja lõikused.

Kirjelda kuidas see kõik toimub, kes on need vaimolendid ehk entiteedid, kes seal toimetavad ja miks on nad valinud selle mehe?

Algab ju kõik ikkagi probleemist, mis inimest vaevab. Kui ta on juba casas ja soovib minna Joao vastuvõtule, aga ei valda portugali keelt, siis on seal vabatahtlikud tõlgid, kes tõlgivad probleemi portugali keelde ja kirjutavad selle paberile.

Edasi võtad järjekorda ja liigud vastavas järjekorras vastuvõtule. Kui jõuab sinu kord Joao ette astuda, siis tõlk loeb sinu probleemi Joaole, õigemini kohalolevale entiteedile, ette. Sageli ei jõua tõlk veel oma juttu lõpetada, kui juba tuleb vastus, operatsioonile, mediteerima, pead tulema samal või järgmisel päeval tagasi, kuna hetkel pole sinu probleemiga tegelevat entiteeti kohal.

Joao ees oled tavaliselt 3-5 sekundit, see käib nii kähku, et sa ei saa arugi, kui ta juba näitab sulle, et astu edasi ja järgmine tuleb sinu asemele. See on ka üks põhjusi, miks Joao nii palju inimesi suudab vastu võtta. Samas kohas teeb ta ka operatsioone, inimesed seisavad ja ootavad.

Mõnikord tuleb ta välja nö. eesruumi, kus on väike lava ja demonstreerib seal “uskumatutele” oma lõikusi. Miks on valitud just see mees – see on küsimuste küsimus. Joao oli 16 aastane, kui talle see võime omistati. Ta oli ilma hariduseta, sügavalt usklik. Ise arvan, et see ongi üks põhjustest. Hariduseta inimene on nagu puhas leht ja kui ta on ka usklik, siis usub ta sügavalt ja lõpuni. Ta ei esita küsimusi, ei “mõtle”. Ta usub. Kindlasti on seal ka palju teisi isikuomadusi, miks just tema välja valiti. Ja kindlasti ei ole viimasel kohal tohutu töövõime, mis tal lasub.

Mis hädade korral saab sealt abi?

Usun, et pole häda, mille puhul sealt abi ei saaks. Tõlkisin tema kohta raamatu, kus ta toob inimese, kes on kuus tundi surnud olnud ja kellele on surmatunnistus välja kirjutatud, elule tagasi. See on kindlasti üks väga ekstreemne ja uskumatu näide, aga uskuge, mina pole seda välja mõelnud. Mina usun, et see on tõsi. Selles raamatus on palju imelisi juhtumeid ja tervenemisi. Ise soovin, et eesti rahvas võiks neist rohkem teada ja nende üle ise otsustada.

John of God on ise katoliiklane, kas tema juures saavad abi ka teised?

Jah, seal saavad abi kõik. Seal ei ole mitte mingisuguseid usulisi  ega muid piiranguid.

Kas on mingeid haigusi või juhtumeid, mille puhul ta ei saa aidata?

Ise arvan, et ei ole. See ei tähenda seda, et kõik sealt ka abi saavad. Igal haigusel ja igal probleemil on omad põhjused ja need põhjused võivad ulatuda mitmete kehastumiste taha. Meie siin maa peal kehastunult neid ei mäleta ega tea neist midagi, aga vaimumaailm teab ja mäletab. Ja Vaimuna teame me neid ise ka. On haigusi, mis on juba nii kaugele arenenud, et inimene võib olla oma sisimas juba vastu võtnud otsuse siit ilmast lahkuda. Ta ei tunniste seda veel, aga ta on alistunud ja Vaimudele on teise otsus ülimuslik. Aga see on jälle selline sensitiivne teema, millel ma väga spekuleerida ka ei taha.

Klassikalist meditsiini õppinuna – oskad sa seletada, mis seal toimub? Kas me peame üldse teadma, kuidas mingid asjad toimuvad?

Kuigi casas toimuv väljub igasugustest klassikalise meditsiini piiridest, on mul siiski oma seletus sellele, mis seal toimub. Kuna olen näinud filme, kus kuulsad arstid, professorid, akadeemikud, riigijuhid ja kõrgetel kohtadel olevad poliitikud ja ühiskonnategelased ei oska seletada seda fenomeni muud moodi, kui – “kui oma silmaga poleks näinud ja ise poleks kogenud, siis ei usuks”, siis ei julge küll väita, et mina saan sellest kõigest “väga hästi aru”.

Kas me peame teadma, kuidas need asjad toimivad? Me küll soovime teada. Haige soovib saada terveks – ja kui on terve siis soovib ka teada, kuidas ta terveks sai. Selleks, et teada, selleks me peaksime seda ju mõistma. Kas on võimalik mõista seda, mida mõistab Jumal? Selleks peab ilmselt ise olema Jumal. Aga kas me oleme?

Palju on John of God’i juures abi saanuid?

Oi, neid on lugematult. Neid on tõesti palju. Seal ei saada abi ju mitte ainult tervisehädadele, vaid ka kõikidele muudele elulistele muredele – armastusele, alkoholiprobleemidele, küll ärimuredele jne.

Oled sealt toonud kaasa kristallvoodi. Mis see on, mida see teeb? Räägi mingi huvitav kogemus, mis seal inimestega juhtunud on.

Tõin jah sellise huvitava riistapuu sealt kaasa! Voodist rääkides peaks lahutama need kaks asja. Voodi on ikkagi voodi ja see on mul kohalik. Kristallid on Brasiiliast. Kujutab see endast statiivil seisvat seitsme haardega riistapuud, mille lõpus on seitse kristalli – üks iga tshakra jaoks.

Kristallvoodi EI RAVI. Kristallvoodi on tervendamisvahend, mida määratakse värskenduseks ja häälestumiseks enne teiste ravimviiside algust. Ta aitab kehal puhastuda, annab tagasi tasakaalu ja õige energiavormi. Kristallid võivad vahendada ja muundada energiat.

Tänu kvartskristallide erilisele molekulide struktuurile suudavad footonid neis liikuda takistamatult ja kokku surumata, mitte nii nagu teiste ainete konstruktsioonides. Sellepärast võib kristalli abil kasutada valgust ja energiat täiesti erineval moel. Kristallvoodi tervendav toime sünnib nende vibratsiooni peegeldusest ja resonantsist kudedes ja rakuvedelikus.  Kristallvoodi tervendavad seansid on nähtavad aine paremas ehituses, harmoonias ja teadvuse tasandil. Tervendatav kogeb seansi ajal sageli entiteetide kohalolekut.

Mis puudutab inimestega juhtunut, siis võin öelda, et igaüks kogeb seda erinevalt. Naised on emotsionaalsemad ja sensitiivsemad ning nemad kogevad ka rohkem ja erinevaid aistinguid. Paljud “lendavad minema”, aga on ka erinevaid emotsioonide ja kogemuste aistinguid. Eks igaüks kogeb neid kõiki isemoodi. Ei ole kahte ühesugust seanssi, ei ole nii, et sealt, kus pooleli jäi, sealt ka järgmine kord edasi läheb.

Meeste energia on jämedam ja materiaalsem – nemad jäävad tavaliselt magama ja kui ärkavad, siis kehitavad õlgu ja ütlevad, et “ma ei tundnud midagi”. See ei tähenda, et nendega midagi ei juhtunud.

Kas maailm on duaalne – on olemas hea ja halb? Kas haigused on halb ja kui jah, siis miks nad inimesi tabavad? Kas John of God’i seletusel, Tiibeti meditsiinil ja klassikalisel meditsiinil on siin sarnaseid vaateid, kokkupuutepunkte?

Jälle minu jaoks selline keeruline küsimus. Lihtne on ju ütelda, et pole ei head ega halba, on vaid see, mis on – nüüd ja praegu. Samas on meie mõistes nii hea, kui ka halba. Kõik oleneb sellest, kummal pool joont oled ja mida vaatad. Me ei saa ja Breivikile ega kurikamõrvarile õlale patsutades ja ühele laetud relva  ja teisele kurikat ulatades öelda, et “tubli töö, minge nüüd tööle tagasi”. Jama ju! Selles mõistes on halb ja kurjus, headus ja õiglus olemas kohe kindlasti.

Paljudes, kui mitte enamikes küsimustes, on ühiskonnas kokku lepitud, mis halb ja mis hea. Mida aeg edasi, seda rohkem headust ilmselt maailma sünnib, sest muidu me langeks tagasi eelmisse kehastusperioodi, kus valitses kurjus ja vägivald. Sealt oleme me välja rabelenud ja maitseme sellel planeedil headuse ülekaalu kurjuse üle. Aga teda siiski kahjuks on ja ehk tunduvalt rohkem, kui me seda soovime.

Eks haigustega ole sama lugu. Olen suur Luule Viilma austaja ja see töö, mida see naine tegi, on muljetavaldav. Oleks minu teha, siis õpiks tema õpetust ülikoolis kõik perearstid ja gümnaasiumis oleks sellest terviseloengud. Aga pole minu olemine. Haigused on ju inimese negatiivsete mõtete, hirmude, stresside, vihade kogum. Kui me suudaks mõelda positiivselt, oleks vabad stressidest, oma hirmudest, kui me oleks kaasinimeste vastu heatahtlikud, siis oleks ka meil haigusi vähem. Tunduvalt vähem. Seni, kuni me seda ei suuda, tuleb meil võidelda oma haigustega ja kõige sellega, mille tagajärjel need haigused tekivad.

Muide, Brasiilias Casa keskuses on sedavõrd positiivne energia, et kui sealt tagasi tuled, siis tunned, kuidas sa oled saanud paremaks ja positiivsemaks. Paraku elumured ja stress toovad sind kuu pooleteise pärast jälle tagasi reaalsesse maailma.

John of God’i tervendamine on niivõrd palju erinev Tiibeti ja klassikalise meditsiini vormidest, et kokkupuutepunkt on vaid see, et inimesed saavad seal terveks. Operatsioonid, mis seal tehakse, nendest paranevad inimesed mõne päevaga ja neil puudub igasugune infektsioon.

Kes on vaimolendid? Kas nad on energia? Kas hing ja vaimolend on üks ja sama – kuidas sina seda näed? Või on vaimolendil hing?

Me kõik oleme vaimolendid – siis, kui me pole kehastunud maa peale. Kui me sureme, jääb meist maha meie materiaalne kest, ise me aga lahkume sellest ja võtame nö energeetilise vormi. Selles suhtes võib küll öelda, et vaimolendid on energia. Ise ma arvan, et hing kuulub vaimolendi juurde ja nad moodustavad terviku – üht ei eksisteeri teiseta. Kindlasti on see tunduvalt paremini tarkades raamatutes lahti seletatud, kui mina oma kujutust siin hakkaks lahti rääkima. Jookseks ilmselt oma jutuga ummikusse, või tuleks sealt nii segast, et ei saaks pärast ise ka aru.

Sa tõlgid palju vaimset ja spiritistlikku kirjandust. Mida see nn. sahtlisse tõlkimine sulle annab?

Ei saa nüüd ütelda küll, et seda nii palju oleks. Teen selles vallas alles esimesi samme ja ma pole ju filoloog. Mind ei tunne keegi ja kirjastamisega tekivad omad probleemid. Kes see ikka tundmatu käest midagi võtta julgeb – äkki on midagi, mis ei müü. Ise ma sellest küll mingit probleemi ei tee. Tõlgin esiteks sellepärast, et saaks ise omas emakeeles lugeda mind huvitavat teemat, et osa teksti kaduma ei läheks, et saaks rahulikult süveneda ja mõista seda, mida öelda tahetakse.

Kui siis tekst on välja prinditud, korrastatud, laused ja sõnad korralikult juti peale saadud ja mõned sõbrad sellega tutvunud ning oma hinnangu andnud, alles siis võiks pakkuma minna.

Praegu on raamat Joao of God’i kohta kirjastuses – näis, mis saab. Minul on käsikiri olemas, läbi loetud, mina olen kohapeal käinud ja näinud. Usun, et see on teema, mida võiks jagada teistega. “Kuri” kirjastaja, kellel omad hirmud, võib asja teiselt mättalt vaadata ja see tema mätas võib palju suurem olla.

Aga jah, üldiselt tõlgin ju ikkagi ainult sellepärast, et see mulle huvi pakub. Me ei tegele ju asjadega, mis meile huvi ei paku – kui, siis natuke aega, kuni nad meid ära tüütavad. Aga ma tunnen, et tõlkimise mõttes olen praegu veel väga näljane.

Kuidas suhtuda skeptikutesse, kes ei pea John of God’i imetegusid millekski. Mis Sa ise tavaliselt sellele vastad?

See on ju täiesti loomulik, et inimesed kahtlevad ja ei usu. Ja see peabki nii olema. Nagu ma juba eelpool mainisin, on John of God tervendanud väga erinevaid inimesi – alates riigijuhtidest-presidentidest kuni “põhjakihini” välja.

Ta on olnud oma tervendamiste pärast vanglas, mitte sellepärast, et ta oleks kellegi tapnud, vaid tema peale kaebasid arstid, kes kartsid, et neil võetakse töö käest. Tema operatsioonide tunnistajateks on olnud poliitikud, prokurörid, arstid, arstiteaduste professorid ja uurimisinstituutide juhtivad teadlased. Mitte keegi ei ole näinud, et seal võiks tegu olla pettuse või hämamisega.

Klassikalise meditsiini esindajana võin julgelt väita, et meditsiini tase Eestis on väga kõrge ja meie meditsiinis ei tasu kahelda. Loomulikult pole Brasiiliasse mõtet sõita pelgalt nohu ravima. Kui vähegi võimalik, siis soovitan ma küll kasutada ära kõik kodumaise meditsiini teenused ja alles siis ringi vaadata. Sest paraku on siiski haigusi, mida veel ei ravita, nii nagu on ka haigusi, mida enam ei ravita. Sel juhul peaks patsient arvestama oma tervisliku seisundiga, enne kui nii pika reisi ette võtab.

Kuidas haakuvad erinevad religioonid tänapäeval nii populaarse spiritismiga?

Kui ma olen õieti aru saanud, siis haakuvad nad päris hästi. Ei ole vahet, mis usku sa oled – Jumal on ikka üks. Heal lapsel mitu nime, on Ta siis Buddha, Muhammed või Taara, mis selles vahet on. Kas siis moslemid lähevad kuskile mujale vaimolenditena? Kes ütleb, et ma järgmises oma kehastuses tõsimoslem pole? Usun, et spiritism ei tee seal küll mingit vahet ja kõik on võrdselt Jumala looming.

Mis sa arvad, kas elu teistel planeetidel on olemas, mis kujul see võib eksisteerida?

Tõlgin praegu Allan Kardec`i raamatuid ja seal on vaimud öelnud, et universum on lõputu. Kas keegi suudab seda ette kujutada? Mina igatahes ei suuda. Kui oleks suutnud, siis ei oleks praegu enam vaimselt adekvaatne. Teadlased uurivad kõikvõimalike vahenditega kosmost ja otsivad kuskilt elu. Aga kui universum on lõputu, siis kui kaugele me oma kõige võimsamate aparaatidega näeme, kui kaugele me suudame lennata?

Me jõuame vaevu Marsini ja see planeet on silmaga näha. Me näeme tähti ja udukogusid, kuid, mis on nende taga  ja siis sealt omakorda nende taga? Kehastununa siin, Maa peal, tunnen, et küll on hea, kui jalad on vastu maad ja taevas pea kohal. Samas ütleb Kardec, et planeet Maa on kehastunud inimestele alles teine aste.

Esimesel astmel valitses kurjus ja vägivald. Kui me siit lõpuks välja rabeleme, siis jõuame kolmandale astmele ja seal valitseb headus. Inimesed on oma kujult ja vormilt teistsugused, me loeme teiste mõtteid ja leviteerime õhus, mitte ei pea liikuma selliselt nagu me maal seda teema. Ilmselt asume me ka erinevatel planeetidel.

Mis on sinu jaoks kõige olulisem asi maailmas?

Arvan, et hingerahu. Et see, mida sa tegema PEAD, ei oleks sulle kohustus vaid nauding. Et oleks selliseid asju, mida PEAB tegema võimalikult vähem, et oleks rohkem seda, mida ma VÕIN ja SOOVIN teha – naeratus huulil ja hingerahu südames.

Kui mõni inimene soovib John of God’i kohta rohkem teada või minna sinna ravile, mida peaks tegema? Kes võiksid üldse loota sealt abi saada, kas selleks peab olema usk tema imetegudesse?

Eks kõik, kes soovivad võivad sinna minna. Ise soovitaks eelkõige nendel minna, kes tunnevad südant läbivat tukset – yes, see on just see, mida ma vajan. Nagu ma ülalpool mainisin, ei saa sealt abi mitte ainult tervisehädadele, vaid  tervendamise spekter on oluliselt laiem.

Kes nüüd tahab tõesti sinna minna, siis võib minuga ühendust võttageorg@tervenemine.ee. Eestis on MTÜ Tervenemine, mille kodulehel peaks olema piisavalt infot. Samuti võiks  uurida internetist John of God’i kohta lisainfot ja kes soovib imeliste tervenemiste kohta lisa lugeda, võiks külastadawww.healingquests.com

Joao imetegudesse ei pea uskuma. Sealt pole abi saanud need, kes on uskunud ja on abi saanud need, kes pole uskunud. Ja nagu Joao ise ütleb – mina ei tervenda kedagi – ainus kes tervendab on Jumal.

Loo pani kirja Alkeemia.ee peatoimeteja

Kaia-Kaire Hunt