Isegi kui me suudame puudutada oma sisemist terviklikkust ja lasta uudishimu valgusel kaastundest lähtuvalt oma haavadele paista, võime tervenemise teel ikkagi takistusi kogeda. Ma olen kindel, et paljud teie hulgast on kogenud millegi uue õppimist – nagu meditatsiooni või igal hommikul rohelise smuuti valmistamist, mis mõlemad võivad aidata ärevuse vastu –, ent nädala või kuu aja pärast leiate, et olete hobuse seljast maha kukkunud... Miks see nii on?
See on nii selle sisemise vastupanu pärast, millest ma sissejuhatuses rääkisin. Miks sa peaksid vastu seisma arengule ja tervenemisele, kui need viivad vaid positiivse muutuseni? Vastus on küsimuses endas: see on muutus ise, mis on nii hirmutav.
