Mida vajab ema kaotanud laps?

Sotsiaalkindlustusameti andmetel on oma vanemat leinavaid lapsi Eestis kokku 5425. Kurb on see, et iga aasta lisandub u.600 uut last, kes hakkab saama esimest korda toitjakaotuspensioni. Ema on igale lapsele kõige tähtsam inimene maailmas.

Läbi ema pilgu ja tunnete tajub väikelaps maailma. Emadele omistatakse võluvägi puhuda ära valu ja pakkuda lohutust raskel hetkel. Esimesest eluhetkest alates hakkab lapse sisemaailma jäädvustuma ema hääl, puudutus, meeleolud, reageeringud, laused…

Laps saab kogu sisestunud infot kasutada enda arenguks läbi elu, ka siis kui ema füüsiliselt kohal ei ole. Selliselt saab laps läbi enda sisemaailma kõneluste emalt tuge. Peale ema surma katkeb väga ootamatult ema-lapse vaheline kontakt. Enamasti on laps surmateate järgselt emotsionaalselt tardunud ning võib eitada ema surma. Mõne aja möödudes hakkab laps mõistma juhtunut ning on psüühiliselt üleujutatud erinevate emotsioonidega (viha, kurbus, ahastus jne.). Tunnetega kaasnevad tihti küsimused: “Miks ema ei tule tagasi?”, “Miks ta terveks ei saa?”, “Kus ta täpselt on?”, “Kas ta näeb ja kuuleb mind?”, “Kas minul ei ole siis enam ema?” Lapse küsimused on väga põhjendatud, kuna laps tunneb oma emast suurt puudust ning tal on soov taas luua kontakt emaga.

Psühhoteraapilises töös leinavate lastega olen korduvalt igatsenud raamatu järele, mis aitaks lastel taas luua kujutlust ja lugu emast. Lapsed vajavad lugu, selleks et pääseda välja sellest lõputust kurbusest, õõvastavast tühjusest ja karjuvast puudusest seoses emaga. Eriti on see olnud vajalik päris väikestega, kelle kõneoskus ei ole olnud piisav mõistmaks tekkinud olukorda ema kaotusest.

Laste endi lood inspireerisid mind looma raamatut, mis saaks olla toeks emaga sidususe taasloomisel. Raamatus olev lugu emast inglina aitab tühjale kohale luua kujutlust, mis on elav ja justkui sild mineviku ja oleviku vahel. Lugu emast tekitab lapses soovi olla tubli ja toimekas, sest ema on pilve pealt teda toetamas, see on arenguliselt väga oluline. Lapsel on loodud kujutluse abil lihtsam olla kontaktis ka oma mälestustega emast, kuna tema tunded uues olukorras on turvaliselt mõistetud ja hoitud. Kogu leinatöös on olulisel kohal ka lugu sellest, kus on lapse enda arvates ema nüüd kui ta ei saa enam olla füüsiliselt lapse juures.

Leinatöös lastega olen kasutanud kunstiteraapia meetodeid ja tehnikaid, kuulanud nende lugusid emast, kes on ingel ja elab taevas ingli- või pilvemaal. Leinaprotsessis väljendavad lapsed enamasti ema igatsust joonistuste ja meisterduste kaudu, mis aitavad lastel olla aktiivsel positsioonil leinaprotsessis ning läbi erinevate leinafaaside liikuda. Emale loodud kunstitöid riputatakse koduseintele ja voodi kohale või võetakse magama minnes kaissu, osa neist viiakse hauale.

“Minu ema on ingel” raamat on sündinud soovist olla abiks lastele, kes on kaotanud oma ema. Raamat on abiliseks ka neile, kes toetavad lapsi leinas või soovivad aidata oma väikestel mõista mõne teise lapse ema kaotust.

Autor: Helen Tartes-Babkina, psühhoterapeut-loovterapeut

Loe lisaks: Luba enesel leinata!

Alkeemia lugemisnurk: “Murtud südame tervendamine” annab nõu, kuidas jätkata elu peale kaotust

Lahkunud lähedased võivad olla sinu spirituaalsed teejuhid

Seotud