Allergoloog, meditsiinikandidaat Larissa Rodman hoiatab teistegi korvõieliste – kummeli, raudrohu, saia- ja võilille eest. “Minu juurde tulevad sageli õietolmuallergia all kannatajad, kes ei parane külmetushaigusest. Juttu ajades selgub, et ravimiseks võetakse punase päevakübara preparaate või juuakse kummeliteed meega. Ma ei ütle, et sellest või tollest tuleks loobuda, aga kui inimene on allergik, peab ta väga hoolikalt mõtlema, mida sööb ja joob, endale peale määrib, oma kodu puhastamiseks kasutab ja kuidas üldse elab,” paneb tohter inimestele südamele.
Heaoluühiskonna haigus
Kui paar aastakümmet tagasi põdes maailmas allergiat umbes 15% elanikkonnast, siis praegu juba 40%. Ka esineb seda heaoluriikides tunduvalt rohkem kui arengumaades ning linlastel enam kui maaelanikel.
Allergia on organismi ülitundlikkus mingi allergiseeriva antigeeni ehk allergeeni suhtes. Olgu selleks kas väliskeskkonnast pärit organismile võõras aine või organismis endas tekkiv ühend. Allergeen kutsub esile immuunsusreaktsiooni, mille tulemusel tekivad antikehad ning vallandub allergiline reaktsioon. Organism asub end kaitsma, ent äraspidisel moel.
“Meie immuunsüsteem on loodud selleks, et võidelda nakkushaiguste, bakterite, viirustega. Tänu tsivilisatsiooni arengule oleme ränkadest infektsioonidest jagu saanud ning immuunsüsteemil pole enam midagi teha. Ja nii ta leiabki – ahaa, sealt tuleb kass, vaenlane, kellega peab võitlusse astuma,” seletab dr Rodman temperamentselt, tuues oma sõnadele kinnituseks näite Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringust. Selle käigus analüüsiti enam kui 12 000 alla pooleaastase lapse elutingimusi. Selgus, et põngerjatel, kes olid pärit kas suurtest peredest või käisid sõimes, esines astmat 2,5 korda vähem neist, kes liialt hoitud. Vaesemate laste immuunsüsteemil polnud lihtsalt aega tegelda kassi või koeraga, sest oli hõivatud bakteritega. Ka on avastatud, et allergikutel on vähem teist immuunsüsteemi haigust – vähki. Dr Rodmani sõnul ei jaksa organism korraga kahe halvaga võidelda.
Allergeenide värvikas galerii
Allergia tekkimiseks peab olema pärilik eelsoodumus. Kui atoopilist nahapõletikku põeb näiteks üks vanemaist, on kalduvus allergiale 48% lastest. Kui aga atoopikud on nii ema kui isa, on võimalus 98%. Just sellepärast on äärmiselt oluline, et allergikust tulevane ema kohe raseduse algul allergoloogiga nõu peaks. Kui ta ennast hoiab, ei pruugi see eelsoodumus lapsel välja lüüa.
Allergia näitab hambaid siis, kui organism on tasakaalust väljas. Ent võib juhtuda sedagi, et ta on peidetud ehk latentses olekus ega avaldu elu jooksul kordagi. Kõrva taha tuleks siiski panna, et kui allergiast tulenevat haigust on tänapäeval ravida võimalik, siis allergiat ennast veel mitte.
Allergiat esilekutsuvate allergeenide hulk on otsatu: keemilised ühendid, metallid, ravimid, kosmeetika, toiduained, tolm, tolmulestad, karvad, hallitus, ka põletikud. Larissa Rodmani sõnul võivad kõik ained tekitada allergiat: “Ainus, mis kindlalt allergiat ei anna, on oma sülg. Vesi samuti. See võib küll nahka kuivatada, aga allergiat ei tekita.”
Sama mitmekesine on allergiahaiguste galerii: atoopia, allergiline nohu, bronhiaalastma, allergiline bronhiit, kontaktdermatiit, ekseem, nõgeslööve, anafülaktiline šokk, sklerodermia, seerumtõbi, reuma. Mõnest veidi lähemalt.
Allergiate põgus välimääraja
Atoopia ehk atoopiline nahapõletik ehk atoopiline dermatiit ehk neurodermatiit on haigus, mille puhul organism reageerib valgulist päritolu ainetele, mis normaalselt ei ole allergeenid, kiire allergilise reaktsiooniga – tugevalt sügeleva lööbe ja nahapunetusega. Iseäranis levinud on haigus poisslastel ja noormeestel, hilisemas eas ka naistel. Algab ta enamasti lapse esimesel elupoolaastal pärast üleminekut rinnapiimalt kunsttoidule ja taandub paljudel 2.-3. eluaastaks. Vallandajaks on peamiselt toidu-, vanematel lastel ja täiskasvanuil ka olmeallergeenid: tolmulestad, loomakarvad, hallitus, õietolm, ravimid (aspiriin, antibiootikumid), kosmeetika, aga ka kroonilised põletikud ja stress.
Allergiline nohu on ülitundlikkus mingi sissehingatava allergeeni suhtes. Enamasti on selleks õie- ja kodutolm, hallitus, koduloomade karvad, olmekeemia. Allergiline reaktsioon vallandub tavaliselt kiiresti. Aastaringselt vaevav allergiline nohu, mille tunnuseks on pidevalt kinnine nina, aevastamine ja vesine nohu ning mõnikord ka pidev köhatamine, algab enamasti alla 30-aastaselt. Allergilise nohu üks vorme -kevadel ja suvel tülitav pollinoos ehk heinapalavik – saab tihti alguse aga lapseeas. Seda iseloomustab aevastamine, vesine-limane eritis ninast ning silmade kipitamine, punetus ja pisaratevool. Arvatakse, et allergilise nohu all kannatab mingil eluperioodil umbes veerand täiskasvanuist. Linnas esineb seda rohkem, sest heitgaasid ja saaste ärritavad limaskesti. Ristuva allergia tõttu ei talu pollinoosihaiged ka pähkleid, õunu, viinamarju, porgandeid, mett ja ravimtaimi. Need, kes on allergilised tolmulestale, ei talu tihtipeale ka krevette.
Toiduallergia on ülitundlikkus mõne toiduaine suhtes ning seda esineb kõige sagedamini just väikelastel. Vanemaks saades toiduallergia enamasti taandub, kuid ei kao ning võib uuesti välja lüüa puberteedieas, mil hormoonid on tasakaalust väljas või peale sünnitust, aga ka mõne seedetrakti haiguse korral, mil tasakaal seedesüsteemis kadunud. Enamasti toob haigus kaasa atoopilise dermatiidi, millega kaasnevad mõnikord kõhuvalu ja -lahtisus, nõgeslööve. Toiduallergiat võib põhjustada iga toiduaine, peamiselt aga lehmapiim ja piimatooted, munad, kalad ja mereannid, nisu, soja, pähklid, seemned, mandlid, tsitrusviljad, ananass, maasikad, tomatid, herned, šokolaad, kakao, mesi.
Kosmeetikaallergia
Kuna seda esineb üha rohkem, räägitud on sellest aga vähe, teeb Üks kosmeetikaallergiast juttu pikemalt. Eestis kannatab selle all 7-8% täiskasvanuist. Välismaal leitakse kosmeetikaallergiat tihti juba eelkooliealistel. Enamasti esineb seda neil, kelle rahakott lubab soetada kõikvõimalikku kosmeetikat. Ning naistel rohkem kui meestel, sest meie nahk, iseäranis näol, on eriti õrn ja kergesti ärrituv, ka hoolitseme me enda eest meestest enam ning eks pesupesemine-koristaminegi ole siiani ikka naiste töö. Ent nagu ütleb dr Rodman, pöördub viimasel ajal tema poole ka üha rohkem mehi. Neil aga ei löö kosmeetikaallergia välja mitte näol, vaid … sugutil. “Mehed on hakanud ennast pesema intiimpesugeelidega. Ei ole enam nii nagu vanasti, et kord nädalas kauss kaasa ja sauna. Autos sõites istutakse, kitsad püksid jalas, kõik on umbne ja soosibki kubemes lööbe ilmumist.”
Kosmeetikaallergia tekib ärritava või allergiseeriva aine sattumisel nahale, kutsudes kohe või mõne päeva jooksul esile punetuse, lööbe, ketenduse, sügeluse. Eestis on võimalik testida allergilist reaktsiooni kuni 50 kosmeetilisele ainele, enamasti jääb see arv 30 piirimaile. Tulemused saab teada 2-3 ööpäeva pärast.
Kui nahk peaks kosmeetikast sügelema hakkama ja kuivemaks muutuma, ei pruugi aga alati olla tegu allergia, vaid tavalise nahaärritusega. Tundliku naha omanikel soovitab tohter uue toote sobivust testida: panna seda kas kord ööpäevas või paar päeva järjest mitu korda kõrvalesta taha või kaena alla, kus nahk õrn. Kui teiseks-kolmandaks päevaks reaktsiooni tekkinud pole, siis toode sobib. Ent see on tundlikkuse, mitte allergiatest. Viimast teeb vaid allergoloog.
Kosmeetikaallergeenid
100% hüpoallergilist kosmeetikat pole olemas. Garantiid ei anna seegi, kui kosmeetika soetatud apteegist. Ka ei tähenda looduslik igaühele head. “Allergikud mingu aasadest mööda otse ookeani poole, sest meresool, termaalvesi, vetikad ja muda ei anna tavaliselt mingit allergilist reaktsiooni,” tõdeb dr Rodman ning soovitab jätta meelde kosmeetikaallergiat põhjustava aine ladina- ja inglisekeelse nime. Nimelt on kõikidel kosmeetikatoodetel koostisainete nimekiri INCI ehk The International Nomenclature of Cosmetic Ingredients. Aine, mida on tootes kõige enam, on seal esikohal, mida kõige vähem, viimasel. Nii saab INCI-st hõlpsalt uurida, kas toode on ohutu või mitte.
Lõhnaained – taimsed eeterlikud õlid ja nende derivaadid põhjustavad vaevusi umbes 40%. Lõhnaallergia vähendamiseks kasutab ilutööstus üha enam looduslike aroomainete sünteetilisi analooge või ei kasuta lõhnaaineid üldse.
Säilitusained – kosmeetikaallergia põhjustajaks 25-30% juhtudest. Varem kasutati palju formaldehüüdi ühendeid, millest tänapäeval allergia tõttu enamasti loobutud. Väga levinud on aga -paraben lõpuga allergilised säilitusained. Uuendustealtimad firmad kasutavad askorbiin-, oblik-, fosfor-, puuviljahappeid, samuti C-, E- ja A-vitamiini.
Värvained – kõige agressiivsem on juukse-, kulmu- ja ripsmevärvides sisalduv parafenüleendiamiin ehk ursool, mida kasutatakse ka karusnahkade värvimisel. Skandinaavias aga põhjustavad kosmeetikaallergiat sagedamini blondeerimisel pruugitavad ammooniumiühendid.
Bioaktiivsed ained – need võivad olla nii iseseisvaks allergeeniks kui põhjustada ka õietolmu- ja toiduallergia korral ristallergiat. Taimseid valke sisaldavad kummel, saialill, mandel, kookos, pähklite õlid, avokaado, tsitrused, porgand, nisu, peruu palsam. Sageli on allergeeniks mesilasvaha. Loomseid valke sisaldavad piima- ja munavalgud albumiin, kaseiin, allantoiin, samuti erinevad koevalgud nagu kollageen, elastiin, keratiin või ensüümid. Loomse päritoluga on ka lanoliin.
Metallid – metalliallergia kandub edasi naisliini mööda. Niklit on sätendavates juukselakkides, alumiiniumit deodorantides, kroomi kasutatakse tema ilusa kollase värvi tõttu lauvärvides, päikesepuudrites ja ripsmetuššides.
Elu tasakaalu
“Lastest allergikud ei söö tihti alateadlikult seda, mis neil allergiat tekitab. Laps oskab kuulata oma organismi, sest on täiskasvanust tundlikum. Tema alter egot ei mõjuta veel super ego, mis palju mõtleb. Organism on ju kosmos, kus kõik on omavahel seotud. Kui harmoonia on kadunud, tekibki haigus,” mõtiskleb dr Rodman. Tema soovitus kõlab: elage tervislikult, sööge normaalselt, vältige stressi, olge tasakaalus ning tehke seda, mis meeldib organismile, mitte seda, mida keegi on kuskil soovitanud.
Autor: Marika Makarova
Artikkel ilmus originaalis ajakirjas Üks
Allikas: makarikamaa.wordpress.com
