Rahvameditsiin kasutab sidrunit juba väga vanast ajast paljude haiguste vastu. Seejuures tarvitatakse vilja kõiki osi: viljaliha, mahla, koort.
Üheainsa tubli 100 g raskuse sidruni viljaliha sisaldab järgmisi komponente:
- 90 g vett
- 3,2 g süsivesikuid
- 1,2 ballastaineid
- 0,7 g valke
- 0,6 g rasvu
- 150 mg kaaliumi
- 55 mg C-vitamiini
- 30 mg magneesiumi
- 16 mg fosforit
- 11 mg kaltsiumi
- 3 mg naatriumi
- 450 µg rauda
- 270 µg pantoteenhapet
- 170 µg niatsiini
Sidruni koores on tuhandeid tillukesi näärmeid, mis toodavad eeterlikku õli. Seda saadakse koorte külmpressimisel: 1 liitri õli saamiseks on vaja umbes 300 sidrunit.
Õli sisaldab teiste ainete kõrval rikkalikult tsitraali, mis annabki sidrunile tüüpilise lõhna ja maitse. Sidruniõli kasutatakse füüsiliste ja psüühiliste vaevuste puhul ning aroomiteraapias, ka tapab see mitmesuguseid kahjulikke baktereid ja seeni.
Sidrun on hea C-vitamiini allikas. Normaalse toitumise puhul piisab ühest sidrunist päevas, et rahuldada organismi C-vitamiini vajadus. C-vitamiini puuduse korral tekib pidev väsimuse ja kurnatuse tunne, on häiritud organismi immuunsüsteem, mistõttu suureneb vastuvõtlikkus nakkushaigustele.
Vitamiin C on oluline Alzheimeri tõve, vähi ja südame-veresoonkonna haiguste profülaktikas. Ta alandab liiga kõrget kolesteroolitaset ning vähendab seega veresoonte lupjumise ohtu. Ameerika teadlased on selgitanud, et C-vitamiini reeglipärasel tarbimisel pikeneb meeste eluiga keskmiselt kuus aastat. Seda seletatakse C-vitamiini kudesid taastava efektiga.
Inglise teadlased on kindlaks teinud, et sportlastel paranevad tulemused ja esineb hoopis vähem lihaste traumasid, kui organism on hästi C-vitamiiniga varustatud. Nad soovitavad 30 minutit enne sportlikku tegevust süüa ühe sidruni.
Bioflavinoidide rühma kuuluvad ühendid hoolitsevad eelkõige kapillaaride laitmatu seisundi eest, hoides nad elastsed, et nad saaksid iga üksikut keharakku varustada elutähtsate ainetega. Ka on neil põletikke pidurdav ja antiallergeeniline efekt, samuti oluline roll mitmete viirushaiguste, halli kae ja suhkruhaiguse ennetamisel.
Tsitrusviljad kuuluvad tomati, spargelkapsa, sojaubade ja sibula kõrval kõige bioflavinoididerikkamate toiduainete hulka. Sidruni kogu vili sisaldab neid, kuid suurim on kontsentratsioon koore ja viljaliha vahelises valges sisenahas. Seepärast ei peaks seda toorest sidrunit süües eemaldama, kuigi ta on kibe.
Pektiinid kuuluvad ballastainete hulka, mis on tähtsad inimese seedimise häireteta talitlemiseks – nad tugevdavad soolte muskulatuuri, parandavad selle liikuvust ja kiirendavad seedimist. Pektiine organism ei seedi, need väljutatakse organismist peaaegu muutumatul kujul, kuid nad viivad endaga koos välja ka kahjulikke ainevahetuse jääke ja isegi haigustekitajaid. Sidrun kuulub pektiiniderikkaimate viljade hulka, selle koor koosneb 30% ulatuses pektiinist.
Sidrunhapet sisaldub igas viljas umbes 7%, sellest ongi tingitud vilja hapu maitse. Inimorgamismis hoolitseb sidrunhape koostöös teiste hapete ja ensüümidega häireteta seedimise eest. Võrreldes teiste hapetega on sidrunhape suhteliselt nõrk hape – liiga nõrk, et üksi toidu koostisosi lõhustada. Küll aga ergutab ta selleks vajalikku soolhappe produktsiooni maos, see aga omakorda soodustabn valkude seedimiseks tarviliku pepsiini teket.
Allikas: “Terveks tablettideta”. Maalehe Raamat.
