Maailmas kõrgelt hinnatud lektor, filosoofiadoktor ja kabalist Michael Laitman selgitab, kuidas praegust maailmas valitsevat keerulist, segadust ja hirmu põhjustavat olukorda ei pea kartma – vastupidi, see võib olla inimkonnale hoopis kasuks, tuues päevakorda taas tõelist väärtust omavad asjad – loomuliku elu, pere, rahu, puhta toidu ja keskkonna. Tema sõnul elame praegu saatuslikul hetkel ning maailmas möllav viirus on tehtud selleks, et inimkonda korralikult raputada, et me oleks võimelised vaibuma, rahunema, märkama ja mõistma, et toimub maailma väga tõsine vaimne ümberhäälestamine – praegu on käes aeg, mil inimkond hakkab mõtlema: millise maailma me oleme loonud, kus me igapäevaselt kannatame ja nüristume, muutudes otsekui orjadeks, rabeleme kui orav rattas, mürgitame end ja oma keskkonda, saates end hukatusse. Lõpuks ometi on meil aega ja võimalust mõelda – miks ja mille jaoks me üldse eksisteerime?
Alkeemial on hea meel jagada lugejatega inspireerivat videointervjuud, kus viirusehirmust globaalselt karantiinis oleva maailma olukorra ja arengute üle arutlevad Vene filmirežissöör ja filminduse õppejõud Semjon Vinokur ning maailmakuulus mõtleja, filosoofiadoktor, meditsiinilise bioküberneetika magister, kabala õpetuse akadeemik ja maailmaparandaja Semjon Vinokur: Tavaline inimene kardab seda viirust ning muretseb, et haigestuvad tema kodused, lähedased ja armsad. Tavaline inimene läheb poodi ettevaatusest kahekordse maskiga näo ees, ostab kaupa nädalateks jne. Sedasi elab tavaline inimene. Ja meedia muudkui kuhjab infot! See on kõigiga nii, kõigil on hirm, ka minul. Milline on Teie soovitus praeguseks ajaks – kuidas peaks tavaline inimene elama ja käituma sellisel ajahetkel nagu praegu ning kuidas selle viirusega kohanduda?
Michael Laitman: Rahune juba. Pole mõtet joosta. Inimene pole ju loodud jooksmiseks, ta on loodud istumiseks. Jah. Ja mõtle, milline võiks olla elu ilma 20. sajandi teise pooleta, nagu me selle lõime endale nuhtluseks. Olemas on ka natuke teistsugune elu – kui sa hakkad mõistma, et mille jaoks sa elad ja mille pärast sa elad. Et sa ainult ei jookse, ei jookse, ei jookse – kuni maha kukud ja sured. Me ei tea, kust koroonaviirus tuli ja see polegi praegu oluline. Ütlen parem nii, et see on hea asi.
Semjon Vinokur: Kas see on Teie soovitus tavalisele inimesele? Päris tavalisele inimesele?
Michael Laitman: Jah, tavalisele inimesele. See paneb meid peatuma.
Semjon Vinokur: Kes? Kas viirus?
Michael Laitman: Jah. Ta ütleb: “Jääge seisma, inimesed! Maa elanikud! Vaadake, mida te olete Maaga teinud! Te ju hävitate seda, millel te elate. Te tapate looduse, mis on teid loonud, sünnitanud, kasvatanud ja mille keskel te eksisteerite.”
Meie maailm liikus maailmasõja poole. Lihtsalt see, kuhu me oleme jõudnud… Elus, ka indiviidi tasandil, on sellised olukorrad, milleni ta jõuab ja tunneb, et sellest enam välja ei pääse. See juhib teda kindlalt, lausa tirib kuskile väga halba keskkonda, väga halbade tegude juurde, ja ta ei suuda sealt lahkuda. Just sellises olukorras me olimegi.
Semjon Vinokur: Kas see tähendab, et viirus ehk päästis meid? Kas võib öelda, et päästis inimkonna maailmasõjast?
Michael Laitman: Täiesti kindlasti! Olen selles absoluutselt veendunud, et kui poleks viirust, siis oleksime lähiajal hakanud tegelema sõjaga.
Semjon Vinokur: Nii et praegu võiksime olla viirusele tänulikud?
Michael Laitman: Kindlasti! Kui ta on su ümber oma kroonikestega, siis anna talle suud!
Semjon Vinokur: Kujutan nüüd ette seda tavalist inimest. Sõda – see on tõepoolest argument. Ja tõesti liikus kõik …
Michael Laitman: Me jõudsime selleni! Kuidas ometi? Meil ei olnud teist väljapääsu. Sest meie, egoistid, jõuame olukorda, kus ainult sõda võib meid päästa – uuendada turge, uuendada veel midagi. Ja me hakkame uuesti jooksma ja kõike tegema – pärast seda, kui oleme kõik hävitanud. See on see, millega me tegeleme.
Semjon Vinokur: Globaalses mõttes on see mulle arusaadav. Aga kuidas sellega koos olla?
Michael Laitman: Esiteks, viirus ise on ülemaailmne. Seegi on hämmastav. Loodusel või Loojal – mis on üks ja sama – on varuks selliseid üllatavaid asju!
Semjon Vinokur: Siiani on tulekahjud, vulkaanipursked, orkaanid olnud seal kusagil mujal, kaugel, eemal, nagu meile alati näis. See puudutas üksnes neid, kes kohapeal olid. Äkitselt see väike viirus püüdis kinni meid kõiki, igaühe! See on üllatav!
Michael Laitman: Ja kõik nõustuvad sellega! Keegi seal veel piiksatas, et: “See ei puuduta meid, meil on sellest ükskõik!”. Kohe kui kohale jõudis, avaldasid kõik valmisolekut. Niisiis, meil tuleb mõista selle viiruse erilist missiooni. Selle kohta pole palju rääkida, tuleb rääkida endast, mitte viirusest. Selle eest ei saa end kaitsta, vaid meil tuleb selle abiga ümber kujuneda, igaühel ja omavahel.
Semjon Vinokur: See tähendab, et istun koos oma perega kodus kinni …
Michael Laitman: Ja mõtiskle! Mõtle järele, miks ta nii valikuliselt tegutseb. Pani sind koju eralduma, seal nüüd istudki koos oma abikaasa ja lastega. Sa ei ole nendega kohtunud juba, ütleme 10-20-30 aastat.
Semjon Vinokur: Jah, esimest korda üle pika aja.
Michael Laitman: Jah. Praegu on sul võimalus järele uurida “Kuidas tema nimi on? Millega sina tegeled? Ah et sa käid juba viiendas klassis? Nii et oled juba suur?” ja nii edasi. Sa hakkad praegu nägema oma lapsi ja iseennast ja oma naist.
Semjon Vinokur: Kõik see on tegelikult õige. Nii istun ka mina kodus üle pika aja. Tavaliselt põikasin sinna vaid korraks.
Michael Laitman: Õnnetu inimene!
Semjon Vinokur: Ärge parem rääkigegi. Ja nüüd istun kodus, ka naine istub … Hakkasime rääkima elust ja sellest, mis üldse toimub. Ja hakkasime jõudma selleni, millest Te praegu räägite: kuidas me elanud oleme, kuidas me elama hakkame. Mul on veel üks küsimus: paratamatult eksisteerib inimeses hirm – kuidas soovitate sellega tegeleda?
Michael Laitman: Hirm mille pärast?
Semjon Vinokur: Hirm nakatuda, hirm teisi nakatada.
Michael Laitman: Aga kas teiste viirustega polnud siis samamoodi? Inimesed surid ju ka gripi tõttu. Me lihtsalt ei rääkinud enam sellest, sest olime sellega harjunud, et igal aastal mingi hulk inimesi suri. Mis siis? Ka praegu sureb ju vaid mõni protsent, tühja sest! Ma räägin sellepärast, et tekitame paanikat täiesti loomuliku asja pärast.
Semjon Vinokur: Aga öelge mulle, kas see lõhnab mingi kõrgema mõistuse järele, mis meid kõiki pitsitab?
Michael Laitman: Loomulikult.
Semjon Vinokur: Kas see on tõesti midagi ülevalt? Loogikud räägivad samamoodi nagu Teie: gripp ja liiklusõnnetused nõuavad tuhandeid kordi rohkem inimelusid! Kuid samal ajal istuvad ka nemad kodus, kirjutavad ja samal ajal istub neis viirus. Mida tähendab kõrgem juhtimine? Mida see tahab?
Michael Laitman: See ei ole viiruse pärast, seda ei kandu mulle viiruselt. See kandub minuni läbi aju, läbi sisemise tunnetuse! See on selline viirus. Ta töötab meie ajus ja meie südames. Ja seepärast me suhtume temasse teistmoodi. Mõistad? Mis seal’s ikka! Jood pudeli viina ja kõik …
Semjon Vinokur: … ja unustatud.
Michael Laitman: Aga see ei ole nii. Alustades kõrgematest juhtidest, presidentidest jne kuni nendeni, kes töötavad tänavapuhastajana – kõik vannuvad selle ees alla. See ei ole mitte ainult selle pärast, et viirus on kedagi nakatanud või põhjustanud kellegi surma.
Semjon Vinokur: Meedia ju ei keeruta seda üles?
Michael Laitman: Ei, ei, ei. Meediale ainult tundub nii, et ta seda teeb. Täna on mitmeid konspiratsiooniteooriaid selle kohta, kust viirus pärit on, ja ma kujutan ette, et internet on selliseid teooriaid täis.
Semjon Vinokur: Te isegi ei kujuta ette, kui palju neid on! Kuid Teie siiski arvate, et see on …
Michael Laitman: See on tehtud selleks, et inimkonda korralikult raputada. See on nagu lapsega, peatad ta ja ajad tal korraks rumalused peast välja, ning nüüd on ta võimeline mõtlema, sind kuulama ja teistmoodi talitama.
Semjon Vinokur: Seejuures raputab see kõiki, mis on hämmastav!
Michael Laitman: Jah, ja seepärast olen ma väga rõõmus. Tead küll: “Õnnelik on see, kes külastas seda maailma saatuslikul hetkel”. Nii et meie sinuga viibime saatuslikus hetkes. See on maailma väga tõsine ümberhäälestamine. Ma loodan, et see on ideoloogiline, mitte finantsiline, vaid psühholoogiline. See on vaimne ümberhäälestamine, kui maailm hakkab mõtlema: miks ja mille jaoks me üldse eksisteerime?
Semjon Vinokur: Maailm kas muutub või unustab, nagu unustas kõik muugi? Nagu teise maailmasõja, katastroofid …
Michael Laitman: Kõik see, mis toimub materiaalsel tasandil, läheb meelest kõige rohkem kuni saja aasta jooksul.
Semjon Vinokur: Kas see tähendab, et ka see viirus unustatakse?
Michael Laitman: Kui me laseme, siis jah, unustatakse.
Semjon Vinokur: Nii et ei tohi lasta ununeda?
Michael Laitman: Ei. Me peame aru saama, et tegelikult pole see viirus. See on headus, kõrgem headus, halastus, mis näitab meile, kui kohutava maailma me oleme loonud. Ning kuidas me selles maailmas kannatame ja nüristume, muutudes otsekui orjadeks. Lihtsalt eksisteerime. Hommikul jooksen auto juurde ja sõidan kaks tundi ummikutes tööle, töötan selleks, et autot tankida ja koju tagasi minna. Koju jõuan alles õhtul ja jaksan seal vaadata veel vaid mingit idiootset telesaadet. Homme kõik kordub. Ka mu naisel. Aga kus on mu lapsed – üldse ei tea, kus ja millistes ringides, mille eest me maksame, nad käivad, et meie saaksime tööl käia, aga töötame selleks, et nende ringide eest maksta ja nii edasi. See on tõeline õudus! Kohutav, mis toimub! Kõik need hüpoteegid!
Semjon Vinokur: Seega, nagu suletud ring, nagu orav rattas – kogu aeg.
Michael Laitman: Just sellise maailma oleme endale loonud. Nüüd aga hakkame mõtlema, kuidas seda muuta. Viirus aitab meid selles.
Semjon Vinokur: Nii et viirus aitab ja kõigist hirmudest tuleb loobuda?
Michael Laitman: Mingeid hirme ei peaks olema. Kui, siis ainult üks – et kasutaksin praegust hetke õigesti. See on kõik.
Semjon Vinokur: Teha õiged järeldused?
Michael Laitman: Jah. Ja õige järeldus on väga lihtne: mõtted! Mõelgem, milleks me elame, kuidas saame oma elu siiski teistmoodi seada. Me näeme, et üks õnnetu viirus võib meist äkitselt teha rahulikud inimesed: me istume kodus, ei tõmble ringi, meil pole vaja miljardeid, need praegu aegamööda haihtuvad, tänu jumalale – neist ei jää eriti midagi alles, ja kõik on lihtsam. Midagi ei ole vaja. Me ju ise mõtlesime välja raha, kõik need rikkused, kõik selleks, et meie lõpmatus egoismis üksteise ees ilutseda. Häälestagem ennast teistmoodi. Ja seda saab praegu teha. Kui viirus tegutseks veel piisava aja jooksul, kas ta koristaks meid kõiki ära? Millest hakkavad miljardid inimesed pärast viirust elama?
Semjon Vinokur: Öelge Teie mulle, millest? Praegu kukuvad ärid kokku, inimesed ei käi väljas tööl.
Michael Laitman: Kukuvadki. Lennukid on maa peal, laevad sadamates, kaubelda pole millegagi, midagi pole teha. Ja polegi midagi vaja! Kindlustame ennast kõige hädavajalikuga ja ongi kõik.
Semjon Vinokur: Niimoodi jõuame puhta toidu, tervete suhete juurde. Kas see on võimalik?
Michael Laitman: Muidugi on. Miks mitte? Kui ainult viirus ei kaoks. Ilma selleta naaseme senise elu juurde, täiesti kindlasti. Viiruse asemel peame me ise tegema tõelise ajuloputuse ja ennast normaalsesse seisu viima.
Semjon Vinokur: Kas Teie öeldud “viirus ei kao” tähendab seda, et tuleb aju loputada?
Michael Laitman: Tuleb loputada sellest, mis meid täna kinni hoiab, ja loputada palju kordi, et nii ka jääks. Et me mõistaksime – hakakem elama enda pärast. Enda pärast elada tähendab, et ma tahan elada seisundi pärast, milles ma eksisteerin igavesti. Just seda me võime saavutada. Selle elu jooksul tegelesime üksnes sellega, et tegelikult põgenesime – põgenesime surmaga seotud küsimuse eest. Viirus pakub meile praegu teise olukorra: ära põgene surma eest, nagunii selle eest ära ei jookse. Teeme parem nii, et saame sellest surma näilisest omadusest jagu. Me saame sellega hakkama – olla surematud. Viirus aitab meid selles.
Semjon Vinokur: Kuidas saada surematuks?
Michael Laitman: Tuleb oma egoismist kõrgemale tõusta – see on, mis meid suretab. Egoism ei ole lihtsalt see, kui soovime üksteise ees ilutseda ja olla teistest tugevam, targem ja nii edasi. Egoism piirab meid, annab meile meie keha kaudu piiratud maailmataju. Hakakem tunnetama maailma meie sisemise ehituse kaudu – hinge, südame kaudu. Siis me näeme maailma hoopis teisiti – lõputu, igavese, täiuslikuna. Sellel pole mingit seost religiooniga. Lihtsalt tunnetame läbi enda, kuidas me elame täiuslikus ja igaveses maailmas. Sellest räägib kabala õpetus. See ei vaidle ühegi usundiga, ta lihtsalt harib inimese hinge. Ja selle kaudu võime saada tõeliselt õnnelikuks. Kõik need miljardid kaovad nagunii. Inimesel pole vaja midagi peale tavalise, loomuliku, tervisliku toidu, tavapäraste rõivaste, loomuliku pere. Kõik see on tegelikult väga lihtne: tuleb töötada mitte selleks, et asju ära visata. Praegu töötame selleks, et naabril on juba uus, aga minul veel vana jne. Kõik see tuleb meil kõrvale jätta. Loodan, et meie materjalide kaudu, mis on internetis saadaval, tunnevad inimesed, et sellist seisundit on võimalik saavutada. Loodus omakorda aitab meid selles. Sest vastasel juhul me saadame end hukatusse.
Semjon Vinokur: Aitäh Teile selle positiivse sõnumi eest, et loodus aitab. On nii?
Michael Laitman: Loodus aitab ja viirus meist ei lahku.
Allikas: Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?
Mis hävitab viiruse? Mis materjalidel ja kui kaua ta püsib? Olulised vastused nakatumise vältimiseks
Koroonaviiruse tekitatav üksildus võib paisuda uueks epideemiaks
Koronaviirus: Kuidas kaitsta oma vaimset tervist?
