Ligi 30 aastat pärast ulmeromaani „Lumevaring“ avaldamist on hakanud kiirenevas tempos lahustuma piir reaalse ja virtuaalse vahel ning sellest johtuvalt ka seni püsivana paistnud väärtused, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Ulmekirjanik Neal Stephenson lõpetas 1990. aastate alguses interneti järgmisele versioonile. Tegemist oleks kõikehaarava interneti ajastuga. Sellisega, milles esindavad inimesi digitaalsed kaksikud, kes toimetavad virtuaalses maailmas, milles rajaneb lisandväärtuste loomine ja rahandust kandev pangandus plokiahela tehnoloogial jne.
Lühidalt, jutt käib metaversumist. Sõnast, mille mõtles välja Neil Stephenson 1992. aastal raamatus „Lumevaring“ kirjeldatud maailma jaoks. Väljendi tegi mõne aasta eest uuesti uudisväärtuslikuks Mark Zuckerberg, kui nimetas Facebooki emafirma Metaks ja kulutas metasfääri teoks tegemiseks miljardeid.
Seni on olnud selle tulemused küll üsna kehvad, ent just siin peitubki edu võti. Kes ei riski, jääb elama vanade asjade keskele. Nagu tõdes kadunud Steve Jobs, igati mõistlik inimene järgib teiste ette seatud teed, mistõttu tehakse kõik edusammud ebamõistlike inimeste poolt.
Neil Stephenson võrdles metaversumi ümber toimuvat eelajaloolise ürgse supina paljudest teineteise vastu põrkuvatest suurtest ja väikestest ettevõtetest. Vigade ja nendest õppimise periood on paratamatu. Lisaks ei tasu kõrvaltvaatajal näha kõike pelgalt hea ja halva teljel. Ta võiks rohkem fantaseerida.
See toob tagasi 30 aasta taguse loo juurde. Pealkiri „Lumevaring“ tuleneb signaali puudumisel vanade telerite ekraane täitvast lumesaju meenutavast juhuslike pikselitega mürast, mis autori toonases kogemuses kajastas ka kokkujooksnud arvuti ekraanil nähtavat.
Metaversumis on oluline, et arvuti kokku ei jookseks. Jutustuse sündmused kulgevad musta ja täiuslikult sfäärilise planeedi pinnal sirgjoonel kulgeva 100 meetri laiuse tänava ümber. Kokku 65 536 km pikkuses ringtees kuulub virtuaalne kinnisvara konglomeraadile Global Multimedia Protocol. Kliendid pääsevad sinna elama peas kantavate ekraanide vahendusel. Vastavalt ostujõule saab kujundada elukeskkonna endale sobivaks. Sirgel teel kulgeb ekspress, mis peatub iga 256 kilomeetri järel.
„Lumevaring“ meenub seoses uudisega ühest metasfääri loova Meta töötajast. Ta ostis 300 000 dollari eest 12 aastaks kajuti kasutusõiguse peagi valmival hiigelsuurel kruiisilaeval. Kajut on paarikümne ruutmeetriline ja rahuldab inimese baasvajadusi. Rohkem makstes saaks valida kokku 500 lavakorteri hulgast, millel on 11 erinevat luksulikkuse taset.
Laev sõidab ühe korraga umbes kolm aastat ümber maailma. Selles on kaubanduskeskused, treening- ja tööruumid, haigla ja kõike eluks vajatav. Loo kangelane kavatseb järgmised 12 aastat elada ja töötada kaugtöö režiimis, seilates pseudovirtuaalses maailmas. Samas töötab ta firmas, mis valmistab maailma elanikele ette võimalust elada umbes samamoodi, aga täiesti virtuaalselt. Kadumas on arusaam oma asukohast ja seni püsivana paistnud väärtustest.
Saabuv aasta pakub tõenäoliselt laevareisi, uskumatute sündmuste ja unelaadse virtuaalsusega sarnanevat kogemust. Sellist, milles on tükk aega juhi meeleoludega harjutanud inimkond kujunemas katkematut meelelahutust ihkavateks reisijateks. Nende peamiseks osalusvõimaluseks on jäänud valjuhäälne kaeblemine neist sõltumatult kuhugi liikuvas maailmas.
Ärge unustage üksteisele head uut aastat soovides varumast oksekotte!
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates „Portaal“.
