Sõnal manamine on korraga nii positiivne kui negatiivne tähendus. Selle taga on mõistmine, et manamine toimib, selles on jõud ja vägi. Sõnaga mana on seotud ka sõna manala, kuhu lahkuvad surnute hinged. Manala sõna on lahti mõtestatud maa-aluse kohana, tuletatuna sõnadest maan ala, maa all. Maa-alune on tõepoolest jõudu ja väge täis. Me kõik kogeme pidevalt raskusjõudu, mis meid maa poole tõmbab. Kui tegemistest ja askeldamistest väsimus kallal on, tuleb heita maha ja magada – siis taastub vägi ja jaksamine. Maast kasvanud toidu ja maavaradeta ei saaks me kuidagi elatud.
Manavägi on kuidagi seotud lahkunud ka hingedega ning nende hingejõuga. Ehk on selle hingejõuga koos olemise taotlus põhjuseks, miks aasta pöördehetkedel kalmudele küünlaid viime ja hingedeajal lahkunuid meenutame. Saami keeles nimetatakse esivanemaid alates neljandast põlvest maaemadeks ja maaisadeks. Neljanda põlve esivanemaid on kaheksa – neli esiema ja neli esiisa, igaüks ühe ilmasuuna kohta. Nende manavägi kandub meieni tuultena, mis võivad puhuda soodsalt või tuua hävingut, ikka nii, nagu oleme suutnud hoida oma sidet manaväeliste manalastega. Olulisemates suundades nagu põhjas esiemasid ja lõunas esiisasid suudetakse meenutada seitse ja enamgi põlvkonda.
Inimest või tegemist, milles puudub mana kutsutakse mannetuks. See on taas üks neist sõnadest, millel me enam ei tea positiivset poolt. Me ei ütle: mannekas mees, mannekas tegemine. Sõna “manna” (heebrea k. – and, kingitus), mis võiks ka olla seotud sõnaga mana, pärineb piibliaegadest, mil manna all mõisteti eri taimede magusat hangunud mahla. Kõige laiemas mõttes tähendab manna mitmesuguseid taimesaadusi – tavapäraselt magusamaitselisi taimesekreete. Need annavad söömisel jõudu ja jaksamist.
Mana on üsna sama tähendusega sõnana kasutusel ka teisel pool maakera Polüneesias ja Mikroneesias, kus ta samuti tähendab maagilist väge. Manaväega inimene on terviklik ja toimekas. Tema sõnades on jõud, tema kõnet usutakse ja usaldatakse, kõik edeneb ta käes ja jõukus ei lahku ta juurest.
Managa võiks olla seotud ka sõna manitsema, mis tähendab hoiatamist, tagasihoidmist, taltsutamist. “Politsei manitseb inimesi jaanipäeva eel joobes autorooli istumast,” “Inglise sõjavägi sõidab Argentiinat manitsema” on mõned näited ajaleheartiklite pealkirjadest. Lõuna-Eesti regilauludes leidub ilmatütre taevaäärelt tagasi kutsumise kohta värsipaar: “Esä tul’l kodu kutsuma’e, esä maale manitsema.” Kui keegi on liialt ülemeelikuks läinud, tuleb ta tiibu manitsemisega kärpida ja ta tagasi maa peale tuua.
Lõuna-Eesti keeltes on lähedase kujuga sõnal “man” tähendus juures olema. Kirjakeelde on sellest tulnud sõna “manuline” tähenduses tunnistaja, juuresolija. Siit võib edasi mõelda, et vahetu kogemus, juures olemine teeb inimese väekamaks, manarikkamaks kui vahendatud kogemine ja õppimine. Tänapäeval kaldume üha enam õppima vahendajatelt nii koolis kui elus. Enamasti me pole toimumiste juures, ka maast, merest ja metsast vurame mööda autoratastel, juurde minemata. Samas tajume, kuidas meie isiklik ja ihuline väekus on taandumas.
Manatargaks peeti kõige kõrgemal tasemel nõidu. Manatargana elamine tähendab juures olemist, vahetut kogemist, õppimist ning manaväega paikade ning tegemiste kutsetele kuuletumist. Selleks tuleb olla lähedal maale, metsale, merele. Igaühel on võimalus liikuda manatarkuse poole, väärtustades vahetust kogemisest tulvavaid manavooge ning nendest lähtudes toimides.
Autor: Mikk Sarv
