"Seda, mida me Maa peale õppima tuleme, püüame me tavaliselt kogu hingest vältida. See on "pimetäpp" - asi, mida me ei märka, ei salli, kardame. Või siis inimene, kellest meeleheitlikult kinni hoiame. See "pimetäpp" ongi eluülesanne, mida on vaja tähele panna", räägib selgeltnägija ja tervendaja Mai-Agate Väljataga.
“Sa tahad teada, kuidas ma viin läbi psühhoteraapiat? Kuna ma ei tea sinust mitte tuhkagi, siis küsisin su teejuhilt, meistrilt, õpetajalt, tervik-minalt, millest ma peaksin sinuga rääkima. Sain tundetasandil vastuse – marjulkäimisest. Mis on selles niisugust, millest sul on vaja aru saada?” …Nii algas mu seanss Mai-Agate Väljatagaga.
Oma raamatus õppetund. Sina hakka nüüd vaatama enda sisse, milliseid tundeid marjulkäimine sinus aktiveerib. Mitte ei tekita, sest mitte miski ega keegi ei tekita kelleski tundeid, vaid aktiveerib alateadvuses juba olemasolevad.”
Mulle metsas õudselt – ups! – üliväga meeldib. Sest mulle meeldib loodus. Tema võimsus, meisterlikkus, ettearvamatus. Umbes paar kuud tagasi tajusin ma seda eriti teravalt, kui Keenias olles maa- ja meresafaril käisin. See Keenia puges mulle üldse naha alla.
“Sellepärast, et sa varem elasid Keenias. Kindlasti tundsid sa seal paljud asjad ära. (Hmm… Mu esimene mõte Mombasa troostitust nähes oli: issand kui hea, et ma Aafrikasse sündinud pole!) Sa teadsid, mida need endast kujutavad. (Võib-olla sellepärast ei tekitanudki minus, erinevalt paljudest valgetest, võõristust ei maasaide sõnnikust tehtud majad ega ka nende lemmikjook – kokteil lehmaverest ja -piimast).”
Ma tulin tagasi ja mõtlesin, et inimeste loodud ehitised, mida ma oma varasematel reisidel vaatamas olen käinud, on küll toredad, ent pole looduse vägevusega siiski võrreldavad. See on nii võimas emotsioon tunnetada looduse muutumist, teda kuulata, nuusutada…
“Sinu tervik-mina soovitus rääkida marjulkäimisest hakkab nüüd haakuma sellega, mida sa praegu räägid. Sa kasutasid oma jutus ühte sõna – tunnetama. See on tulevikus väga oluline omadus. Tunnetama õppimine on uue ajastu ülesanne. Mõtlemist võime me kasutada millegi mõõtmisel, täppistööd tehes, kellaaja puhul, aga ülejäänud elu peab koosnema tunnetusest. Tunnetuse kaudu saab puhast ja tõest informatsiooni,mis on peidus inimese sees aegade algusest peale. Väljastpoolt tulev info võib osutuda ebaõigeks või inimese teadvusega manipuleerimiseks. Seda tehakse selleks, et me ei hakkaks iseseisvalt mõtlema, enda kohta küsimusi esitama: kes ma tegelikult olen, kust ma tulen, mida ma siin Maa peal teen, mis on mu eluülesanne? Manipuleerida saab reklaamide, arvutimängude, teleseriaalidega. Tunnetamine algab iseendast, oma päikesepõimikus asuva tunnetuskeskuse töölerakendamisest. Ja see peab olema teadlik tegevus. Praegu tulevad uued energiad, võnked, info nii tohutu kiirusega, et kui inimene ei lähe intellekti ja külmade faktide küljes rippumiselt intuitsiooni peale, siis ei saa ta ka töö juures enam hakkama, sest koostöösse sulandumiseks on vaja teisi inimesi tunnetada.”
Tüütusetunde äramuutmine
“Aga lähme ikka su marjakorjamise juurde tagasi. Mis tunne sul marju korjates tekib?”
See on tüütu ja rutiinne tegevus.
“See tähendab, et sa pead õppima järjepidevust ja püsivust. Sul on vaja see marjul käies endas üles tõusev tüütusetunne ära muuta. Sa oled seda tunnet pea terve elu kogenud. No miks sa peaksid laskma tal oma isiklikku reaalsust veel edasi luua? Sul endal, mitte temal, on vaja teha valik, kas sa tahad marju korjata või ei. Tema on üks sinu loov jõud, mis valib praegu sinu asemel. Sina ju ei vali! Sina tunned tüütusetunnet, võtad korvi käevangu ja marsid metsast välja. Saad aru? Tunded meie sees on loovad jõud. Nad käivituvad alateadvuses, ilma et me neid üldse märkame, ning asuvad looma meie reaalsust. No aga kus siis boss ise on? Sa pead õppima valima oma tahte kohaselt. Ja ega see tüütusetunne sul siis ainult marju korjates ole. Pane tähele, kus ja millistes situatsioonides ta samamoodi käivitub.”
Kas ma peaksin tüütusetundega leppima või selle kuu peale saatma või tänama, et ta mulle tuli?
“Sa ei tee ei üht, teist ega kolmandat. Sul on vaja see tüütusetunne, see energiaväli ära muuta, öeldes: tüütusetunne marjul olles või mingit tööd tehes ja nii edasi on kogemus. Ütled seda lauset senikaua, kuni tüütusetunne su sees hajub, ära kaob. Ja siis valid sa ise oma tundetasandil, kas sulle meeldib midagi teha või mitte. Sa ei pea oma ellu looma mitte midagi tüütusetundega. Töö, mida sa naudid – kõik tegevused, mida tehakse sisemise meeldivuse, kirega, ennast, aega ja ruumi unustades, loovad nii inimese enda kui ka Maaema energiavälja midagi kolossaalset. See on nagu puhastustuli. Sa pead alluma sellele tungile, mis sul sees on. Siis käid sa oma rada pidi.
Ma tahaks inimestele öelda, et kui on asi, mis meeldib ja kui sa sellele keskendud, oled selles alati pädev. Ka ilma erihariduseta. Muidugi on valdkondi, kus midagi on vaja tehniliselt kätte harjutada. Näiteks kirurgidel peavad võtted olema käe sees. “Käe sees” tähendab aga seda, et me loome käe ja aju vahele ühenduse ehk juhttee ning selleks on vaja korrata, korrata ja korrata seni, kuni käsi teeb asja automaatselt. Samamoodi tuleb harjutada ka tunnetamist.”
Usalda iseennast
“Et tunnetuskeskus töötama hakkaks, peab treenima. On vaja minna metsa, tunnetada puid, maapinda, energiaid. Võtta iseenda jaoks aega, usaldada ennast ning öelda endale teadlikult: lähen mõtlemiselt üle tunnetamisele. Sellest hetkest lõpeb mõtlemine ära. See aga tähendab, et aju saab sinu suure mõtlemise järel end uuesti tasakaalustada ja korrastada. Inimene peaks teadma, et aju on kompuuter, mis töötab nende programmide alusel, mida sinna sisestatakse. Kui sa hommikust õhtuni kordad, et ma ei saa selle asjaga hakkama, siis sa ei saagi. Kui sa aga kinnitad endale, teed sellise programmi,et saad, siis ka saad. On ainult üks tingimus – see asi peab sulle meeldima. Ja siis pole vaja muud, kui keskenduda.”
Aga kuidas inimestele selgeks teha, et nad iseennast usaldaksid?
“Vaat selleni jõuab igaüks ise. Sa ei pea teist uimaseks rääkima, et ta hakkaks iseennast usaldama. Me ei saa inimest muuta mitte sõnade, vaid eeskujuga, oma sisemise valguse, oma hoiakute, iseendasse uskumisega. Kui sina, iseennast usaldades, kasutad ainult seda infot, mis tuleb sinu seest, siis inimesi tõmbab see energia alateadlikult sinu poole. Ja see käivitab neilgi samasuguse protsessi. Näiteks kui tullakse Maa peale õppima eneseusaldust, enese väärtustamist, eneses mitte kahtlemist, tuleb inimesel minna üle tunnetamisele, mitte küsida pidevalt teiste käest nõu: kuule, mida ma nüüd peaksin tegema? Oma tunnetuse, intuitsiooni, kõhutunde usaldamise äraõppimine on fantastiline. Ja kui luua endale ajusse veel programm, et ma olen alati õigel ajalõiges kohas ja teen õigeid asju, siis sa teedki. Kui aga inimene usaldab ainult teisi, saab ta senikaua üsna valusalt nipsusid vastu nina, kuni pöördub sissepoole ja hakkab tunnetama.”
Mõtiskle
“Su tervikmina tahaks nüüd, et sa ta käest midagi küsiksid.”
Ma sooviks enne mõtiskleda nende asjade üle, mida kuulsin. Tegeleksin nendega kõigepealt ise. Siis aga tuleksin tagasi.
“Kui sa mõtiskledes millestki aru ei saa, esita küsimus. Universum vastab alati. Su küsimus aga näitab talle, kuhu sa jõudnud oled. Et meile meenuks, on meil vaja mõtiskleda neil teemadel, mida oleme väljastpoolt infona saanud. Kui oled kellegagi rääkinud, aktiveerid enda sees oleva info ja kui sa nüüd veel mõtiskled nende asjade üle, siis tood selle informatsiooni, mis sinu sees meenutusena üles kerkib, oma kasutusalasse ja saad seda infot oma elus kasutada.”
Lahkudes tundsin naba taga mõnusat sooja surinat – energiad liikusid, peas aga keerlesid kosutavad mõtted, mida enda kohta uurida ja kuidas oma tunnetuskeskus paremini tööle panna.
Mai-Agate Väljataga: praeguse ajastu esmased ülesanded
- Õppida armastama tingimusteta.
- Praktiseerida andeksandmist.
- Praktiseerida siin ja praegu olemist.
- Kuulata oma intuitsiooni, mitte midagi ega kedagi väljastpoolt.
Mai-Agate Väljataga: elu õppetunnid
“Seda, mida me Maa peale õppima tuleme, püüame me tavaliselt kogu hingest vältida. See on “pimetäpp” – asi, mida me ei märka, ei salli, kardame. Või siis inimene, kellest meeleheitlikult kinni hoiame. See “pimetäpp” ongi eluülesanne, mida on vaja tähele panna. Näiteks on inimene võtnud endale ülesandeks õppida leppima muutustega. Tema elu on nagu veerev rohututt, millele ei tule juuri alla. Kui see on tema jaoks “pimetäpp”, teeb ta kõik selleks, et muutusi poleks: kogub pangaarvele palju raha, kindlustab endale paikse elukoha, hoiab abielust hammastega kinni. Mida rohkem ta aga muutuste vastu võitleb, seda rohkem neid ta ellu trügib. Kui ta nüüd oskaks enda sisse vaadata, saaks ta aru, et ainukene asi, mis talle rahu tooks, ongi just muutuste vastuvõtmine, nendega kaasaminemine.”
Artikkel on ilmunud originaalis ajakirjas Üks, 2010
Allikas: makarikamaa.wordpress.com
Loe lisaks: Mai-Agate Väljataga “Loomise õpetus”, kirjastus Pilgrim
