Suremine on üleminek. Meie oleme selle ristinud surmaks ja eriti religioonid on keerutanud selle ümber musta tolmu üles ning kirjeldanud seda kõikvõimalikel niisugustel viisidel, mis kutsuvad inimestes esile hirmu. Sest hirm paneb sind kuuletuma nendele tegelastele, kes tahavad võimu, ja suremise teema on üks hea tööriist: kui sa nüüd ei kuuletu ja kui sa ei tee nii- või naamoodi, siis sina lähed põrgusse ja seal juhtuvad sinuga igasugused jubedused. See kõik on puhas vale. See kõik on selleks, et sind endale allutada, sest kui sina kuuletud minule, teed kõik, mida mina tahan, siis mina saan sinu energiat. Valega siis pressitaksegi see välja, kirjutab Mai-Agate Väljataga oma äsja ilmunud raamatus „Minu elu ja lugu“.
Mina ei nimetaks kehast lahkumist suremiseks. Mulle meeldib öelda „koju tagasiminek“, sest tegelik kodu, minu hinge kodu on teisel pool, mitte siin. Siin on mul füüsilise maailma kodu, kus ma elan ja oma õppetunde läbi teen.
