Suremine on üleminek. Meie oleme selle ristinud surmaks ja eriti religioonid on keerutanud selle ümber musta tolmu üles ning kirjeldanud seda kõikvõimalikel niisugustel viisidel, mis kutsuvad inimestes esile hirmu. Sest hirm paneb sind kuuletuma nendele tegelastele, kes tahavad võimu, ja suremise teema on üks hea tööriist: kui sa nüüd ei kuuletu ja kui sa ei tee nii- või naamoodi, siis sina lähed põrgusse ja seal juhtuvad sinuga igasugused jubedused. See kõik on puhas vale. See kõik on selleks, et sind endale allutada, sest kui sina kuuletud minule, teed kõik, mida mina tahan, siis mina saan sinu energiat. Valega siis pressitaksegi see välja, kirjutab Mai-Agate Väljataga oma raamatus „Minu elu ja lugu“.
Mina ei nimetaks kehast lahkumist suremiseks. Mulle meeldib öelda „koju tagasiminek“, sest tegelik kodu, minu hinge kodu on teisel pool, mitte siin. Siin on mul füüsilise maailma kodu, kus ma elan ja oma õppetunde läbi teen. Tegelik kodu on seal, kust ma pärit olen. Kui olen füüsilises kehas oma rollid ära mänginud, on töö tehtud ja tekib loomulik soov lahkuda. Aga mida hakkavad lähisugulased surijaga tegema? „Oi, sa ei tohi ära surra, mis mina siis teen ja kuidas hakkama saan, kui sina ära sured?!“ Mul on nii palju neid kogemusi, kus lähedased, olgu siis abikaasa või lapsed või nooremate lahkunute puhul vanemad, räägivad, et sa ei tohi ära surra – mida mina ilma sinuta teen? See on surija suhtes ülekohtune käitumine. Meie, kes me siia temast maha jääme, peaksime ja saame tema äraminekut kergemaks teha, aga kui istume ta voodiäärel ja halame, siis paneme hoopis taaga ta õlgadele. Ja hilisem ülemäära leinamine segab ka teisel pool olijat. Lapsed, kes on siit läinud, on tulnud tagasi oma vanematele ütlema, et lõpetagu halamine, sest see segab jubedal kombel.
Kui surija tunneb, et on aeg lahkuda, kuna tal on see programm, mida ta tuli läbima, tehtud, siis tal on täielik õigus minna tagasi hingekoju, et valmistada ennast uuesti ette ja tulla uude ellu. Ja isegi kui lahkuja on noor inimene ja lähedastel on väga raske, peavad nad aru saama, et selle noore inimese programm oligi noorelt ära minna, et õpetada mahajääjaid: ära karda surma; õpi lahti laskma nendest tegelastest, keda sa armastad, sest sa näed neid jälle, kuna sa oled igavene; saa aru, et ma ei lähe sinu jaoks kaduma, kui ma kehast välja lähen. Niisugune on selle noore surija ülesanne.
Minu juures on käinud palju emasid, kelle laps on teinud enesetapu või hukkunud õnnetuses, ja palju on sealhulgas olnud juhtumeid, kus pärast lahkamist on arst öelnud, et ta ei olekski saanud edasi elada, kuna ta organid olid juba väga halvas seisus. Kui ema tuleb minu juurde, siis on temaga kaasas ka see tegelane, kes tehast välja läks, ja ema saab temaga rääkida. Need lapsed ütlevad emale, et ärgu ta nutku, vaid pööraku oma tähelepanu enda arusaamade muutmisele. See oligi lapse ülesanne: aidata muuta arusaamasid. Me lihtsalt oleme niisugused, et ilma hingeliselt haiget saamata ei toimu muutust.
Kui lahkumise päev ja hetk käes on, siis oleks väga hea, kui keegi sind saadab. See tähendab, et keegi istub lahkuja voodiäärel, hoiab kätt ja ütleb: ma luban sul ära minna, sa ei pea minu pärast muretsema, ma saan suurepäraselt hakkama. Just siiajääja peab andma loa minna. Mõtle, kui kerge on siis lahkujal minna ja uuesti tagasi tulla. Mina olin oma ema surivoodil ja ema ütles, et tal on nii halb olla ja ta tahab ära minna. Ja ma ütlesin talle, et sul on täiesti lubatud ära minna, ma olen siin ja sa võid lahkuda. Ema läks väga rahulikult.
Võib olla olukordi, kui ei saa füüsiliselt kohal olla, näiteks koroonaajal ei lubatud haiglatesse ja hooldekodudesse, aga seegi ei ole probleem, sest sa võid lähedasega suhelda ka distantsilt. Paned kodus selle inimese pildi laua peale ja küünla põlema – küünal avab energiatee selle inimese juurde, kelle peale mõtled –, suled silmad ja kujustad ennast tema juurde … ja siis oledki tema juures.
Kus ja kuidas lahkunut mälestada ja kus sobib küünlaid põletada, on kinni uskumustes, mille oled loonud. Oma uskumuste tõttu võid enda elu täiesti põrguks teha – seda ei tohi teha, toda ei tohi teha, nii peab tegema … ja oma uskumuste pärast võid hakata iseennast süüdistama. Religioonid on jutlustanud põrgust ja taevast. Kuskohal need on? Pole olemas. Põrgu ja taevas võivad olla ainult meie enda sees tunnete näol. Näiteks kui ma tunnen sellist tunnet, et ma olen halb ja paha, siis sellega loongi enda sisse isikliku põrgu. Või kui ma olen iseendaga rahul ja teen kõike seda, mis mulle meeldib, loon oma isikliku taeva. Üldist sellist kohta nagu põrgu ja taevas ei ole olemas.
Kui inimene on väga tugevalt kinni mingis uskumuses – ma olen õnnelik vaid siis, kui mul on suur varandus –, siis ta ei pruugi kehast välja minnes aru saada, et on päriselt surnud ja peab oma maja ikka veel enda omaks ja kukub seal kummitama. Ma olen nende „majaomanikega“ suhelnud ja öelnud, et kullakene, sa ei saa enam enda istutatud õunapuuaeda minna ega sealt õunapuu otsast õunu võtta, sinu jaoks on materiaalne reaalsus läbi. See, et sa siin oma õunapuude vahel passid ja hirmutad seda inimest, kes sinu maja ära ostis, ei ole õige; sa pead siit jalga laskma ja teispoolsuses muude asjadega tegelema.
Küll ja küll on ka selliseid, kes on tugevasti kinni uskumuses, et ei anna kellelegi andeks. See on hull asi nende jaoks, kes ei andesta. Kui oled surivoodil ja tead, et on minek, siis on vaja selle inimesega, kelle peale sa vihane oled, ära leppida ja talle andestada. Ja seda võid ka mõttes teha. Mõned ütlevad niimoodi, et „elu sees ma temaga ei kohtu“. Ma ütlen: vastupidi – sul on just vaja temaga kohtuda, et iseendaga rahu teha. Sa oled pahuksis iseendaga, mitte sellega, kelle kohta sa arvad, et oled pahuksis.
Lahkujale peab alati ütlema nõnda: ma armastan sind, ma tahan, et sa ennast hästi tunneksid, ja ma luban sul lahkuda. Ja kui sul jäi selles elus midagi tegemata, mida sa nüüd nii-öelda kahetsed, siis sa pead teadma, et tuled uuesti. Sõbrannaga, kes oli vähis ja hakkas ära minema, oli meil selline jutuajamine: – Kuule, kas meil oli selles elus lõbus? – Oli. – Kas me tahame veel sellist elu, nagu meil oli? – Jah, tahame. – Lepime kokku, et kui me uuesti sünnime, siis saame jälle kokku ja tegutseme taas koos.
Selline kokkulepe teeb lahkumise väga kergeks, ta ei ole enam meeleheitel. See on väga oluline teadmine, et oleme igavesed ega kao mitte kuskile.
Nii et suremine ei ole valus. Vastupidi – see on kergeks saamine. Suremine on lihtsalt selle nähtamatu osa, kes me tegelikult oleme, lahtitõmbamine või sellest väljumine või lahtilaskmine – ma ei tea, mis sõna siia kõige paremini sobib. Tegelikult sureb ju ainult keha, sa ise jääd ellu. Kui sa kehast välja lähed, siis sa tead kõike, mida su lähedased tunnevad ja mõtlevad. Füüsilises kehas olles on informatsioonipakett imepisikene, sa mõistad väga väikest osa maailmast, aga nii kui kehast välja lähed, oled täiesti avardunud kõikides suundades ja tead absoluutselt kõike, oled rohkem teadvel. Nii et surm ei lõpeta sinu teadlikkust, vaid vastupidi – surm avardab sinu teadlikkust.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
