Väikese Ladina-Ameerika riigi Uruguay president José Mujica üllatas mõni aeg tagasi kogu maailma sellega, et tema eestvedamisel sai Uruguayst esimene riik maailmas, kus kanep on täielikult legaalne. Ka tema kõne ÜRO Peaassamblee ees, milles ta mõistis hukka raiskamist ja frivoolsust, sai globaalselt palju tähelepanu. Hoolimata sellest, et riigis on katoliku kiriku mõju väga tugev, on seal abordid ja geiabielud seaduslikud ning president ise on avalikult ateist, vahendab Telegram.
78-aastane José Mujica on paljude arvates ainulaadne ja võimsa sõnumiga juht. Uudisteportaal Al Jazeera intervjueeris presidenti tema väikeses maakodus Montevideo lähedal.
Mujica on mees, kes elab enda sõnade kohaselt. Tema kodu on lihtne, seal ei ole luksust ega ihukaitsjaid. Mõned tema rahvuskaaslased on kritiseerinud, et selline elustiil on presidendile ebasobiv, kuid teiste silmis teeb see temast kangelase. President ise ei leia, et ta vastaks tiitlile “maailma vaeseim president”. Tema sõnul on vaesed hoopis need, kes teda sel moel kirjeldavad. Vaesed on need, kes vajavad liiga palju – sest selliste inimeste jaoks ei ole kunagi küllalt. Mujica ütleb, et ta elustiil on lihtne, kuid ta ei ole vaene. Ta omab vaid seda, mida tegelikult vajab ning ei ole klammerdunud materiaalsetesse väärtustesse. Miks on see oluline? “Selleks, et mul oleks rohkem vaba aega, et teha seda, mis mulle meeldib. Vabadus on see, kui sul on aega nautida elu. Lihtsus on elufilosoofia, mitte vaesus.”
Mujica annetab 90% oma 12 000 dollari suurusest palgast heategevuseks erinevatele projektidele ja väikeettevõtjatele. Tema jaoks on oluline mitte muutuda, kuigi ta on saanud presidendiks. Ta teenib rohkem, kui tegelikult eluks vajab. Ka Mujica naine on poliitikas. Kahekesi piisab neile elamiseks ja ka mõningaseks säästmiseks naise palgast. Mõlemad annetavad enda poliitilisele grupile ning heategevuseks ning Mujica ei näe seda mitte ohverdusena, vaid valitud kohustusena.
Kanepi legaliseerimine on püüd narkokaubandust vähendada
Vastusena Al Jazeera ajakirjaniku küsimusele kommenteerib Mujica ka hiljuti vastu võetud otsust kanepi legaliseerimise kohta ning miks ta otsustas seda toetada. Mehe sõnul on tegemist eelkõige püüdlusega tuua narkokaubandus päevavalgele. Kõik viimase 100 aasta jooksul tehtud katsed narkokaubandust ohjeldada on luhta läinud ning ainult kuritegevust ja vägivalda suurendanud. Loodetakse, et legaliseerimine ja reguleerimine toob seni varjatud tegevuse päevavalgele ning vähendab kuritegevust.
Kanepi tarvitamist käsitletakse kui meditsiinilist küsimust ning tarvitajate puhul eeldatakse, et ta vajab seda ravimina. Registreeritud kasutaja ei pea enam olema osa põrandaalusest tegevusest, vaid saab legaalselt osta ravikanepit apteegist. Mujica näeb seda eksperimendina, sest seni ei ole ebaseadusliku uimastikaubanduse ohjamiseks lahendust leitud.
Mujica mainib ka, et selle otsuse osas on ta saanud väga palju toetust erinevalt endistelt presidentidelt, kes oma ametiajal ei saanud selliseid otsuseid vastu võtta, kuid kes mõistavad, et jõumeetodid narkokaubanduse vastu ei aita. Kuritegelik uimastikaubandus on igal juhul halvemate tagajärgedega ühiskonnale kui narkootilised ained ise. Ta leiab, et mitte ühegi aine sõltuvuslik tarvitamine ei ole hea, sealhulgas ka alkohol ja sigaretid. “Ainuke hea sõltuvus on armastus, unustage kõik muu,” ütleb president.
Toetus Kolumbia rahuläbirääkimistele
Mujica on läbi aastate olnud poliitiliselt aktiivne. Noore marksistina osales ta relvastatud valitsusevastases ülestõusus ning veetis selle tõttu 15 aastat vanglas (sellest 11 üksikkongis) ning vabanes alles aastal 1985. See kogemus mõjutas oluliselt seda, kelleks on ta tänapäeval kujunenud. 11 aastat üksikvangistust tähendas, et ta pidi vastu pidamiseks leidma varjupaiga iseeneses.
Olles ise olnud valitsusevastases leeris, toetab Mujica omalt poolt Kolumbia valitsuse ja ELN (Ejército de Liberación Nacional) mässuliste grupi vahel juba 50 aastat kestnud vastuseisu lahendamist läbirääkimistel. Kolumbia armee on Ladina-Ameerikas kõige võimsam ning seda toetab ka USA, kelle sekkumine Ladina-Ameerika riikide sisepoliitikasse on kurikuulus. Riigi ja mässuliste vaheline konflikt näib lõputu sõjana, millest mitte keegi kasu ei saa. Mujica leiab, et on väga oluline toetada Kolumbia presidenti, kes on avanud läbirääkimised selle konflikti lahendamiseks ning ta on pakkunud võimalust viia neid läbirääkimisi läbi neutraalsel pinnal Uruguays. Samuti on ta enda kogemuste põhjal valmis nõuga abistama, kui temalt seda palutaks.
Kiriku mõjuvõim Ladina-Ameerikas
President Mujica suhe kirikuga on vastuoluline. Ühest küljest on ta legaliseerinud abordid ja geiabielud, mida katoliku kirik ei toeta, ning samuti on ta avalikult ateist. Teisest küljest peab ta katoliku kiriku mõjust Ladina-Ameerikas väga lugu ning külastas ka paavsti. Ta leiab, et teda ja paavsti ühendab hoolimine inimkonnast ning ta peab paavstist inimesena lugu ja tunnustab tema püüdlusi juhtida tähelepanu religiooni baasväärtustele – alandlikkusele ja pühendumisele.
Mujica tunnustab, et ühine religioon on üks asjaolu, mis Ladina-Ameerika inimesi ühendab. Kuna katoliku kirikul on regioonis väga tugev mõju, siis palus Mujica ka paavsti tuge Kolumbia konflikti lahendamisel. Kirikul on suur võim inimesteni jõudmises, sageli suurem kui riiklikel struktuuridel. Ning kohaliku preestri sõnad võivad muuta inimeste mõtteid ning aidata sõjast räsitud riigis rahu saavutada.
Presidendi vastuseis tarbimishullusele
Mujica omab ka tugevat seisukohta inimkonna pidurdamatu tarbimishulluse osas. Ta ise sõidab ikka veel oma vana Wolksvageni põrnikaga. Ta mõistab hukka seda, et inimesed raiskavad oma elu sellele, et istuda ummikutes, elada linnades ning teenida raha ainult uute tehnikavidinate ostmiseks.
President ütleb, et ta ei ole tarbimise vastu – ta on raiskamise vastu. “Me peame tagama toidu ja peavarju, ehitama koole ning varustama inimesi puhta veega. Kuid see, et igal võimu juures oleval inimesel on 4-5 autot, sadade ruutmeetrite suurused majad, suvilad ja eralennukid, tähendab seda, et igaühe jaoks ei jätku vajalikke ressursse,” ütleb Mujica ja lisab, et kui tänapäeva maailmas tarbiks iga inimene samamoodi nagu keskmine ameeriklane vajaksime kolme planeeti.
Kahjuks peab Mujica nentima, et temal ei ole võimu selle probleemi lahendamiseks. Ta kardab, et kui ta püüaks oma eluviisi teistele peale suruda, ta lihtsalt hukataks. Kuid mehel on siiski vabadus raiskava elustiili kohta arvamust avaldada.
“President ei ole teistest parem”
José Mujicast on saamas Ladina-Ameerikat esindav hääl, eriti peale Venezuela presidendi Hugo Chavezi surma. Ta on seadnud oma eesmärgiks vähendada sotsiaalset ebavõrdsust Uruguays, aidata kõige nõrgemaid ning jätta maha uus poliitiline mõttelaad. Ta tunnistab, et kiireid lahendusi ei ole olemas ning ta ei suuda luua paradiisi, kuid ta tahab võidelda üldise heaolu arendamise eest.
Mehel on jäänud veel aasta ametiaega, mille järel ta plaanib avada kodu juures põllumajanduskooli, kus õpetatakse nooremale põlvkonnale maaharimist. Mujica leiab, et president ei ole teistest parem – ta on lihtsalt ametnik, kes on valitud kandma seda rolli ning teenima oma inimesi. Seetõttu peab ta ametiaja lõppedes oma kohalt lahkuma – teiseks ametiajaks tagasivalimine on tema põhimõtete vastu. Feodaalaja kombestik ja punaste vaipade mahalaotamine ei sobi tema sõnul vabariigi ideega, mille kohaselt on kõik inimesed võrdsed. President peaks elama samal moel nagu suurem osa kodanikke, keda ta esindab. Mujica usub, et Ladina-Ameerika mõju muudab järk-järgult ka USA ühiskonda paremaks, kuid see võtab aega.
José Mujica sõnul on õnnelikkuse saladuseks enda ja teistega kooskõlas elamine: “Ole aus, jää iseendaks ning ära suru teistele peale oma põhimõtteid. Ole vaba ja austa ka teiste õigust olla vaba. Julge öelda seda, mida mõtled, isegi siis, kui teised ei pruugi sinu vaateid jagada.”
Allikas: www.telegram.ee
