Aegade algusest saadik on inimestel olnud talismanid, mis on neid kaitsnud kurja eest ja head õnne ligi meelitanud. Maagiliste talismanide sarjas saame teada, miks usutakse hobeseraua õnnetoovasse mõjusse, kuidas toimib unenäopüüdja ning paljudest teistest talismanidest ja nende mõjust.
Esimesteks teadaolevateks talismanideks on jahiloomadelt saadud sarve- või luutükid, samuti hambad. Need pidid kandjale pakkuma kaitset loomade rünnaku eest ning andma omadusi, mis iidsel ajal ellujäämisel vajalikud olid nagu tugevus, osavus või tarkus.
Hilisematel aegadel hakati talismane valmistama erinevatest materjalidest ja väga tihti lisati neile ka kristalle ja vääriskive, mis oma väega andsid amuletile erilise jõu ja maagilised omadused. Üle maailma on eri maadel peetud kaitsvateks ja õnnetoovateks esemeteks väga erinevaid asju ja sümboleid. Järgnevalt vaatamegi lähemalt, millised on tuntuimad talismanid ja kuidas nad töötavad.
Hobuseraud
Inglismaal, Keldi kultuurides, samuti Põhjamaades ja sealhulgas ka Eestis on sajandeid folklooris ja legendides mainitud hobuserauda kui hea õnne toojat. Kõige sagedamini naelutati hobuseraud maja välisuksele, et õnn saabuks nende juurde, kes majas elasid. Ühe uskumuse kohaselt tuleks hobuseraud kinnitada nii, et lahtine osa jääks ülespoole, sest siis jääb õnn sinna sisse. Teised jälle uskusid vastupidiselt, et lahtine osa peaks jääma allapoole, siis saab maja õnnega üle valatud. Keldi mütoloogia kohaselt hoiab hobuseraud eemale ka kurjad vaimud, kuna nood kardavad rauda, millest hobuseraud tehtud on. Vana legend räägib, et üks sepp olla kunagi ammu saatanale hobuserauad kapjade külge naelutanud, mis pani tolle valude käes väänlema. Et sepp rauad ära võtaks, nõustus saatan kokkuleppega, et ta ei kimbuta inimesi, kelle uksele on naelutatud hobuseraud.
Unenäopüüdja
Indiaanlaste juures oli väga levinud unenäopüüdja, mida kasutatakse selleks, et püüda kinni kõik halvad unenäod ning ainult head uned jõuavad magajani. Legend räägib, et ühte vana indiaani hõimu kimbutasid tihti halvad unenäod. Ühel ööl nägi nende vaimne juht aga unes ämblikku, kes kudus oma võrku ringselt ning seda ümbritsesid suled ja helmed. See võrk püüdis halvad uned oma võrku ning hoidis neid seal kuni hommikupäike need minema pühkis. Traditsiooniliselt on unenäopüüdjaid tehtud vitstest, kasutati päris sulgi ja ainult looduslikke materjale. Tänapäeval kasutatakse palju ka erinevaid sünteetilisi materjale, kuid endiselt kasutatakse poolvääriskivist helmeid. Unenäopüüdja peaks magamistoas olema kohal, kus hommikupäikese kiired saaksid oma säraga sinna jäänud halvad unenäod lõhustada. Kui aga suled, mis on unenäopüüdja küljes, liiguvad, siis on see märk, et head unenäod on saabunud magaja juurde.
Viipav kass
Jaapanis, Hiinas ja mujalgi võib tihti kohata kaupluste, baaride ja poodide akendel istuvat kassi, kes lehvitab esimese käpaga. Esimest korda on sellist kassi mainitud umbes aastal 1800 ja teda kutsuti Maneki Nekoks. Usutakse, et selline kass meelitab ligi head äriõnne ja kliente. Legendi järgi toob kass head õnne tänutäheks selle eest, et inimene on talle pakkunud ulualust ja toitu. Tänapäeval kasutatakse patareidega lehvitavaid kasse, kes siis saavad lõppematult head õnne ligi meelitada. On ka päikesepatareidega töötavaid mudeleid, mis lehvitavad kuni päikeseloojanguni.
Elevant
Juba sajandeid on Indias elevante hinnatud nende intelligentsuse ja tugevuse pärast. Neid kasutatakse tööloomadena, kuid samas on austus nende vastu suur. Hindudel on ka elevandipäine jumal Ganesha, kes on tarkuse, teadmiste ja hariduse jumal ning samuti eemaldab ta teelt kõik takistused, mis ei lase heal õnnel inimesteni jõuda. Usutakse, et elevandikujuke kodus, eriti ukse juures, toob head õnne ning pika ja õnneliku elu. Väga levinud on elevandikujukesed, kelle lont on üles tõstetud, see pidavat takistama heal õnnel minema voolamast.
Koostas Katrin Oidra
