28. veebruaril 1974 on ilm natuke pilves ja natuke päikseline. Lea sündimise tähtajaks on arst pannud 11. veebruari, aga kui 16 päeva hiljem pole laps ikka veel sündinud, läheb Aino arsti juurde ja järgmisel päeval see tüdruk sünnibki. Kuna tol ajal ei tehtud ilma põhjuseta ultraheliuuringut, ei olnudki lapse sugu teada. „Lähme nüüd palatisse ja toome selle poisi ära,“ ütles arst Lea emale Ainole. Kuna lapse südamelöögid olid väga tugevad, siis ilmselt sellepärast arvas arst, et sünnib poiss.
Katkend raamatust „Tahaks veel midagi öelda … Lea Dali Lion“
Lea muusikaline anne avaldus varakult. Ta hakkas juba kaheksakuuselt ümisema meloodiaid, mida raadiost kuulis. Ise ei osanud veel rääkidagi.
Lea esimene instrument oli laste klaver Pille, sest ta nägi seda mänguasjade poes ja nii väga tahtis pilli endale. Pill ei olnud hääles, aga ema ostis selle ikkagi. Ema mäletab, et tehas Punane RET tegi lühikest aega ka elektrilisi süntesaatoreid ja hiljem ostis ta Leale selle. Nõukogude ajal Eestis häid pille ei müüdud, aga päris klaveri – Hermanni – sai tüdruk siiski juba enne kooliminekut. Muidugi tutvuste kaudu, nagu tol ajal kombeks.
Ainole meenub päev Soomes, mis võis Lea jaoks olla nagu paradiisi sattumine.
Meremeestest vanematel oli Soomes sõpru ning nad läksid ühele neist külla. Lea käis 1. või 2. klassis. Perekond läks muusikapoodi. Least viis aastat vanem õde Ulla ei huvitunud üldse seal müüdavast kaubast. Lea vastupidi ei tahtnud poest lahkuda. Ema-isa läksid koos vanema lapsega linna peale ning Lea jäi üksi muusikapoodi, kuigi ta müüjaid ei tundnud ja soome keelt ei osanud. Kui ülejäänud pere tagasi tuli, oli Lea jõudnud proovida kõiki pille ning müüja ütles veendunult, et nad peavad lapsele pilli ostma. Lea ei olnud mitu tundi igavust tundnud ega vanemate järele küsinud.
Sel päeval pilli siiski ei ostetud, sest Nõukogude Eestisse ei tohtinud sellist kaupa tuua. Mingid võimalused olid muusikutel. Kuna Aino töötas laeval ja tundis muusikuid, siis nende kaudu saadigi lapsele Soomest pill osta.
„Ma tänan väga neid muusikuid, kes tõid Leale mitu süntesaatorit ja hiljem ka kitarri,“ ütleb Aino.
Ainol oli väga suur plaadikogu, kus oli üle 1000 plaadi. Eriti meelsasti kuulas Lea lapsena meeskoori lauludega plaate. Hiljem, kui Aino läks tööle laeva peale, täienes plaadikogu lääne muusikaga. „Olin Helsingis riidepoes ja müüja ütles, et täna öösel suri Elvis Presley (16. augustil 1977) ja et täna on tema plaadid Helsingis väga odavad. Ma ostsin tookord viis plaati ja need kuulati ribadeks.“
Muusikahariduse omandamist alustas Lea samal ajal koolitee algusega. Kõigepealt Viimsi muusikakool. Alates 9. klassist Tallinna muusikakeskkool Kivimäel Nõmme linnaosas ja pärast seda Tallinna konservatoorium. Muusikakoolides õppis Lea viiulit, konservatooriumis aga muusikapedagoogikat. Ta õppis ka kontrabassi ja teisi pille. Koorijuhtimist õppis Venno Laulu juures. Professor Laul on Ainole tunnistanud, et Lea oli väga andekas õpilane ja oleks võinud ka dirigendiks hakata.
Lea armastas väga muusikat ja pillimängu, ent temagi oli vahel tavaline laps, keda pidi sundima. Viiendas klassis soovis ta koguni muusikakoolist ära tulla, aga isa ütles rahulikult: „Lea, kevadeni käid koolis ja siis vaatame.“ Sügisel läks tüdruk vabatahtlikult jälle kooli ning õppis innuga kuni konservatooriumi lõpuni. Muusika, mida tütar hiljem tegema hakkas, isale meeltmööda ei olnud.
Ema Aino arvates oli Lea muusikaanne pärit isapoolsest suguvõsast. Isa Viktori sugulased on Öpikud, kes olid väga musikaalsed. Ka Viktori perekond, välja arvatud üks vend, oli muusikaandega, aga kuna nemad olid adventistid, siis avalikult esineda nad ei võinud. Aino suguvõsas on samuti muusikageen olemas. Näiteks tema vanaisa tegi viiuleid.
Lisaks muusikakoolile käis Lea ka jooksutrennis ja mõnikord võis juhtuda, et samale päevale langes kaks olulist sündmust.
Kord, kui Leal oli muusikakoolis klaverieksam, helistas õpetaja ja teatas, et Lea ei tulnud eksamile. Ema vastas, et teda ei ole ka kodus. Lea saabus koju õhtul kaheksa paiku üleni mudasena.
Ema uuris, kus tütar oli.
„Ma käisin Pääsküla rabajooksul, meil olid võistlused.“
Klaverieksami sai ta siiski järele teha.
Luuletusi ja laule hakkas Lea sahtlisse kirjutama varakult. Kui idee tuli, pidi selle kohe üles kirjutama. Vahel tuli mürinal tuppa, jalas porised saapad. Kasuka viskas maha, aga saapaid ei jõudnud jalast võtta, vaid tormas tuppa edasi.
„Lea, mis lahti on?“ küsis siis ema.
„Ma pean kohe praegu midagi üles kirjutama!“
Lea spontaansus väljendus muudeski asjades. Isa tegi puutööd ning kodus olid olemas kõik vajalikud tööriistad. Lea tahtis kohe, ilma igasuguse ettevalmistuseta saagima ja hööveldama hakata.
„Oot-oot, sa saed endal käed otsast!“ pidi ema tütre indu tagasi tõmbama. Kui
Leal oleks meister kõrval olnud, oleks ta kohe puutööd õppima hakanud.
„Tema elas oma elu väga kiiresti läbi. Mul tekkis üks omapärane tunne, kui ta oli Eesti Naise kaanel veebruaris 2017. Ma mõtlesin: „Miks Lea seal on? Kõik on seal vähemalt 50aastased ja vanemad. Miks tema nii noorelt seal on?“ Selline taju tekkis, et ta elab liiga ruttu oma elu. Mul käis ajakiri Tiiu ja ma siis naersin Leale, et varsti oled Tiiu kaanel ka.“
Erilise tajumisvõime päriski Lea tõenäoliselt emalt. Lea arendas seda võimet edasi. Aino mäletab, kuidas ta tunnetas, et Robiga on midagi valesti. Helistas klassijuhatajale ja õpetaja ütleski, et just tahtis rääkida Robist.
Lea usaldas väga oma ema. Isaga olid tal teistsugused suhted, sest isale ei meeldinud see muusika, mida Lea tegi. Talle ei meeldinud, et Lea ei läinud viiuliga edasi. Selle koha pealt oli tal isaga lahkarvamusi, kuigi valju häälega nad ei tülitsenud.
Emaga rääkis Lea igasugustel teemadel. Vahel oli emal endal tunne, et tütrel on midagi südamel, ja siis ta küsis: „Lea, kas sul on midagi rääkida?“
„Miks sa arvad, et midagi on?“
„Ma ei tea, mul on selline tunne.“
Ja siis Lea rääkis.
Ükskord sõitis Lea Robi isa auto katki – tagurdas teisele autole otsa. See oli krooniaeg. Lea ütles, et remont maksab 5000.
„Issand, Lea, meil ei ole praegu seda raha!“
„Ma pean maksma.“
Aino laenas sõbrannalt ja vajalik summa sai makstud. See lugu jäigi isa eest saladusse.
Enne laeva peale tööle asumist töötas Aino õpetajana. Ta mäletab, kuidas üks lapsevanem kurtis, et laps ei taha lugeda, ja Aino mõtles, mis jutt see on, et ei taha lugeda. Ta enda vanem tütar Ulla õppis õhinaga tähti ja sai ka lugemise varakult selgeks. Aga kui sündis Lea, sai Aino tunda, mida tähendab, kui laps ei taha lugeda. Lea laulis ja mängis pilli, aga lugeda ei tahtnud.
Kord mõtles Aino nipi, kuidas last lugema motiveerida: helistas õpetajale ja ütles, et Lea ei õppinud kodus lugemist. Õpetaja kutsus tüdruku vastama ja muidugi ei saanud ta head hinnet.
Lea tuli koju ja oli natuke nördinud. Ema küsis, mis viga on.
„Ma ei tea … see lugemine läks täna nii halvasti.“
Lea „nõrgad kohad“ olid seotud majapidamistöödega. Näiteks ei pesnud ta nõusid ära kohe pärast söömist ega teinud ka voodit üles kohe pärast ärkamist.
„Ma ütlesin Leale, et mu elus ei ole ühtegi päeva, kui mul oleks jäänud hommikul voodi tegemata. Ja algul häiris mind seegi, et ta ei pesnud nõusid kohe ära. Mõne korra ka ütlesin seda talle, aga siis sain aru, et pole mõtet sellise asja pärast tüli kiskuda. Lapsed kasvatavad ka vanemaid ja mina õppisin Lea käest, et ei ole vaja vinguda ega tekitada probleeme tühistest asjadest. Ta õpetas mulle kannatlikkust ja mõistmist.“
Teismelisena ei olnud Lea ustepaugutaja või vanematele vastu haukuja. Ema ei muretsenud isegi noorte pidudel käimise pärast.
„Pirital oli mingi koht, kus noored käisid. Meriväljalt läks sinna suur punt ja alati tulid ka koos tagasi. Kõik olid korralikud ja midagi ei juhtunud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks pahandusi olnud. Tütred ei korraldanud ka kodus joomapidusid. Nad oleks võinud ennast pildituks juua, kuna alkoholi kodus oli, aga väga tublid lapsed olid.“
Aino teab, et materiaalselt ei olnud neil kodus millestki puudust, aga kindlasti igatsesid lapsed rohkem vanematega koos olemist. Kui ema-isa merel olid, hoidis lapsi Aino sõbranna.
Lea ütles emale mitu korda: „Meil ei olnud millestki puudus, aga meil oli sinuga olemisest puudus.“
Ema arvab, et ilmselt sellepärast Lea väga hoidis oma lapsi.
Laeval töötavatel vanematel oli nõukogude ajal tõesti rohkem võimalusi osta igapäevaseid asju, näiteks riideid. Aino mäletab marsruuttaksos tema taga istuvate noorte juttu: „Meriväljal elab üks meremeeste perekond, kelle lapsed käivad nii hästi riides.“ Lea ei läinud aga sellepärast uhkeks. Ta jaotas ja laenas oma riideid ka sõbrannadele.
Teemetsade kodu oli avatud paljudele Lea sõpradele nii lapsepõlves kui hiljem. Kui Lea Elmar Liitmaaga abiellus, käisid Meriväljal ka muusikud.
Laevatöötajad said tellida miniviinereid pooleteisekilostes pakkides. Aino tõi neid ühtelugu koju ja kolleegid isegi küsisid, palju sul neid sööjaid kodus on. Teinekord oli 20 inimest majas, kui ema koju saabus, ja Lea ütles: „Ema, meil on need viinerid jälle otsas.“
Aino käis laeval tööl kuni 78. eluaastani. Tõsi, vahepeal oli mõni aasta tööst eemal. „Tänu sellele, et ma nii kaua tööl käisin, on mul hea pension. Ja tänu
sellele sain ma Lead materiaalselt toetada, kui ta haiguse pärast ise tööd teha ei saanud.“
Ühel emadepäeval tuli Lea ema poole omaküpsetatud koogiga ja ütles: „Ema, lilli ma sulle ei toonud. Ma elan sinu rahaga ja sinu raha eest ma sulle lilli ei osta.“
Ema ja tütar rääkisid palju ka haigusest, aga päris lõpu poole Lea kõike emaga ei jaganud. Aino arvab, et Lea tahtis teda säästa. Kui Lea tuli viimast korda Saksamaalt, see oli 14. detsembril 2020, küsis ema: „Mida arst ütles?“ Lea vaatas emale otsa ja ütles: „Not good.“
Valu võib mõõta. Nii Ainole kui ka Leale on öeldud, et nende valulävi on väga kõrge. Lea ütles alati, et natuke valutab. Ta ütles alati, et kõik on hästi.
„Ta ütles: „Ema, mul on kõik hästi.“ Olgugi et seisund võis olla väga halb. Kui hakkasime lastega haiglas teda vaatamas käima, siis sain aru, et pääsu enam ei ole. Kui Lea elu viimasel pühapäeval olime tagasiteel koju, helistas arst, et nad kirjutavad ta esmaspäeval välja õendusse, aga võime Lea ka koju viia. Et enne teevad veel vereülekande. Otsustasime Lea koju tuua. Meil oli auto organiseeritud, voodi ja hingamisaparaat olemas. Ja siis teatas arst, et organism ei võtnud ravi enam vastu … Lea oli kirjutanud mulle sõnumi: „Ema, varsti tuleb Aeg“.“
Lea lahkus kolmapäeval. Oli päikest ja natuke pilvi. Ei sadanud.
Aino usub, et energia ikkagi liigub ümberringi. Seitse kuud hiljem ei tunne ta ennast kodus üksinda. Ta tajub Lea kohalolekut kogu aeg ja see on turvaline.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Inge Pitsneri ja Marek Sadami raamatust „Tahaks veel midagi öelda… Lea Dali Lion“.
