Lapsepõlvetraumad: vanema ja lapse eraldumine

Üheksa kuud on ema ja kõhubeebi üks tervik. Lapse füüsiline eraldumine emast toimub pärast sünnitust loomulikul teel. Emotsionaalne nabanöör võib aga vanema ja lapse vahele terveks eluks jääda, mis inimeste elus keerulisi olukordi tekitab. Pärast sündimist vajab laps vanemate hoolitsust ja kaitset. Kasvades jõuab laps eluetappi, mil lapsepõlv saab läbi. Laps muutub iseseisvaks, hakkab oma isiklikku elu looma ning eraldub vanematest. Just siis peab vanem oma suhtumist lapsesse muutma: laps-täiskasvanu suhe peab asenduma täiskasvanu-täiskasvanu suhtega. Vanem peab endale teadvustama, et laps on täiskasvanud inimene ja pole enam väike. Lapsed jäävad oma emade jaoks lasteks ka täiskasvanuna, kuid oluline on täiskasvanute suhtumine oma lastesse.

Kuidas aru saada, et lapse ja vanema eraldumist pole toimunud? Kui inimene otsuseid vastu võttes mõtleb sellele, kuidas tema vanemad sellele otsusele reageeriksid ja kui vanematele tema valikud ei meeldi, siis loobub oma plaanidest isegi juhul, kui ta neid asju sisimas väga tahab. Kui vanemad tema samme, elustiili, mõtteid ja ideid heaks ei kiida, elab inimene pideva süü- ja vastutustundega selle pärast, mida vanemad mõtlevad. Ta arvab, et vanemate õnn sõltub ainuüksi temast.

Inimene on oma vanematest eraldunud, kui oskab sõltumata vanemate arvamustest otsuseid vastu võtta. Ta võib neilt nõu küsida ja nende arvamustega arvestada, kuid teeb ikka nii, nagu ise õigeks peab ega tunne end seejuures süüdi. Igaühel on oma maailmavaade, hinnangud ja arvamused, mis ei pea kokku langema vanemate arvamusega, ning ta saab end oma vanemate juuresolekul vabalt väljendada. Selline inimene oskab ise enese eest hoolt kanda, oma olmeprobleeme ja isiklikke küsimusi lahendada ega jää vanemate abi ja heakskiitu ootama. Ta peab mõistma, et vanematel on oma elu, oma soovid ja huvid ning vastutus, mida ta peab austama.

Kui inimesel on madal enesehinnang, kui ta ei aktsepteeri ennast kui isiksust, kui tal on probleeme oma piiridega, kui ta ei oska oma elu korraldada, suhteid ja perekonda luua, võib see tähendada, et inimene pole vanematest eraldunud.

Miks seda eraldumist mõnikord ei toimu ja kuidas seda olukorda lahendada? Laste suureks kasvamine ja pesast välja lendamine toimub mitte ainult füüsilisel, vaid ka psühholoogilisel tasandil. Vanemad aktsepteerivad seda sisemiselt kui fakti ja lasevad oma täiskasvanud lapsest lahti, kuid mõnikord seda ei toimu ja seetõttu tekib mitmesuguseid psühholoogilisi probleeme ja raskusi, eriti siis, kui inimene hakkab looma oma isikliku elu. Sellise olukorra põhjuseks võib olla ühest küljest see, et vanemad ei tunnista lapse täiskasvanuks saamist. Teisest küljest ei soovi täiskasvanud laps ise vanematest eralduda ega iseseisvuda. See juhtub siis, kui ta pole vanematelt lapsepõlves piisavalt tähelepanu ja armastust saanud ning püüab nüüd oma sisemist tühjust täita. Vahel vanemad ei näe oma lapses isiksust ega mõista, et lapsega tuleb arvestada ning sel juhul jääbki laps lapseks niikauaks, kuni vanemad teda tunnustavad.

Miks vanemad lastest lahti ei lase? Ema ja laps on omavahel tugevalt seotud ja ema ei taha tihti sellele mõeldagi, et tema laps on omaette inimene, kellel on õigus oma mõtetele, tunnetele ja soovile elada teisiti, kui ema seda tahaks. Sellise käitumise markeriks on fraas „Mina olen sind sünnitanud ja sa teed nii, nagu ma ütlen“. Sellise ema kõnepruugis võib tihti kuulda ka sõna meie: „Me oleme söönud, me oleme jalutanud, me oleme vannis käinud“. Sageli üritab ema läbi lapse omaenda sisemisi probleeme lahendada, tunnustust saada, ennast teostada. Kui laps hakkab oma elu elama, võib ema elumõtte kaotada, sest tal polegi enda elu: puuduvad hobid ja töö, milles ta ennast teostada saaks.

Kui vanematel on võim oma täiskasvanud poja või tütre üle, siis lapse isiksus hävitatakse. Sellised vanemad räägivad tihti lapsele, et too ei kujuta endast midagi erilist, pole millekski võimeline ja teeb kõike valesti. Õige on vaid nii, kuidas vanemad arvavad, sest nad on targemad ja teavad, mis lapsele hea on. Ütlused, mis seda olukorda kinnitavad, on: sa pole mitte keegi, ära tule mind õpetama, sa pole oma elus midagi saavutanud.

Vanemad teevad alateadlikult kõik selleks, et nende lapsed täiskasvanuks ja iseseisvaks ei saaks. Et eraldumine vanematest valutult läheks, peaksid vanemad ise selle protsessi algatama. Kui laps oma vanematest ei eraldu, peaksid vanemad ise selle olukorra lõpetama ehk endale teadvustama, et igaüks peab oma eluga ise tegelema ja selle eest ka vastutama.

Kui vanemad oma täiskasvanud lapsest lahti ei lase, on lapsel raskem eralduda, sest vanemad on need, kes manipuleerivad ja laps seda muuta ei saa. Vastutus langeb täiskasvanud lapsele endale, kes peab oma piire tajuma ja mõistma, et ta ei saa vanemate destruktiivseid mustreid muuta. Ta peab vanematega vaidlemise ja solvumise lõpetama, oma vaatenurkade eest seisma, suhtumist muutma ning iseennast austama, väärtustama ja tunnustama.

Tuleb mõista, et vanematele võib sinu elu küll mitte meeldida ning sulle ei pruugi vanemate elu, hinnangud ja arvamused meeldida, kuid sa ei pea sellele kõigele oma elu, jõu ja energiaga reageerima.

Allikas: Alexis Varnum „Uus reaalsus“

Vaata Alexis Varnumi raamatu „Uus reaalsus“ kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.