Paljud meist on mõelnud välismaale tööle ja elama minemise üle. Autor arutleb, millised on poolt- ja vastuargumendid.
Enne veel, kui üks majanduskriis pole lõppenud – ma mõtlen enamuse Eesti inimeste, mitte valitsuse, pankade ja statistikaameti jaoks, on euro ja euroliidu ümber toimuva valguses paistmas uus ning valusam. Juba üleelanud kriisi või uue kartuses on paljud läinud või plaanimas minna paremat elu otsima välismaale, mõnda heaoluriiki.
Kindlasti on hea mõte minna välismaale elama ja tööle, kui soovite saada uusi elu- ja töökogemusi, kohtuda uute inimestega, omandada uusi oskusi mõnel teile juba tuttaval või uuel tööl, mida te varem pole teinud ja lihtsalt teada saada, kuidas on elada teises riigis, võõras keskkonnas ning töötada teises kultuuri- ja töökeskkonnas.
Enda kahe ja poole aastase Euroopas eri riikides elamise, töötamise ning lihtsalt seiklemise kogemuse põhjal on erinevatel inimestel eri vanuses erinevad põhjused ja eesmärgid välismaale tööle ning elama asumiseks, või vähemalt seal töö ja elamise otsimiseks. Mõnedel õnnestub töö ja elukoha leidmine paremini, teistel mitte nii hästi.
Nõus, õnne on ka vaja ja julgeda täiesti pööraselt mõelda võimaluste üle töö ning elukoha leidmiseks. Samas on väga hea kodune ettevalmistus ning piisav rahavaru välismaale kolimiseks ja elamiseks pool võitu eesmärkide õnnestumiseks. Hea oleks vähemalt paari kuu elamisraha endaga välismaale võtta, sest aeg ja raha töö leidmiseks kulub märkamatult kiiresti. Kahe nädalaga töö leidmine tähendaks, et te olete kas mingil alal superstaar või siis õnnesärgis sündinud. Kindlam on, kui teil on välismaal tuttavad-sõbrad ning ametlikult töö ees ootamas. See oleks parim variant teie pehmeks maandumiseks võõras keskkonnas. Ametlik töö oleks juba sellepärast parem, et võite siis päris kindlad olla, et teid ei peteta, koheldakse tööl korralikult ning saate oma palga õigel ajal kokkulepitud summas kätte. Välismaale minnes on lihtsam tööd leida, kui teil on olemas riigis nõutavad sotsiaalkindlustuse numbrid, id-kood jms. Samas, Eestist neid asju taodelda ning saada on keeruline ja peaksite siiski ise seda kohapeal tegema… Nii et sõltub, kui palju keegi on valmis riskima välismaale minnes – kas ametlikult või mitteametlikult.
Esimesi kordi välismaale tööle minnes ei olnud ma valmis raskemaks eluks kui mul Eestis oli. Mind üllatasid mitmed asjad alates teise rahvuse esindaja mulle täiesti arusaamatutest lahendustest mingite probleemide lahendamisel kuni ühistranspordi liikumise loogikani välja. Poleks näiteks arvanud, et poolel teel ühest linnast teise haagitakse rongil viimased kolm vagunit tagant ära ja pean ruttu esimesse viide jõudma, et siiski õigesse sihtkohta jõuda.
Tuleb valmis olla üllatusteks, mis võivad tabada. Tuleb valmis olla seiklusteks, ootamatusteks, valmis palju mõtlema, loov olema, probleeme lahendama, suhtlema – valmis rohkem pingutama kui seda Eestis peaks tegema. Võõras riigis ei oota ees palju sõpru, vanemaid, lähedasi, kes saavad vajadusel abikäe ulatada. SEAL ei ole teil mõnusat sooja kodu, kuhu õhtul peale tööd minna. Heal juhul on paik, kus tuleb elada võõrastega koos. SEAL ei ole maitsvat ja rammusat Eesti toitu, vaid pigem tuleb süüa E-dest täistopitud maitsetut keemiat, sest see on odav. SEAL tõenäoliselt ei saa mõnuleda oma pehmes diivanis teleka ees ja magada oma pehmes voodis tuttavalt armsa voodipesu vahel, vaid heal juhul jagada istekohti teleka ees tooli, tugitooli ja põrandapinna vahel ning magada suvalisel kushetil võõra voodipesu vahel, mida on enne teid veel teadmata hulk kodanikke kasutanud.
Isiklikult olen väljastpoolt Eestit nö õnne otsinud erinevatel põhjustel – muu maailma avastamise ja nägemise, enda mugavustsoonist väljatõmbamise, uute kogemuste ja elamuste saamise, teistes ühiskondades elamise ja töötamise, uute inimestega kohtumise ning lihtsalt out of box mõtlemise arendamise ning mälestuste kogumise nimel. Kogu selle aja jooksul on minus aga süvenenud kindel veendumus teha elus just seda, mis mulle kõige enam rahulolu pakub ja õnnelikuks teeb. Minus on paljud asjad selle ajaga palju selgemaks saanud.
Olen teinud väga erineva raskus- ning intellingentsustasemega töid, mis on aidanud mul paremini mõista, milliseid töid inimesed üldse peavad tegema omale elatise teenimiseks. Kõigi nende tööde juures on olnud nii helgeid hetki, millegi keerulise ja raske õnnestumisest kui ka väga raskeid momente emotsionaalsetest kurnatusest, ülekeemistest kuni füüsilise kurnatuse ja vigastusteni. Kuid ma olen rahul oma seiklustega, sest ma olen emotsionaalselt ja vaimselt palju küpsemaks, elukogenumaks saanud, võtan rahulikumalt igasuguseid raskuseid ja tagasilööke, saanud hulganisti hindamatuid elamusi ning sadu fotojäädvustusi. On, mida hiljem meenutada ning vaadata. Ma olen rahul sellega, kes minust on inimesena saamas. Nüüd on vaja veel leida võimalus oma unistuste teostamiseks, et tegeleda sellega, mis mind õnnelikuks teeb.
Mis on aga Eestist väljaspool positiivsem, on inimeste viisakus sinusse – nii tänaval, poes kui ühistranspordis. Inimestele on loomulikum naeratamine, tervitamine, tänamine, sinatamine, sõbralik suhtlemine ja küsimine: „Kuidas sul läheb?” „On ju ilus päev täna?!” Ja tegelikult – olgem ausad – nagu oli ühe külastatud raamatukogu aknal kirjas – The all best things in a life are free. Ja neid asju on nii Eestis kui välismaal.
Autor Villu J
