Noor vaimulik kohtub paavstiga ja küsib: “Kas ma tohin palvetamise ajal suitsetada?” “Ei tohi”, vastab paavst lühidalt. Järgmisel päeval näeb noor usumees oma vanemat kolleegi suitsetamas ja palvetamas. “Sa ei tohi palvetamise ajal suitsetada – ma eile küsisin paavsti käest,” ütleb ta vanemale kolleegile. “See on kummaline,” vastab vanem vaimulik “ma küsisin, et kas ma tohin suitsetamise ajal palvetada ja sain vastuseks, et tohin küll.”
Pea seda nalja meeles kui järgmist loovprotsessi oma firmas läbi viid – see kuidas me küsimuse püstitame määrab suure osa sellest mis tulemused me saame. Et saada reealset kasu on vaja, et lahendad õiget probleemi ja järgid protsessi jooksul, et see küsimus ei muunduks mõneks teiseks. Vastupidisel juhul pole sul ideedest, mida pakutakse vähimatki kasu. Ma olen osalenud ajurünnakul, mille algne teema oli “Kuidas rohkem müüa?”, mis teisendus märkamatult teemaks “Milliseid uusi tooteid teha?”.
Kuidas seda vältida? Väga lihtne. Küsimus peab olema hästi konkreetne ja üheselt arusaadav. Võimalusel kergelt provokatiivne, et inimesed “käima saada”. Kui seda viimast ei ole, siis võidavadvanad ideed, mida on kohvinurgas juba miljon korda arutatud.
Kontrollküsimused endale:
•Kas ma lahendan õiget probleem?
•Mis oleks kui me jätaks selle üldse lahendamata?
•Kas seda küsimust on võimalik tükeldada alaküsimusteks (kui jah, siis tee seda)?
•Mis motiveerib osalejaid just selle küsimusega tegelema või KEDA see küsimus motiveeriks tegelema?
Allikas: maripuu.eu
