Enese armastamine – see on ju nii lihtne ja loomulik! Tore ja mõnus! Või kuidas sul sellega lood on? Kui me räägime tõelisest enesearmastusest sügavamal tasandil: mitte egost ehk enesetähtsusest ja selle nartsissistlikest ilmingutest, vaid enda olemuse tõelisest aktsepteerimisest, austamisest ja väärtustamisest – enda täielikult omaksvõtmisest ja endaga rahutegemisest. Siis võib tähelepanelik ja teadlik sisemaailma mustrite ja mängude vaatleja vahel märgata, et tingimusteta enesearmastus ei pruugigi nii lihtne olla. Aga on võimalik! Ja tee selleni võib olla ka vaimustav ja vabastav, kirjutab Kamal Ravikant oma raamatus „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
Lihtne on öelda „ma armastan end“, kui ma olen üksinda oma korteris ja taastun haigusest. Ent inimeste keskel liikudes ja nendega suheldes on see juba raskem – neilgi on omad probleemid ja mõtteahelad.
Sealt see küsimus tuligi. Tegeldes teistega, reageerides nende negatiivsetele emotsioonidele oma samasugustega, pidin endalt küsima: Kui ma end tõeliselt ja sügavalt armastaksin, siis kas ma lubaksin endal samasuguste emotsioonidega vastata? Vastuseks oli alati „ei“.
See töötas suurepäraselt. Kuna ma olin töötanud omaenda mõtteahela kallal, oli selge, mis samm eitusele järgnema peab. Selmet lahendada seda emotsiooni või takistada endal seda tundmast, naasin ma ainsa tõelise mõtte juurde oma peas: ma armastan end, ma armastan end, ma armastan end.
Selle küsimuse jõud ilmneb petlikult lihtsal moel. See sunnib sind nihutama oma fookust tundelt, mis sinus on – olgu selleks viha või valu või hirm või muud laadi pimedus –, tundele, mida tahaksid tunda. Ja selleks on armastus. Su meelel ja elul pole muud valikut, kui järgneda.
Peegli meetod
Seda meetodit jagan ma mõningase kartusega. Inimesed võivad arvata, et olen puhta lolliks läinud. Aga see on võimas vahend.
Esiteks. Sea taimer viiele minutile.
Teiseks. Seisa peegli ette, nii et nina on sellest mõne tolli kaugusel. Lõdvestu. Hinga.
Kolmandaks. Vaata endale otsa. Mõnikord on abi sellest, kui keskendud vaid ühele silmale. Siis on parem eelistada vasakut silma. Hinga aeglaselt ja loomulikult, kuni tekib rütm.
Neljandaks. Endale otsa vaadates ütle: „Ma armastan end.“ Polegi tähtis, kas sa seda tol hetkel usud. Tähtis on see, et sa ütled seda endale silma vaadates, nii et sa ei saa tõe eest põgeneda. Lõppude lõpuks on see ju tõde, et sa armastad ennast.
Viiendaks. Korda õrnalt „ma armastan end“, ja pea vahel pausi, et oma silmi jälgida.
Kui keegi on kunagi sulle otsa vaadanud teadmisega, et sa armastad teda, siis just seda ta su silmis nägi. Tee endale seesama kingitus.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
