Peaaegu kakskümmend aastat tagasi kinkis elu mulle võimaluse saada sisuliselt üle öö kasuemaks tollal 2,5-aastasele rosinasilmsele saksakeelsele tüdrukutirtsule. Mäletan meie esimest hädist kohtumist detailideni, justkui olnuks see eile. Esiteks olin ma täielikus šokis, et mu verivärske kaaslane meie elu kolmandale dateʼile järsku lapse tõi! See oli tema kodustest oludest tingitud nii-öelda hädaolukord, aga sellegipoolest šokk, sest selle hetkeni ei olnud mul lapse olemasolust mitte mingit aimu. Laps!? Mäletan endas õudu, mis halvas kogu mu 22-aastase mõistuse ja keha: kas pista jooksu ja ööbida kojulennuni jäänud öö kuskil Viini pargipingil või võtta kehvast olukorrast, mis võtta annab, ja jääda paigale?
Ursula Zimmermann, vabakutseline kirjutaja, Deo ema, Aerini kasuemaPüüdsin oma meeli rahustada ning varsti istusimegi hotelli restoranis ja sõime õhtust. Minu õnnetuseks tellis lapse isa tüdrukule ühe tema lemmiktoitudest, tomatipüreesupi. Laps vaatas mulle suurte rosinasilmadega otsa, lalises midagi arusaamatus keeles ja plätsutas lusikaga taldrikus nii hoogsalt, et tomatimehuste pritsmetega kattusid nii mu nägu kui ka rinnaesine, rääkimata lumivalgest laudlinast.
