“Päris sageli satuvad minu vastuvõtule inimesed, kelle probleemiks pole mitte mõni konkreetne haigus või kannatus, vaid see, et nende elu on tühi: pole ideid ega motivatsiooni; ei tea, mida teha või kelleks saada tahaks. Enamasti pole tegemist iseennast otsivate hilisteismelistega, vaid küpses eas, nn keskeakriisivanuses prouade-härradega. Mulle meeldib väga ühe personalijuhi suust kuuldud lause: hea töötaja motiveerib ennast ise. Võib kõlada kuidagi küüniliselt, aga siin on peidus suur tõsiasi, et inimesi ei saa tegelikult väljastpoolt motiveerida. Nii nagu ei saa vägisi tekitada inspiratsiooni või luua uusi ideid ja nagu ei saa keegi öelda, mis on teise inimese tee siin elus,” kirjutab Kaia-Kaire Hunt oma raamatus “Emotsioonide alkeemia”.
On terve rida meetodeid, kuidas ikkagi endas see loovus äratada või luua näiteks ajurünnaku käigus 100 ideed, mille puhul siis loota, et see üks nendest on hea. Kuid mulle tundub, et paljud neist on üle pingutatud, pastakast välja imetud ja seega ka elutud ja jõuetud. Usun siiralt, et ainuke võimalus leida probleemidele vastuseid, luua midagi suurt ja inspireerivat, leida uusi võimalusi ja ideid, töötada välja mõni uus toode või teenus, leida oma tee, oma inspiratsioon, oma kutsumus, on minna vaikusesse. See ei pea tähendama mingit totaalset eraldumist või eraklust, vaid algatuseks piisab näiteks mõnest tunnist üksinda rabas kõndimisest, paaritunnisest pilvede vahtimisest, üksi suitsusaunas istumisest, jalgrattaga sõitmisest jne, mille juures me ei keskendu otseselt tegelikult ühelegi probleemile või inspiratsiooni saamisele. Hea idee lihtsalt tuleb. Meil on oskus leida lahendus isegi väga keerulistele teemadele, luua tohutul hulgal uut ja head – olgu tegemist kunsti, tehnoloogilise vidina, äriidee või kutsumuse leidmisega -, kui me lihtsalt lubame sellel juhtuda.
Mida rohkem punnitada, seda suurema tõenäosusega tuleb ebaadekvaatne vastus või idee. Jah, muidugi on võimalik luua väga kasumlik ja kasulik idee niimoodi poolvägisi ja sellega seotud tegevusi survestades, aga olen tähele pannud, et see ei ole ühel või teisel viisil kestlik ja, mis peamine, ei too oodatud meelerahu ning kohalejõudmise tunnet.
Juhtimisest, nii ärijuhtimisest ja enda juhtimisest kui ka ajajuhtimisest ja motiveerimisest, on tehtud lõputul hulgal õpikuid, aga tundub, et lõplikku head vastust neis ei ole. Kas see ei viita, et on aeg ka õpikud ümber kirjutada ehk viia teadmised, sh äriteadmised, teadusteadmised hoopis teisele, inim- ja meelesõbralikumale tasemele? Muidugi võib juhtuda, et relvatööstus, narkoärid ja liigkasuvõtjad ei saa sellistest teadmistest mingit kasu, aga võib-olla ongi aeg liikuda (tagasi) matriarhaarsesse ühiskonda, kus loevad pehmemad väärtused, nagu hoolivus, ausus, jätkusuutlikkus, üksteise toetamine, meelerahu ja kulgemine.
Kellele sellisest elust võiks kahju sündida? Kestlik on idee, mis toidab hinge ja ka toidulauda, kui pidada silma töömaailma. Ning, mis pole sugugi vähetähtis, ei lõhu inimesi, loodust ega maailma. Usun siiralt,et me oleme inimesena saanud selle planeedi laenuks. Kui me oma kodu hästi ei hoia, võetakse see meil käest ära. Võib-olla see protsess juba toimubki: meie kodu laguneb ju tegelikult igast otsast, isegi kui püüame silmad kõvasti kinni pigistada.
Kui tuua korrakski tähelepanu oma egolt, soovidelt ja tahtmistelt suurema pildi juurde, siis selgineb õige varsti välja see, mis on tegelikult jätkusuutlik ning seega ka hea. Vaikuses ja looduses saadud ideed ei ole kunagi sellised, mis midagi hävitavad, vaid vastupidi. Samuti ei jäta nad inimesi endid kuivale – hea idee ei tähenda näguripäevi või maisest rõõmust loobumist. Hea idee, väega inspiratsioon on olemuselt taipamine. Taipamine, kuidas mõnda küsimust või probleemi lahendada; kuidas leida oma tee ja oma koht, ilma et me ennast intellektuaalselt üle sunniksime. Taipamist pole võimalik segi ajada ühegi teise teadmiste või ideede saamisega. Neurobioloogid ütleksid selle kohta, et see on seeeriline (ja ka väga mõnus) hetk, kui tekib juurde mingi uus neuronite ühendus; kui mingid sügavamad teadmised suubuvad kokku üheks suureks taipamiseks.
Muidugi tuleb meeles pidada, et enne seda, kui saab tulla taipamine, on vaja vaigistada oma meel. Vaikust saab kogeda ainult siis, kui meel on vaikusele avatud.
Põlistes šamaanikultuurides on teada, et ümbrus on täis jutte ja märke – vaimumaailm kõneleb meiega ja annab vastuseid alati, kui oskame küsida, vaadata ja tähele panna. Ega selline vaimuilmaga suhtlemine polegi ju midagi muud kui ühenduse loomine selle suure teadmisega, mis on vastand suurele rumalusele. See on ühendus, mis on meil olemas, aga mille puhul me oleme unustanud isegi selle, et oleme seda kunagi teadnud.
Allikas: Kaia-Kaire Hunt “Emotsioonide alkeemia”, kirjastus Pilgrim
