“Vana nahk tuleb maha ajada, enne kui uus kasvada saab” – Jopseph campbell
Mineviku minnalaskmine
Peatuge hetkeks. Mõelge sõnade peale “andestamine” ja “andeksandmine”. Andeksandmine on nii suur kingitus, et sõna keskmes elab mõiste “and”. Kristlikus traditsioonis on sellest tehtud nõrkus, passiivne sõna; justkui tuleks teine põsk ette keerata. Kuid selles sõnas on aktiivne mõiste “and-mine”, mis annab edasi selle sõna tegelikusisu. Michael VenturaI, “Kohtumine varjuga”
Igal aastal püüan ma vähemalt korra minna kolmepäevasesse vaikusemeditatsioonilaagrisse. Tavaliselt on seal umbes viiskümmend kuni kuuskümmend inimest, kes alustavad vaikimist hommikul kell üheksa ja vaikivad kuni kella üheksa või kümneni õhtul, püüdes omavahel võimalikult vähe ka silmsidet luua, et mitte tõmmata tähelepanu sisemise asemel välisele.
Seekord oli laager minu jaoks raske, kuna olin just mõned nädalad enne seda välja tulnud oma kavatsusega olla kihlatud oma sünnipäevaks ja kogu see protsess oli alles algstaadiumis. Olin väga vihane ja soovisin oma endisele kallimale kätte maksta, kuna tema oli endale juba uue naise leidnud. Mässasin terve nädalalõpu, et kuidagi vabastada kogu see kuhjunud viha, kuid edutult. Välja elamata viha lausa mattis mu enda alla.
Mul oli õigus olla vihane. Minu eks oli mulle liiga teinud. Mitu aastat varem rääkisin talle oma unistusest viia läbi selliseid spetsiaalseid töötubasid, kus oleksid koos mõni professionaalne laulukirjutaja ja sellised inimesed, kes on olnud kodutud. Soovisin neid mehi, naisi ja lapsi aidata, et nad saaksid muusika abil rääkida oma lootusrikast lugu, mõtestada oma kogemusi, ühtlasi näidates ka, kuidas saab lahendada kodutusega seotud probleeme. Mu eksile meeldis see idee väga ja viie aasta jooksul viisime koos läbi kursusi kodutusest toibuvatele inimestele koos kõige paremate laulukirjutajatega kogu maailmast. Olin vaimustuses sellest, kuidas muusikat luues nende inimeste eluhoiakud muutusid. Need kursused olid maagilised ja esimest korda elus tundsin, et ma tõesti mõjutan ümbritsevat maailma. Kuid minu ja mu eksi suhe ei olnud just pilvitu ja ei pakkunud enam meist kummalegi rahuldust. Ma ei suutnud välja mõelda, kuidas lõpetada see suhe, aga samas jätkata seda projekti, mis kuulus sel hetkel meile mõlemale. See oli nagu meie mõlema lapsuke. Ja kui ma lõpuks selle suhte ära lõpetasin, realiseerusid ka minu suurimad hirmud. Projekt jäi talle ja mina pidin kõigest loobuma.
Olin ülivihane. Ja tollal ma lihtsalt ei suutnud asju teisiti vaadata kui ohvrirollis olles. Mõtlesin aina, et see oli algselt minu idee! Mina olin kutsunud teda selles osalema ja nüüd pidin mina sellest loobuma. See polnud õiglane. Ja veelgi enam – ma ei uskunud ka, et see projekt üldse ilma minuta toimiks, ja mulle näis, et mul on igati õigus. Ja oligi, pärast meie lahkuminekut jäi ka see projekt soiku. Ei toimunud ühtegi kursust, ei kirjutatud ega salvestatud ühtegi laulu. Ta mitte ainuüksi ei “varastanud”seda projekti, keeldudes seda enda käest ära andmast, vaid nüüd ka hülgas (ja seega ka hävitas) selle.
Kaks päeva maadlesin endaga, et andestada, aga ma ei suutnud vabastada seda viha, mida ta minus tekitas. Teadsin, et pean sellest kibedusest vabanema, kui tahan oma ellu tõelist armastust. Teise päeva lõpus, hilja öösel, tabas mind tõeline kirgastumine, vaimne transtsendentne kogemus. Seisin väljas järsakuserval ja vaatasin suurt, eredat, täiuslikult ümarat kuud, mis säras läbi vana igeriku puu okste. Äkki muutus kuu sära väga eriliseks ja mu teadvusseisund muutus. Tundsin paljude eeterlike olendite kohalolu, kes kõnelesid minuga sisehääle vahendusel: “Mõistame su kannatusi ja teame su kaotusi. Teame, et sulle ollakse võlgu. Aga me oleme selle võla nüüd enda kanda võtnud. Lubame, et kõik tasutakse sulle ja veelgi enam, kui oskad ette kujutada. Aga et me saaksime seda teha, pead sa esmalt tema vabaks laskma, sest sinu soov saada temalt hüvitust ei lase meil sulle tõelist hüvitust anda.”
Sel hetkel lasin ma kogu viha, mida tema vastu tundsin, täielikult vabaks, et mitte kunagi enam tunda kibedust või raevu. Keset kõige suuremat vaenu olin lõpuks leidnud üles kaastunde, aktsepteerimise ja mõistmise. Ma ei olnud üllatunud, et juba järgmisel päeval hakkasin ma paremini mõistma enda rolli sellise olukorra tekkes. Alles siis, kui suutsin vaigistada selle lõputu süüdistamistiraadi, hakkasin nägema, kuidas ma ise olin selle raske olukorra põhjustanud. Tunnistasin endale, et olin viis aastat tagasi, kui oma firma rajasime, ise loobunud selle täielikust juhtimisest. Selle asemel et anda oma eksile lihtsalt juhikoht ja lasta tal minu nägemust ellu viia, olin ise teinud ettepaneku, et tema oleks meie firma täieõiguslik omanik. Miks ma seda siis tegin? Tollal ma vaevu tundsin teda. Pidin endale tunnistama, et ma ei uskunud, et suudan ise oma nägemust ellu viia. Ma ei väärtustanud seda ideed kui erilist ja ainukordset. Mulle meenus, et juba alguses tekitas see partnerlus minus ebamugavust. Mu intuitsioon püüdis juba tollal minuga kõnelda, aga olin liiga ebakindel, et seda kuulda võtta.
Nägin nüüd, kuidas olin tegelikult kogu elu oma ideedes kahelnud ja neid alahinnanud. Ma nägin, kuidas kannatasin, kuna mul puudus usk endasse. Vaatamata sellele, et loodud projekt oli olnud erakordne. Sajad inimesed Los Angelese muusikute seltskonnast olid hea meelega nendes muusika kirjutamise töötubades osalenud. Loodud laulud olid inspireerivad, tujutõstvad ja võib öelda, et lihtsalt ilusad. Korraldasime kontserdi, mida kanti üle televisioonis üle kogu maa, andsime koos staaridega välja CD-plaadi, mis oli müügil pea kõikides plaadipoodides. Selle projektiga tegelemine oli minu jaoks tõeline pidupäev, kuigi ma paradoksaalsel kombel ei julgenud sellesse algul uskuda – kuna arvasin, et see idee on tühine ja ebaoluline – ning mille lõpuks lihtsalt käest andsin.
Aga õppisin sellest järgmist: olin taaskord maksnud liiga kõrget hinda eneses kahtlemise eest, ja seda olin lapsepõlvest saadik sageli teinud; otsustasin, et nüüdsest mulle aitab – ma ei anna enam oma suurepäraseid ja loovaid ideid teistele ega pea neid enam väärtusetuks. Sel hetkel otsustasin, et ei lase madalal enesehinnangul ja enesekriitikal end enam takistada. Ja mis veelgi olulisem, ma õppisin tõeliselt armastama. Mitte tänu sellele, et oleksin oma eksi tõesti armastanud, vaid mõistsin, et viha tõttu, mida ta minus tekitas, polnud ma suuteline tema armastust vastu võtma. Meie vahel oli selline võimuvõitlus, et isegi kui meil mingeid šansse ka oli, siis oleks meie suhe ikkagi armastuse puudusest surnuks nälginud.
Tänu sellele suhtele õppisin mõistma, et on olemas teatud piirid, mida ei ületata, kui soovid teise inimesega luua sellist suhet, kus valitseb usaldus ja armastus. Nüüd võib see tunduda ilmne, aga tookord ma tõesti ei teadnud seda. Kogesin omal nahal, et mõnikord võib oma õiguste taganõudmine meile maksma minna armastuse. Enam kunagi ei soovi ma seda õppetundi uuesti läbi teha.
Paljud meist usuvad, et enne ei saa teisele andestada, kui meie valu ja viha on vaibunud. Kuid see pole tõsi. Andestamine on konkreetne ja kavatsetud tegevus. See on otsus, mis taastab elujõu ja terviklikkuse. Tavaliselt me ei mõtle vihastades suuremeelsuse ja heasoovlikkuse kui alternatiivide peale, aga on vaja aru saada, et olete täpselt nii vihane, kui palju isiklikku väge kaotasite selle teise inimesega seoses. Kui oma isikliku väe taastate, siis saate te endale lubada heatahtlikkust inimese suhtes, kes käitus halvasti. Ainult siis, kui te pole enda väe täielik peremees, väljendub see ka viha ja põlgusena. Tegelikult tähendab andestamine seda, et loobute n-ö võla sissenõudmisest inimeselt, keda olete oma võlglaseks pidanud. See tähendab teie suhetest tekkinud valu ja kannatuste minnalaskmist. See ei tähenda, et te kiidate heaks selle, mida see inimene tegi, tema käitumise, aga et lihtsalt ei suhtle temaga enam tihedalt edasi – sageli on parem seda mitte teha.
Tihti kanname endas vimma, sest viha on ainus, mis meile veel alles on jäänud. Meil on hirm, et kui laseme kõik vabaks, et siis tekib tühjustunne. Kuid kui me vabaks ei lase, siis lõpeb asi tavaliselt sellega, et lõpetame veelgi suuremas tühjustundes ja üksinduses, kuna blokeerime vähimagi võimaluse armastust leida. Paljud meist peavad vabanema ka ootusest, et inimene, kes meile haiget tegi, saab lõpuks aru, millist valu ta põhjustas. On suurepärane, kui meie ees vabandatakse, kuid põhimõtteliselt pole seegi vajalik. Selliste olukordade põhiline väärtus seisneb selles, et teadvustame enda osa sündmustes ja saame võimaluse kasvada targemaks ja terviklikumaks.
Varsti pärast seda ööd, kui olin saanud kuud vaadates transtsendentse kogemuse, hakkas mulle osaks saama õnnistus õnnistuse järel – hakkasime Markiga koos elama, jäin neljakümne kahe aastaselt oma esimest tütart ootama, sain suurema summaraha, kolisime elama kohta, kus olin alati tahtnud elada jne. Andestamine oma eksile, võttes vastutuse enda tegude eest, avas mulle ukse armastuse ning külluse juurde ja see kõik tuligi minu ellu.
Vimma vastandiks on aktsepteerimine. Nimelt pidin leppima oma armastatud ettevõtte kaotusega. Pidin leppima olukorraga, mis esmapilgul ei tundunud just eriti õiglane. Pidin leppima, et kõik need aastad, mil töötasin lakkamatult, et seda ettevõtet üles ehitada, olid selle projekti kestma jäämise mõttes liiva jooksnud, sest ma ei taibanud oma loodut korralikult kaitsta. Ja veelgi olulisem, pidin leppima asjaoluga, et olin tegelikult ise vastutav, et sellist valu kogesin. Samas oli ülioluline hinnata ka neid edusamme, mida sel eluperioodil tegin. Kui olin suutnud oma ohvrimentaliteedist vabaneda, suutsin lõpuks tunnustada ka oma eksi, et ta aitas minu nägemust reaalsuseks muuta. Kuna ma tollal ei uskunud oma võimetesse, siis vaevalt oleksin ma osanud teha kõike vajalikku, et see projekt nii edukaks saaks, kui see tegelikult sai. Selle taga oli minu eksi visadus – seesama visadus, mida mina nimetasin ka kangekaelsuseks, mis oli mind kunagi hulluks ajanud ja mille üle olin pidevalt kaevelnud. See oli seesama mees, kes viis mu unistuse ellu ja näitas mulle, et minu ideed on väärtuslikud ja pingutust väärt.
Sa mõistad, et suhe on täiesti läbi ja lõpetatud, kui sa sellesse enam oma energiat ei panusta – kui sa suudad hinnata seda distantsilt ning mõistad, et oled sada protsenti vastutav, milliseks suhe kujunes; piisab isegi sellest, kui oled suuteline täpselt meenutama millal, kus ja kuidas sa oma väe teisele ära andsid, ja et oled valmis tunnistama neid õppetunde ning oskad tõeliselt hinnata kõike seda, mida see suhe endaga tõi. Vihast neutraalsuseni on muidugi pikk tee. Kui soovime tuua oma ellu rohkem armastust, siis peame olema valmis nagu samuraid oma südamest vabastama kõik muu peale armastuse.
Harjutus
Võtke välja päevik ja tehke nimekiri inimestest, keda vihkate. Kelle vastu pean vimma? Uurige seda nimekirja ja valige välja üks inimene, kes “torkab” kõige enam silma. Kirjutage seoses selle inimesega üles oma vastused alljärgnevatele küsimustele. Kui teil on rohkem aega, tehke sama kõigi inimestega, kes teie nimekirjas on.
- Miks kannan selle inimese vastu vimma?
- Kuidas olen ma ise selle olukorra eest vastutav?
- Kuidas aitab selle olukorra lahendamine mul küpsemaks isiksuseks muutuda?
- Mida ma sellest õppisin?
- Milline “hea” võib tulla sellest “halvast”?
- Mida ma ei olnud selle olukorraga seoses valmis aktsepteerima?
- Mida saan vabastada, et seda olukorda saaks lõpetatuks lugeda?
Praktiline ülesanne
Kirjutage kiri inimesele, kellele olete valmis andestama. Kirjutage oma vihast, aga lisage, kuidas olite teie ise selle olukorra kujunemise eest vastutav. Kuidas te ise põhjustasite sellise olukorra kujunemise? Seejärel kirjutage, kuidas aitas see olukord teil kasvada ja küpsemaks muutuda. Mida õppisite sellest?
Deklareerige see olukord lõpetatuks, otsustades sellele inimesele andestada ja kustutage ta võlgnevus. Võite selle kirja ära saata, ära põletada või tseremoniaalselt tükkideks rebida. Kui te kahtlete kirja ära saatmises, siis võite jätta selle ka tuleviku tarbeks. Olgu see kiri meenutuseks teie seisukohast, et olete otsustanud andestada ja selle inimese “võla” kustutada.
Negatiivsete suhete lõpetamine
Kui olete seni opereerinud pimedas, siis nüüd on piisavalt valge nägemaks, et teie ise oletegi patsient, kes lamab operatsioonilaual. Ralph Blum, “Ruunide raamat”
Kõik suhted sisaldavad energiavahetust. Iga suhe kas annab energiat juurde või imeb meilt seda ära, kurnates meid. Kui vaataksime kõiki suhteid sellest vaatevinklist, siis näeksime, et “mürgised” suhted põhjustavad meie isikliku väe vähenemist. Ideaalis peaks meie suhted meid toitma, inspireerima ja andma meile jõudu, et saada paremaks inimeseks. Aga võib juhtuda ka vastupidine. Mõnikord loome suhteid, mis blokeerivad täielikult armastuse voo meie elus. Levinum näide selle kohta on püüd luua romantilisi suhteid inimesega, kes mingil põhjusel ei soovi või pole suutelised meid armastama.
Paul tuli minu juurde, kuna see suhe, mis tal oma äripartneri Susaniga oli viimase nelja aasta jooksul olnud, põhjustas talle palju hingevalu. Paul ja Susan olid mõlemad laulukirjutajad ja produtsendid, ja nad olid enne oma ühise firma, väikese salvestamisstuudio loomist olnud paar nädalat armukesed. Paul oli püüdnud sellest saadik, kui neist äripartnerid said, taastada nende suhet armastajatena. Ta tunnistas, et see oli ka peamine põhjus, miks ta üldse Susaniga koos firma tegi. Paul ja Susan helistavad üksteisele sageli, ligi kümmekond korda päevas. Nad veedavad ka koos tunde, produtseerides naise laule ja otsides talle plaadilepinguid. Susanil on mitu lapsepõlves saadud hingehaava, mistõttu ta on vägagi ebakindel ja hirmunud inimene. Pauli plaadiprojektid on seni kõrvale jäänud. Paul ütleb, et Susan armastab teda nagu “sõpra”, kuid intiimpartnerina mees talle enam huvi ei paku. Naine kohtub nüüd ühe teise mehega ja Paul on väga vihane ning naise “tagasi võitmine”on muutunud talle kinnisideeks. Vaatamata sellele, et Paul on alles kolmekümne viie aastane, selgus viimasel arstivisiidil, et tal on suur tõenäosus südameatakk saada ning talle määrati kohe ka rohud. Ta on juurde võtnud ligi kolmteist kilo, sest nagu ta ise väidab, ajavad viha ja seksuaalne frustratsioon teda pidevalt üle sööma. Lisaks sellele on tal ka raha otsas, kuna koos Susaniga võtsid nad laenu, et naise karjääri edendada. Paul lisas veel, et nende ühine võlg on tegelikult tema nimel, sest naisel olid krediidiprobleemid. Olen pidanud Pauliga palju tööd tegema, püüdes aidata tal aktsepteerida, et Susanil tema vastu romantiline huvi puudub, ja et ta suudaks lõpetada naise süüdistamise, et too teda ei armasta, ning et ta mõistaks, kuidas ta oma “abivalmidusega” püüab naisega manipuleerida. Julgustasin Pauli uurima, mida näitab tema ja Susani suhe selle kohta, milline on tema suhe iseendaga. Ta suutis tunnistada, et põhjuseks, miks Susan ei tundnud tema suhtes seksuaalset tõmmet, võib olla tema välimus. Ta ütles, et ta ise ju põlgab oma keha, kuna ta on liiga paks. Tema suutmatus enda eest hoolitseda, ähvardagu või südameatakk, näitab seda, et kuigi ta tahab Susanit ennast armastama panna, siis samas ise keeldub ta ikka kangekaelselt end armastamast. Paul sai aru, et tegelikult on tal õnnestunud panna Susan ennast samamoodi eirama, nagu ta iseennast eirab.
Isegi kõige targemad meie seast ei suuda hoiduda destruktiivsest käitumisest, et vältida vastamata armastusest tekkinud pettumust. Nii või teisiti, ükskõik, kuidas me ka ei püüaks, ei saame ometigi mõjutada teist inimest, kui ta on otsustanud oma südame meile sulgeda. Üks suur elu paradoks ongi see, et kuigi oleme omaenda kogemuste loojad, ei saa me ometigi oma tahet teistele peale suruda. Ja meie soovimatus seda aktsepteerida põhjustab meile suuri kannatusi. Isegi siis, kui meil õnnestub ennast selle teise inimse jaoks oluliseks teha, “tema kalli kaasa” positsioonile nihverdada, iseloomustab seda suhet kindlasti maha surutud viha, liigne sõltuvus, pettumused ja võimuvõitlus, ühesõnaga – tegu on ikkagi mürgise suhtega.
Võib-olla olete ise selles teises rollis – lasite end pehmeks rääkida, ilma et tegemist oleks tõelise armastusega. Paljud meist on langetanud otsuseid, lähtudes oma täitmata vajadustest, ja seejärel oma otsuseid kibedalt kahetsenud, lõpetades tuima valutundes suhtes, mil puudub igasugune tulevik.
Mul oli kord üks klient, kes oli kena välimusega, aga kahjuks väga ebakindel ja sisimas vihkas ennast. Nagu Narkissos, veetis ta palju aega peegli ees, valides riideid, sättides juukseid ja meikides ennast. Ta riietus seksikalt, mistõttu sai ta meestelt palju tähelepanu. Ta kulutas ebaloomulikult palju raha riietele ning oma välimusele, et veelgi parem välja näha. Seetõttu ei üllatunud ma eriti, kui ta tunnistas mulle, et on end mässinud suhtesse mehega, kes talle isegi ei meeldi, rääkimata armastusest. Kui hakkasime koos uurima, kuidas see oli juhtunud, siis selgus, et ta oli nii lummatud sellest, kuidas mees pidevalt ta ilu imetles, et lihtsalt laskis sel juhtuda. Nüüd tundis ta, et on lõksus ja mehe omandihimuline käitumine hirmutas teda. Alguses ta ei pannud ohumärke tähele, sest mehe kinnisideeline kiindumus tema välimusse peegeldas naise enda oma. Tema enese sundkäitumine oli ta ellu kutsunud mehe, kes intuitiivselt tajus ta nõrkusi ja kasutas neid ära.
Susan Forward, kes on kirjutanud raamatu “Emotsionaalne väljapressimine”, räägib “pimestavast kolmikust – hirm, kohusetunne ja süü”, mis on iseloomulikud kõikidele mürgistele suhetele. Lahendamata jäänud hirmud, et meid ei armastata, et me ei leia kunagi kedagi, kes meid tõeliselt armastaks, või et keegi, keda meie meeleheitlikult vajame, hülgab meid ja me oleme hukule määratud – need hirmud on nende hirmude nimekirja tipus, mis sunnivad meid loobuma oma isiklikust väest, mida aina enam ja enam kaotame. Sageli on põhjuseks see, et kuna me ei ole õppinud seadma konkreetseid eluterveid emotsionaalseid piire, siis tunneme end vastutavana teise inimese tunnete eest ning suhtega seotud otsuseid tehes lähtume kohusetundest, mis on üles ehitatud valedele alustele. Või mõnel juhul neelavad meid alla süütunne ja häbi, mis sunnivad meid loobuma oma elujõust, kuna oleme väidetavalt minevikus midagi valesti teinud.
Kui keegi lõikab kasu eelmainitud haavatavusest, siis on tegu lihtsalt manipuleerimisega, et saada ise soovitut teise inimese arvel. Tõeline armastus ei kasuta kunagi teise mõjutamiseks tema hirmu, kohusetunnet ega süütunnet. Seni, kuni te pole vabanenud nendest kolmest, ei lase te tõelisel armastusel oma ellu tulla; ja oma südames teate te väga hästi, et lepite tegelikult vähemaga. Seda tüüpi suhted imevad meist välja elujõu, kurnavad meist loovuse ja isikliku väe, muutes meid kellekski, kes me tegelikult pole. Inimesed, kes on sellistes suhetes, õigustavad kahjuks sageli teise destruktiivset käitumist, veendes iseennast, et ajapikku teine inimene muutub. Kuid inimesed ei ole nagu projektid. Nad ei reageeri reeglina hästi meie kavatsusele neid “paremaks” muuta. Tõde peitub selles, et me mõjutame alati teisi inimesi sellega, kuidas me nende käitumisele reageerime. See, mille suhtes käitume tolerantselt, kordub taas… ja taas… ja taas.
Kui leiate end mürgisest suhtest, siis teadke, et see pole teise inimese süü. Kui te lasete teisel inimesel end ära kasutada, endaga manipuleerida ja end halvasti kohelda, siis peate endalt küsima, mil moel peegeldab see teie suhtumist iseendasse. Negatiivsed suhted vähendavad meie eneseusku ja panevad meid elus leppima vähemaga, kui peaksime. Hoiame neist kinni, kuna arvame, et parem on, kui keegi armastab meid kasvõi natukenegi; me kardame riskida üksi olemisega. Või oleme selle inimese, kes justkui näib meid armastavat, dramaatilisuse lummuses, vaatamata destruktiivsusele ja sellele valule, mida ta meile põhjustab. Tõde peitub selles, et hoiame kinni sellistest ebatervetest suhetest, kuna kardame, et me ei leiagi paremat ja me ei usu, et üldse vääriksimegi tõelist armastust. Sellistest suhetest loobumine nõuab julgust ja pühendumist armastusele, mis peab ületama hirmu üksiolemise ees.
Kui usute, et olles edasi koos selle inimesega, kes pole teie jaoks hea, suudate ikkagi luua endale erakordse elu täis armastust ja rahulolu, siis te üksnes lollitate iseennast. Negatiivsed suhted lähevad meile kalliks maksma. Kui teil on tunne, nagu oleksite kuhugi kinni jäänud, siis vaadake, kelle külge olete ennast ise klammerdanud.
Harjutus
Võtke välja oma päevik ja vastake järgnevatele küsimustele. (Ärge keskenduge ainult romantilistele suhtele, vaid lisage siia kõik, kes teile negatiivsete suhete kontekstis meenuvad, tuttavad, pereliikmed, kolleegid, jne.) Millisel suhtel või suhetel teie elus on negatiivse ehk mürgise suhte tunnused? Valige välja üks neist ja vastake järgnevatele küsimustele. Seejärel võite võtta tehtud nimekirjast järgmise inimese ja korrata sama protseduuri.
- Milline hirm või millised hirmud teid oma partneriga seoses valdavad?
- Milliseid kohustusi peate selles suhtes täitma?
- Millisel moel lasete häbi ja süütunde tõttu endaga manipuleerida?
- Mil moel peegeldab see suhe teie suhtumist iseendasse?
- Millised tegevused peaksite ise lõpetama, et oma vägi tagasi saada? (Näiteks kui väldite igati selle inimese ärritamist, teete selle inimese eest ära asju, mida ta ise ei tee jne, siis lõpetage selline käitumine.)
- Milliseid piire peaksite kehtestama, et suhe muutuks parmaks ja tervemaks?
Praktiline ülesanne
Lubage endale, et loobute kõikidest negatiivsetest suhetest oma elus ja seeläbi saate lõpuks hakata ka endasse teisiti suhtuma. Viige ellu vähemalt üks konkreetne asi, mis parandab teie enesehinnangut (näiteks kui olete avastanud, et teie väärkohtlemine teiste poolt on üksnes peegeldus sellest, kui valesti te ise ennast kohtlete, siis loobuge vähemalt ühest asjast/tegevusest, mis teid tegelikult kahjustab või millega iseennast solvate). Lisaks, kehtestage täna vähemalt ühes negatiivses suhtes elutervemad piirid.
Autor: Katherine Woodward Thomas
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katherine Woodward Thomase raamatust “Kuidas leida seda “Õiget””
Kas teile vamistavad muret suhete halvenemine, läheduse puudumine ja üksindustunne? Kas tunnete jõuetust, otsides seda õiget inimest, kellega elada koos kogu oma ülejäänud elu? Kas olete üldse ise valmis leidma seda “Õiget”? Raamatus “Kuidas leida seda Õiget?” jagab Katherine Woodward Thomas oma isiklikke ja terapeudina omandatud kogemusi, kuidas ennast muuta ja kuidas ennast avada, et oleks võimalik leida tõeline armastus ning luua terveks eluks kestma jääv suhe, milles on nii romantikat kui ka sügav pühendumine. Katherine on loonud intrigeeriva, kuid samas lihtsa seitsmenädalase programmi “Kuidas leida seda õiget”, mis põhineb külgetõmbeseadusel – see tähendab, et me saame ligi tõmmata ainult seda, mida oleme valmis vastu võtma ja ka ise andma. Seda kursust läbides valmistate end ette armastuse leidmiseks. See 49-päevane raamatukursus koosneb igapäevastest õppetundidest ning iga päeva teema kohta on lisatud harjutused ja juhised, kuidas õpitut ellu rakendada. Päevikut pidades ja igapäevaseid harjutusi tehes hakkate tasapisi mõistma, millised takistused seisavad teil praegu armastuse teel ees ning õpite neist vabanema. 49 päeva möödudes olete emotsionaalselt ideaalses vaimses seisus, et minna laia maailma ja leida üles see “Õige”. Raamat “Kuidas leida seda õiget?” on väga inspireeriv, suhteid käsitletakse uudsetest vaatenurkadest ning teile juhatatakse teed armastuseni, mida otsite.
